Sõber lähedal, vaenlane kaugel?

Toomas Kask

Heidi Hautala, Venäjä-teesit. Vakaus vai vapaus? Tammi, 2008. 168 lk. Sel kevadel lugesid eestlastest Vene- ja muidu välispoliitikahuvilised innuga Economisti kauaaegse Ida-Euroopa korrespondendi Edward Lucase raamatut „Uus külm sõda”, mis ahvikiirusel tõlgitud muude kõrval ka eesti keelde. Raamat vääribki igati lugemist. Selles on loogiliselt ja selgelt kirjeldatud Putini režiimi anatoomia ja Putini Venemaa mõju ning ambitsioonid muus maailmas (alapealkiri „Kremli sünge vari Venemaa ja Lääne kohal” ütleb juba palju ära).

Vähem tähelepanu on pälvinud naaberriigis Soomes ilmunud pamflett „Vene teesid” (Venäjä-teesit), sellelgi kõnekas alapealkiri, „Stabiilsus või vabadus”. Autoriks kauaaegne roheliste poliitik Heidi Hautala. Ta on üks Soome roheliste liikumise algatajaid ja vahepeal ka selle esimees olnud, tema poliitikukarjääri on mahtunud kaks Euroopa parlamendi ja mitu Soome parlamendi koosseisu. Presidendikampaaniad pealekauba, ühesõnaga: igati aktiivne ja häälekas tegelane roheliste nn inimõiguslaste tiivast. Seda on vaja rõhutada, kuna Lääne-Euroopa roheliste hulka on nende tekkimise ajast 1970. aastatest mahtunud väga erinevaid voole ja gruppe – uusstalinistidest ja ökofašistidest inimõiguslaste ja akadeemikuteni.

Mida Hautala siis väidab? Laias laastus sedasama, mida Lucas. Nimelt, et suurt lootust Venemaa peatseks muutumiseks normaalseks, inimõigusi ja demokraatiat järgivaks riigiks pole, pigem on tõenäoline, et olukord halveneb veelgi. Vene ühiskonnas pole toime tuldud oma minevikuga, selleks pole ka mingisugust soovi. Vaba meediat sisuliselt ei eksisteeri. Energiakandjaid kasutatakse häbe(ne)matult oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Kõike läänest tulevat käsitleb Vene riigi juhtkond kui tema vastu suunatud agressiooni, soovi Venemaale midagi võõrast peale suruda. Jätkub jõhker inimõiguste rikkumine Tšetšeenias. Suhetes Euroopa Liiduga kasutatakse küüniliselt „jaga-ja-valitse” poliitikat.

Selles kõiges pole eesti lugeja jaoks just kuigipalju uut. Venemaad „seestpoolt” näinutena oleme me ju kogu aeg olnud Venemaa arengu suhtes ekstra pessimistlikud. Enamasti ongi ju täide läinud meie sünged ennustused, mis on kohati lausa vastandunud mõne meist läände jääva riigi sinisilmse või küünilise juhi lootusele, et kohe-kohe saab Venest demokraatlik või vähemalt „normaalne” riik. Kuid see ei tähenda, et peaksime – ja siin tähendab „meie” nii eestlasi kui ka kogu lääne leeri – Venemaa ohtlikke arengusuundi, käed rüpes, taluma. Nii toimides võtaksime ise sellesama fatalistliku minnalaskmishoiaku, mida ise omistame vene rahvale läbi sajandite. Hautala pakubki kümme punkti, kuidas Vene demokraatiat siiski edendada.

Esiteks tuleb Vene juhtidelt nõuda nende enda lubaduste täitmist, näiteks uuelt presidendilt Medvedevilt õigusriigi edendamist. Teiseks tuleb Venemaalt nõuda nende rahvusvaheliste kohustuste järgimist. Kolmandaks peab Lääs lahti saama oma sõltuvusest Vene energiakandjatest. Neljandaks loobuma topeltstandarditest. Viiendaks toetama väheseid säilinud demokraatlikke parteisid Venemaal, ükskõik kui nõrgad nad praegu ka ei tunduks. Kuuendaks toetama kodanikuühiskonda, näiteks keskkonnaaktiviste. Seitsmendaks edendama tavaliste vene inimeste suhtlemist Läänega. Kaheksandaks (see käib eriti soomeugri riikide, sealhulgas Eesti kohta) toetada sugulasrahvaid. Üheksandaks, aidata venelastel toime tulla oma minevikuga, edendada ajaloolaste koostööd. Ja viimaseks, kuid mitte kõige vähem tähtsana, toetada Soomes (aga sama hästi võiks öelda: igal pool Euroopas) elavate venekeelsete inimeste integratsiooni oma uue kodumaa ühiskonda. Viimane lause väärib täies mahus tsiteerimist: „Et venekeelsed ei toetuks ainult Kremli ühepoolsele meediale, on Soomel tark toetada siin tegutsevat venekeelset ajakirjandust”.

Hautala võime ja võrgustik Venemaa jälgimiseks on kiiduväärt. Oma väiteid kinnitab ta viidetega nii trüki- kui ka elektroonilisele meediale, seda nii Venemaal, Soomes kui mujal, Eestiski. Aktiivne töö Soome ja Euroopa parlamendi liikmena on Hautalale andnud suurel hulgal isiklikke kontakte ja kohtumisi nii Vene võimukandjate kui ka teisitimõtlejatega. Väited ja viited on tasakaalus ja objektiivsed.

Siinkohal võikski raamatuarvustusele punkti panna. Kuid Hautala tegevuses ja väidetes on tahk, mis nõuab eraldi käsitlemist. See on Venemaad puudutav debatt Soomes, Eestile ehk kõige lähedasemas Euroopa Liidu liikmesriigis. Ka kõnealuse raamatu esimene tees esitab küsimuse: kas Soomes tohib Venemaad kritiseerida?

Eespool üles loetud Heidi Hautala saavutuste registrile on siinkohal sobilik lisada, et tema viimaste aastate enim tähelepanu äratanud avalik esinemine oli Eduskunta 100. aastapäeva pidustustel 1. juunil 2006. aastal. Roheliste fraktsiooni esindajana peetud sõnavõtus ütles Hautala muu hulgas järgmist: „Tänasel päeval on Vene duuma, mis sai isevalitsejalt piiratud võimu samas olukorras, mil pandi toime Soome parlamendireform, võimu kontsentreerimise tulemusena taandunud võimu ulatuselt aega enne 1905. aastat, kui kogu võim kuulus tsaarile.”

Sellest 30sekundilisest lõigust tõusis Soome avalikkuses kõva kära. Muidugi tuleb arvestada, et kohal viibis ka Vene duuma delegatsioon. Kõigi parlamendierakondade juhtivad liikmed kommenteerisid väljaütlemist kriitiliselt. Rõhuasetused varieerusid, ühtede meelest rikkus selline naabri suunas tehtud kriitika pidutuju, teised (nende hulgas ka Soome poliitika grand old man, ekspeaminister Paavo Lipponen) leidsid, et Hautala on ka sisuliselt eksinud: Venemaal olla pärast N Liidu lagunemist toimunud suur progress demokraatia arengus. „Täiesti ebavajalik torge!”, „On muidki viise oma sõnumi edastamiseks,” „Huvitav, aga mitte venelaste suhtes päris adekvaatne”, „Kõneleja ei tea, mis Venemaal tegelikult toimub” – väljavõtteid Soome poliitikute avaldustest. Enamasti kriitiline oli ka kajastus suurtes Soome lehtedes. Paradoksaalsel kombel nimetab Hautala ise üheks kõige diplomaatilisemaks reaktsiooniks pidustustel viibinud Venemaa duuma aseesimehe Oleg Morozovi kommentaari, kes nimetas Hautala teadmisi tänapäeva Venemaast puudulikeks ja kutsus ta Moskvasse visiidile, et neid lünki ta teadmistes täita. Visiit saigi pool aastat hiljem teoks.

Eesti lugejale on tähelepanuväärne ka fakt, et sotsiaaldemokraatide fraktsiooni nimel samal üritusel kõnelnud Jouni Backman kritiseeris oma kõnes Ameerika Ühendriike Iraagi sõja pärast, öeldes, et demokraatiat ei saa kuskile viia vägisi. See avaldus ei pälvinud pea mingit tähelepanu. Hautala tõdebki kuivalt, et ilmselt on Soomes USA kritiseerimine Venemaa kritiseerimisest poliitiliselt korrektsem.

Sellega tabab ta naelapea pihta. Juba Paasikivi ajast ehk 1940ndatest ei ole Soome peavoolupoliitikas ega peavoolumeedias idanaabri kritiseerimine kuulunud hea tooni juurde. Alguses pidurdas enesealalhoiutung. Helsingis istus liitlaste (sisuliselt venelaste) kontrollikomisjon, 1955. aastani oli Porkkalas Nõukogude sõjavägi. Hiljem, eriti Kekkose ajal, sai vältimatusest aga hüve – enesesäilitamisest sai poliitilise korrektsuse ja president Kekkosele lojaalsuse ilmutamise viis. Ja see ei muutunud ka muidu riiki parlamentaarsusele tagasi käänanud president Koivisto ajal. „Kui provotseeritakse, siis ei tule end provotseerida lasta,” kõlas presidendi õpetus. „Venevastasusest” sai kaart, millega hoiti teatud poliitikuid ja teatud erakondi võimust eemal. Etteheite eufemismiks sai „üldised põhjused” – konservatiivne Kokomus ei saanud 20 aastat valitsusse, kuna üldised põhjused ei lubanud.

Muidugi valitses Soomes ka Kekkose ajal sõnavabadus ja tsensuuri polnud. Idanaabrit polnud lihtsalt tark kritiseerida. Või kui, siis äärmisel juhul kriitikat kohe Lääne suunal tasakaalustades, nõudes näiteks ka Ameerika rakettide väljaviimist Euroopast. See fenomen on Soomes osutunud üllatavalt püsivaks. Näiteks veel mõni aasta tagasi ütles välisminister Erkki Tuomioja külma sõja aegu meenutades nii: „Idas polnud inimõigustest juttugi” ja kiirustas lisama: „Aga lääneski olid oma ebademokraatlikud tagahoovid”.

Nõukogude Liidu ja Venemaa suhtes kriitilised olid ja on mitmed kodanikuühendused, üksikud teadlased ja marginaalsed poliitikud. Kolmandat sektorit esindav Pro Karelia ühendus on näiteks tänagi äärmiselt operatiivne ja laiahaardeline Venemaad puudutava informatsiooni koguja, analüüsija ja levitajana. Näiteks on ühendusel 2001. aastal valminud põhjalikult kavandatud Karjala Soomele tagastamise ja edasise administreerimise kava – omandi tagastamise ja praeguste asukate elamislubadeni välja. Pro Karelia juhtivate liikmete tiitlid on igati uhked, enamasti on küll tegu juba pensionile siirdunud inimestega.

Kui aga Venemaad kritiseerib ametlik Soome, siis ei vaadata selle peale hästi. 2007. aasta sügisel ütles kaitseminister Jyri Häkämies Washingtonis, et Soomel on kolm julgeolekuriski: Venemaa, Venemaa ja Venemaa. Reaktsioon Soomes oli üldiselt negatiivne. Helsingin Sanomat kirjutas näiteks oma juhtkirjas, et Häkämies esines nagu eestlane. Nagu taibukas lugeja mõistab, polnud tegemist kiitusega.

See näitab ka eestlaste potentsiaalseid võimalusi osaleda Soome Venemaa-debatis. Meid usutakse olevat idanaabri suhtes meie lähiajaloost sõltuvalt pimedalt kriitilised ja ebadiplomaatilised. Ka Soome tipp-poliitikud on kuuldavasti oma Eesti kolleege manitsenud nõukogudeaegsetest traumadest üle saama. Nähtavalt teeb seda näiteks Jarmo Virmavirta, mees, kes ise 1970. aastatel aktiivselt Kokomuse erakonda ametliku välispoliitika liinile viis. Värske ajakiri Ulkopolitiikka on näiteks avaldanud tema 16. aprilli Postimehe artikli täiendatud versioonis. Artiklis heitis Virmavirta president Toomas Hendrik Ilvesele ette Soome välispoliitika mittemõistmist, isegi halvustamist. „Otsi oma vaenlased kaugelt ja sõbrad lähedalt” – see Urho Kaleva Kekkose poolt tihti korratud õpetus juhib Soome mõtlemist tänagi. Kuni eestlased tunduvad vastupidi tegevat, pole meist ka soomlastele selles asjas usutavat arvajat.