Sõber Aivo

Madis K?

tean kindlasti, et sünnin metsana

Aivo Lõhmus, Linnar Priimägi, Vaino Vahing

 ja  Madis Kõiv 1987. aastal Tartus Kirjanike Majas. 

 

Tere jälle, sõber Aivo, varsti kohtume uuesti, kuigi kohtumine ei ole seks puhuks see päris õige sõna, või on koguni vale täiesti, sest kohtumise all tema tavatähenduses mõistetakse ju asjade või inimeste kokkupuudet (elusolendite puhul kas silmsidemes või hääleulatuses) teatavas kindlas kohas – näiteks: Maa kohtumine hiigelkomeediga kusagil kosmoses; ja ehkki koht ise jääb siingi mõnevõrra küsitavaks määrajaks, on igapäevases kõnepruugis siiski selge, mida selle väljendiga ütelda tahetakse.

Kuid kuidas kohtuvad olematuses kaks olematut? Ja enamgi veel: mis on isegi üks ja ainus olematu? Kui ta on olematu, siis “ta on” nõuab samuti omaette seletust. Kuid meie olematus – sinu ja minu lubab siiski mõnesuguseid määranguid. Sina oled üks olematu ja mina olen (tuleviku vorm!) teine, sest kunagi me olime olevad – lihast ja luust, kõndisime ja vaatasime ja rääkisime (tülitsesime) ja kanname selle kunagise olemise olematusesse üle – teisele poole piiri: “nüüd see olev on juba olematu, st teda ei ole enam”. Kuid ma ei hakka seda asja analüütilise filosoofia vaimus arutama, jäägu nad selleks, kuidas me neid intuitiivselt võtame, ja nii võetuna kohtumegi varsti olematuses.

Hoopis teine lugu on sõnaga sõber. Kas me ikka olime sõbrad või polnud hoopiski, või pigem midagi sellele vastukäivat? Sest me ju tülitsesime, ja rängalt (ehkki tegime koos “Põuda ja vihma” ja sina olid ainuke, kellega ma seda seltsis teha võisin). Aga ka tülid kuuluvad sõpruse juurde ja mina võtsin neid ikka sõprade tülina, kuigi vihastasin aeg-ajalt, nagu üteldakse, “ennast lausa seaks”. Sõprade tüli on sõpruse proovikivi – ütleme nii. Võis lausa karvupidi kokku minna, aga veriseid karvu sellest siiski pihku ei jäänud, midagi ülepääsmatut hingepõhja ei sadestunud.

Kuid hüva, tülid pole siiski sõpruse alus, kaugel sellest; midagi muud on, mis tülid tasandab ja unustusse vajutab. See “midagi” pole tingimata sõnastatav (kuid Aivo puhul osaliselt vähemalt siiski): Tundsin tema juures midagi igivana ja igiomast, kindlasti tuleb see ta päritolust Aarna veskilt ja teest sinna, mida mööda peab Pekrilt ja Viirapäält sõitma, et veskile jõuda või Karilatsi heinale üle veskipaisu Tartu postiteele ja sealt edasi Alamustile, kus tee keerab metsade vahel vasakule. Tännasilma küla meestel olid paljudel heinamaad Karilatsi jõe ääres. Sinna me sõitsime veskist mööda, vikatid ja rehad ja toidumoon vankris, ja tulime heinakoormatega tagasi. Tavaliselt saabus Alli ülejärgmise päeva hommikul teise vankriga kohale, siis kui hein oli juba tehtud ja veidi kuivatatud. Tagasitee läks sama rada mööda, ikka Aarna veski kohal Põlva maanteelt paremale üles kõrgele kaldapealsele ja säält üle oru Kiuma poole keeravale roobasteele. Kõik see, lisaks kalalkäimised – läbi ja lõhki tuntud tee, see kaldapäälne aga paistis iga kord täiesti uus, eriti koht, kust kõrgete pedajate juures keeras rada alla veskile ja oli teekonna kõrgpunkt igas mõttes. Meelde tuleb midagi tähtsat ja olulist, mis sellel teejupil kätte näidatakse, lubadus, mis kunagi täituma peaks, kuid mille sisu jääb alati tabamata, tähendus ise kui selline on ainus, mis sest tõotusest välja lugeda saab. Nii oli, vähemalt tookord.

Ja säält veskilt on Aivo ta enda sõnade järgi pärit, vähemalt ta suguselts, sest midagi lähemat oma vahekorrast veskiga ta rääkida ei taha, ei räägigi muud kui ainult: “Aarna veskist on mõned lurjused pärit.” Kes need lurjused on ja kuidas tema, Aivo, nendega suguluses seisab, jäi mulle saladuseks lõpuni. Aga teada on ka, ja meil Pekril, Viirapääl ja Tartuski, et kuidagi on Aarna veskiga seotud kuulus metsavend Palosaare Rein, Miku ja Antsu kooliveli, Andrese ja Malle klassikaaslane Kiuma algkoolist. Ja kuna Andrese klassiveli, siis teab Emmagi temast ühte-teist ja räägib sellest mulle, ehk enamatki veel kui koolikaaslased ise – Andres ja Mall, Mikk ja Ants. Teab muidugi ka Alli, aga tema niisugustest asjadest ei räägi.

Emma jutu järgi, ja seda kinnitavad koolikaaslasedki, oli Palovere Rein metsa läinud kohe pärast märtsiküüditamist koos Aarna Antsuga, kuigi kummalgi polnud selleks mingit ähvardavat põhjust. Aarna Ants, kelle vanemad ära viidi ja kes Tallinnast koju tulles leidnud kodu tühja, ütelnud, et läheb metsa ja maksab omade äraviijatele kätte.

Emma oli kõige selle peale väga vihane ja rääkis: “Aarna veski unoq, roisoq, veiva poiskõsõ uma mano mõtsa. Es ole täl inämb määnestki hirmo Siberihe mineki peräst, ku kodo oless jäänü. Ol´l tark ja hää poiss (Malle jutu järgi olnud hoopis kange tülitsema ja “heast poisist” ei teadnud tema midagi) ja nää, mis teiväq.” Aga polnud Palovere Rein sugugi nii väga poiskõnõ, 49. aastal pidi ta minu arusaamise järgi olema juba umbes 17aastane ja oleks kroonus arvele võetud. Aga kuidas see Reinu metsaminek päriselt sündis ja mis ajendid siin veel mängus võisid olla, seda ma ei teagi. Ja üldse võib mu senises jutus üks või teine asi viltu olla, kuid pole oluline see, vaid et Aarna Antsu kaudu esindas Aivo mulle Reinu, seda legendaarset sissi, tõelist revolvrikangelast, kellest palju räägiti ja kellest nüüd siin-sääl kirjutatakse. Kes Palojärve haarangus tulevahetuses surma sai ja pääses niimoodi Aarna Antsu hirmsast lõpust, kes juba enne NKVD kätte sattus ja Põlvas sodiks peksti ning sellisena Tallinna edasi saadeti, kuhu ta kadus – nii Toomas, aga temagi teadis seda muidugi samuti peamiselt kuulduste kaudu. Kui palju Aarna Ants oma vanemate küüditajaid vagaseks teha jõudis ja kas üldse kedagi, seda ma ei tea ja võib-olla ei tea seda keegi, aga Palovere Reinul oli küll omajagu “skalpe vööle riputada”.

Kuid jutt kaldub teemast kõrvale ja oluline on siin ainult see, et tundsin Aivot “omana”, peale kõige muu peegeldusena kangelasest, kes metsa läks ja sääl langes. Seda kangelast esindas mulle sõber Aivo küll ebateadlikult, kuid kui Aivole mõtlesin, siis sain aru, et too ebamäärase päritoluga tunne viib mind nähtamatute niitidega Palovere Reinu juurde tagasi. Võib-olla on kõik see ainult mu ettekujutuse vili ja pole Aivol Palovere Reinuga kaudseltki vähimatki sidet, aga millel veel kui ettekujutusel on sõpruse ja omamehe tunde kujunemisel olulisem osa mängida. Ja kui ettekujutusel on päälegi omad kindlad geograafilised ja ajalised alused – Blut und Boden, ikka tema, hurjutatagu seda kuipalju tahes. Ja kui sääl oli osaline veel ta lihane isa, omaaegse Kiuma meeste rehepeksumasina Lanzi masinist. Küllap olen tema paigale säetud ja tööle pandud katla ja rihma kaudu seotud, undama ja logisema pandud Lanzi juures reht peksnud. Kõigis Naadimõtsa taludes, alates Orfi Elli ussaiast kuni Emma lauda ja rehealuse vahele, kus oli selle kandi viimane peatus, sest vana Mosona, viimane põllumees enne suurt kuusemetsa, tõi oma paarilt vakamaalt koormakese vilja ikka Emma juurde peksta, sest nii tühise töö pärast suur kaadervärk sinna ometi manööverdama ei läinud. Olime Aivo isaga niisiis ühe ja sama töö pääl õige mitu aastat neil viimastel kuldsetel talusügistel, ehkki me teineteist peaaegu ei tundnud.

Niisugune vere ja maa kujundatud sõprus see meil Aivoga oli – on tagantjärele ikka veel, kui sellele mõtlen. Ja miski ei muuda seda, isegi need rängad tülid ja rasked sõnavahetused. mis meie vahele siginesid. Siis kui Aivo oma reinpalosaare sõjakuses läks kallale Priimäele ja hiljem Kivisildnikule ja kellele veel. Aga kõige rusuvam oli muidugi tüli Priimäe teatritegemise üle, sest ka teda võtsin oma sõbrana (ehkki hoopis teistel alustel) ja pühendasin talle oma “külma teatri” mõtte. Aga tülil Priimäega on omad erilised tagamaad, mille eelloost ma tean ainult niipalju, et kunagi varem, ammu juba, pani Aivo Õpetajate tänava majja välja oma fotonäituse ja leidis hääd vastuvõttu. Isegi Priimägi kiitis, ikka oma tavalisel meelevaldselt (Priimäe otsused sündisid enamasti ootamatu uie mõjul, millele ta hiljem ratsionaalse seletuse juurde konstrueeris) arrogantsel moel. “Kes oleks võinud arvata, et keskpärane luuletaja on nii hea fotograaf.” Seda “keskpärast luuletajat” Aivo muidugi andestada ei suutnud ega tahtnud. Kuid Priimäe õigustuseks või vabanduseks, kuidas soovite, võib ütelda, et Aivo tookordne puumaamehe luule oli temale sama kauge ja võõras kuivõrd lähedane ja omane oli ta minule.

Kuid tüli tüliks, jäägu see, aga kui sind nägin tulemas – uljal sammul, kandekott õlal, mütsinokats viltu pääs, täitis hinge, vaimu, isegi vist keha sõbranägemise kodune tunne ja täiesti sõltumatult, mis parajasti juhtunud oli, või mis nüüdsama pidi sündima hakkama.

Pole sind ammu enam kohanud, aga nagu alustuseks ütlesin, peagi kohtume ja tore on. Seniks loen su viimast kogu “Hüüdja hääle murre”, külimitutäit süngeid, kuid siiski õilistavaid mõtteid ja eelaimdusi. Sel puhul ei saa keegi, Priimägigi mitte, rääkida keskpärasest luuletajast, võib ainult imestada, kuidas nii jõuline poeet võib olla ka nõnda hää kunstnik.

Ning pole võimatu, et su isa, “kalliste kätega aednik”, kes “sigitas” su “metsale mõeldes”, on s ä ä l  oma igiliikuja valmis saanud ja selle tööle pannud, riistapuu, mida ta oma elu lõpul Tille veski möldrina kuni viimase tunnini meisterdas.

Ka see on tore.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming