Sõnavabaduse võlu ja valu

Alvar Loog

See, millega me võrgukeskkonna puhul veel hästi leppida ei taha, pole mitte räigus vaid kontrollimatu ning suuresti karistamatu avalikkus.  

 

Moodsa ajakirjanduse kasuks on öelda nii mõndagi.

Esitades meile harimatute arvamusi, hoiab see

meid ühenduses ühiskonna võhiklikkusega.

Oscar Wilde

 

Viimasel ajal on Eestis avalikkuse kõrgendatud tähelepanu alla tõusnud (trüki)ajakirjanduse sotsiaalne roll ja vastutus, tema võimupiirid, liigne meelelahutuslikkus ning väidetav manipuleerimine lugeja madalate tungidega. Peaaegu kõigis sõnavõttudes on tõstatatud kaks üksteisega otseselt põimunud probleemi: Eesti trükimeedia kestev kollastumine päevalehtede näitel ning nendesamade päevalehtede netifoorumites laiutav inimväärikust alandav sõim, mis näib vohavat justkui toimetuste vaikival heakskiidul.

Esimesel teemal võib emotsioonide pinnalt öelda paljugi, ent senikaua kui pettumuse objektiks on erakapitalil baseeruv meediakanal, pole meil üksiktarbijatena mingit õigust „oma muusikat” taga nõuda. Eelkõige majanduslikust huvist lähtuv väljaanne teeb oma otsused ise ja peab siis nendega edasi elama. Ning meie võõrandamatuks vabaduseks jääb väljendada ja rahuldada oma soove uute valikute kaudu.

Eesti trükimeedia kestvast glamuuristumisest, nagu ma seda lugejana vahetult kogen, mõjub veelgi rusuvamalt teadmine, et turumajanduslikus keskkonnas on seda sorti tendentside taga alati mõni suurem nihe taustsüsteemis. Kui mitmed seni sisulist tõsiseltvõetavust taotlenud meediakanalid soovivad äkki üheaegselt panustada varasemast hoopis vähem nõudlikule sihtgrupile, siis ütleb see mõndagi mitte üksnes väljaande nõukogu või toimetuse ladviku, vaid ka meie ühiskonna ning kultuuri (hetkeseisu) kohta laiemalt.

Turumajandus, kus iga äriline otsus saab kiired tuleristsed reaalses tarbijakäitumises, räägib meile asjadest kohati väga küüniliselt, ent siiski ausalt. Inimeste maitse mõõduka alahindamisega pole vist inimkonna ajaloos veel keegi pankrotti läinud. Ja ei lähe ka tänases Eestis. Eestis, mille elanikud on end aastakümneid meelitanud statistikal (teatrite hulk, ajalehtede ja ajakirjade koguarv ning tiraažid, kõrgharidusega inimeste protsent tuhande elaniku kohta jne) põhineva teadmisega enese heast kirjaoskusest, kultuurilembusest ning haritusest.

Senikaua kui meie üleriigiliste päevalehtede väljaandmine on kasumit taotlevate eraettevõtete kätes (mida ma siinkohal mõistagi ei tauni), saame me lugejatena pikas perspektiivis keskeltläbi täpselt seda, mida me väärime. Ning need vähesed meie hulgast, kes otsustavad seda sorti meediat mitte tarbida, annavad lihtsalt nii enesele kui maailmale märku, et nad pole vähemalt selles küsimuses „keskmised” inimesed. Ja kui neid on juba kriitiline hulk, saab konjunktuur küpseks, et turule võiks tulla mõni enesest ja lugejatest lugupidav(am) päevaleht. Justnimelt „üks”, sest rohkema tegemiseks ning tarbimiseks pole meil niikuinii vaimset potentsiaali. Pole vist kunagi olnud, ega saagi olema.

 

Ausus kellegi arvelt

Mis puutub aga eetikasse, siis ma ei usu, et ajakirjandus suudaks mingil märkimisväärsel määral olla keskeltläbi kõlbelisem ning aatelisem sotsiaalsest tegelikkusest, mida ta peegeldab. Turumajanduses, kus kõik on tõlgitav raha ja kasumi keelde, kompavad inimesed ja institutsioonid iga päev pisikeste piiriületuste näol kogu aeg eetilise lubatavuse mõttelist alampiiri. Ning mõni meediakanal on keskmisest ausam ja aatelisem üksnes siis, kui see sobib tema (ajutise) kuvandiga ning talle seeläbi kasumit toodab.

Ent ka sellisel juhul pole see enamasti mitte ausus iseenesest, vaid alati millegi või kellegi arvelt: kui ajakirjandus teenib oma sendid mitte valetades, vaid paljastades. Valides ühiskonnas vohava ebaõigluse hulgast avalikuks käsitlemiseks mõne üksikjuhtumi, millel aitab uudisekünnist ületada mitte ebaõigluse tavapäratult kõrge määr, vaid kõmuliselt kõnekas detail mõnes kriminaalsest seisukohast ebaolulises aktsendis, vaikib meedia samal ajal paratamatult kümnetest – kui mitte sadadest või isegi tuhandetest – samaväärsetest juhtumistest. Juba ainuüksi selle möödapääsmatu valiku pooleldi teadvustamatus toimeprintsiibis peitub tegelikkust moonutav ning otsapidi uut ebaõiglust sünnitav alge.

Leian, et ajakirjanduse missioonitundlikkuse teema ei vääri vaba turumajanduse ning demokraatia tingimustes selleks kulutatud silmavett ega tinti, sest karavan läheb niikuinii edasi. Selle suuna ja liikumiskiiruse määravad aga „keskmised” inimesed, keda on infotarbijat intellektuaalses plaanis alahindava meedia võimuses tasapisi juurde toota.

Sellega seoses tõstatub paratamatult küsimus, kuidas mõjutab eelkõige meelelahutusele ning madalatele tungidele orienteeritud „kvaliteet”meedia (mis on „kvaliteetne” senikaua, kuni ühtegi kvaliteetsemat kõrval ei ole) pikas perspektiivis Eesti-suguse väikeriigi demokraatia ning kodanikuühiskonna toimimist. Sellele küsimusele püüan ma vastata käesoleva mõtteavalduse lõpus, pärast anonüümsete netikommentaaridega seonduva avaliku diskussiooni käsitlemist.

 

Meediareaalsuse tootmisvahendid nüüd rahva käes

Esmapilgul on tegu justkui sellise teemaga, mille puhul on õigus kõigil; ning kokkuvõttes tuleb valida üksnes halva ning veel halvema vahel: kas lähtume vabadusest ning usume, usaldame ja loodame, et tulevikus paraneb asi iseenesest (ehk liberalistlikus vaimus toimuva eneseregulatsiooni käigus), või võtame aluseks väärikuse ning hakkame metoodiliselt riigi seadusloome ning repressiivaparaadi abil piirama, keelama ja kontrollima.

Selge on see, et tagasipöördumine tehnoloogilisse situatsiooni, kus seda sorti probleeme üldse ei eksisteerinud, pole enam ilma suurema ülemaailmse katastroofita kas õnneks või kahjuks võimalik. Tunnistan, et Interneti liigse avatuse kriitikute sõnades kõlab infoajastusse eksinud anakronistliku inimese kohmetust ja kohanematust, nostalgiat tsentraliseerituma meedia ning toimetatud avaliku arvamuse järele.

Osutatud kriitika puhul teeb valvsaks, et see ei tule mitte tavaliste meediatarbijate, vaid peamiselt poliitilise eliidi suust (mis lisab sellele tahtmatult klassivõitluse hõngu). Soov teostada omaenese piire kompavale ning laiendavale avalikkusele piirangute näol lapsevanemlikku ettehooldust on liberalistlikust vaatepunktist kui mitte just totalitaristlik, siis midagi valgustatud monarhia positsiooni sarnast, millega ei ole demokraatliku ühiskonna praktikas vähemalt ideaalis kuigipalju peale hakata (sama lugu on XX sajandi keskpaigast pärinevale autoriõiguse printsiibile tugineva katsega piirata failide vaba levikut Internetis).

Meenutagem, et vabadus on inimese intellektuaalse, majandusliku ning ilmselt ka moraalse progressi peamine eeltingimus; vabadus on meie kultuuri ja ühiskonnakorralduse vundament. Sotsiaalse vabaduse mõiste sisaldab eneses ka mõtte- ning väljendusvabadust: igaühel on õigus nii isiklikule arvamusele kui selle avalikule väljendamisele. On vist õige aeg pöörata tähelepanu asjaolule, et see juba ligemale paar sajandit õhtumaadel jõudumööda kehtinud maksiim ei saanud senini puhtpraktilistel põhjustel tegelikkuses toimida. Sest väljendusvajaduses hõõguvate arvamuste lõputu paljus ei mahtunud kuidagi avalikkust teenivate kõnepultide ning meediakanalite ajalisse ja ruumilisse piiratusse. Arvamuse avalik väljendamine jäi seega väheste väljavalitute privileegiks.

Interneti sünd ja levik teostas nii arvamuste kui info leviku osas marksistliku revolutsiooni: meediareaalsuse tootmisvahendid läksid „valgustatud” vähemuse käest paljuski rahva käsutusse, väheste väljavalitute privileegist sai tasapisi igamehe õigus ja võimalus. Virtuaalmaailma tehnoloogilise baasi näol (avalikud online-foorumid, kodulehed, blogid jne) on nüüd igaühel, kel selleks soovi, oma meedium – kahepoolne informatsiooni kiirtee (maailma) avalikkusesse.

Avalikkus asub nüüd hiirekliki kaugusel, selleni jõudmiseks pole enam vaja ruuporiga ettenähtud ajal linnaväljakule marssida või toimetustele lugejakirju vorpida. Tänane inimene haarab väljendusvajaduse tekkides kohe mõttelise kirve ning raiub oma sõnumi kas blogisse, mõnda virtuaalsesse foorumisse või meediaväljaande netiversioonis talle vastavaid emotsioone põhjustanud artikli juurde. Soovi korral kommenteerib ta allikteksti või selle objekti kõrval ka teisi kommenteerijaid. Selle nähtuse varjuküljeks on asjaolu, et inimeste madalad tungid ja negatiivsed emotsioonid jõuavad vahendamata kujul kõigi neist vähegi huvituvate osapoolteni, saavad osaks ajakirjandusest, avalikkusest ning ajaloost.

(Järg pöördel.)

(Algus lk 3.)

Selle nähtuse kirumise ja keelamise asemel oleks aeg tunnistada, et Interneti-foorumite „globaalne peldikusein” on kommunikatsioonivahendite evolutsiooni käigus globaalseks külaks koondunud demokraatliku sootsiumi paratamatu kaasnähe. Se„e, millega me veel hästi leppida ei suuda, pole mitte see räigus ja negatiivsus, mis on inimest privaatsemas keskkonnas alati saatnud, vaid nimelt kontrollimatu ning suuresti karistamatu avalikkus. Väljendusvabadus pole kunagi olnud piirideta vabadus, ent Interneti-ajastu on andnud sellele mõistele hoopis uue ja senisest veelgi mahukama sinu.

Võrgukeskkonna toimetamata ning tsenseerimata lehekülgede voog on otsekui kollektiivse teadvuse jõgi, mis võib tulenevalt oma „madalast” sünnipärast ja vabast väljendusplaanist tunduda mõnele kõrgendatud moraaliteadvusega inimesele freudistlikult mõistetud kollektiivse alateadvuse paska pritsiva kosena. Vaba Internet kujutab enesest seega ühtaegu nii virtuaalset vabaduse väljakut kui tõelist issanda loomaaeda kogu selle lopsakas liigirohkuses. Interaktiivne massimeedia ei ole seeläbi enam turvaline ja õdus: elu ise on oma intensiivsuses, debiilsuses, neurootilisuses ja vastuolulisuses leidnud tee massimeediumi varem tarbijasõbralikult siledaks toimetatud infovoogu. Ometi pole Interneti avalikes foorumites kirvega kommenteerijaid protsentuaalselt rohkem kui kaklejaid keskmiste baarikülastajate hulgas või roolijoodikuid kõigi liiklejate seas.

Uue meedia arengu valguses on üha rohkem põhjust küsida, kuivõrd on selle puhul üldse tegu avalikkusega, nagu me seda senini oleme mõistnud. Tuleb vist tunnistada, et nii reaalsus kui avalikkus – ja nendega koos ka kollektiivne teadvus – on informatsiooni-külluse tingimustes hoomamatult killustunud; et ka paljud pealtnäha populaarsed meediakeskkonnad kujutavad enesest kõigest kõnekoosolekut tagahoovis, kus grupp seltsimehi peab ilma kuulajateta kordamööda ning läbisegi monolooge.

Selle tõdemuse valguses pole kindlasti vaja vaidlustada seal välja käidud ideid, ettepanekuid ja konstruktiivset kriitikat, küll aga jätta tõsiseltvõetavuse paistest ilma kõlanud solvangud ning süüdistused, millel puudub argumentatiivne kate. Tunnistan, et mind häiriks kuskil avaliku peldiku seinal rippuv isiklik ärapanemine, – olgu põhjendatud või mitte – palju rohkem kui minu isikut puudutav leim mõnes loetavas netifoorumis.

 

Demokraatia ja kodanikuühiskonna lakmuspaber

Kõlavad süüdistused, et ajakirjandus ei müü meile oma võrgukeskkonnas mitte üksnes toimetuse poolt ette valmistatud artikleid ja uudised, vaid ka lugejate reaktsioone; et anonüümsetest kommentaaridest, mille informatsiooniline väärtus jääb sageli müra tasemele, on saanud info, ning seeläbi ka kapital; et uudislugude all klikke koguvad foorumid, mis sunnivad uudishimulikku inimest päeva jooksul artikli juurde võimalikke arengut oodates ning eeldades korduvalt tagasi pöörduma, on toimetuse provotseeritud.

Selline süüdistus trükimeedia aadressil tundub kuidagi otsitud, sest näiteks televisiooni ja raadio on oma auditooriumi „madalaid” tunge (eelkõige edevust, aga ka tõestusvajadust või saamahimu) pidevalt ära kasutanud nii programmi täitmiseks kui reitingu tõstmiseks (võtkem nt „Eesti otsib superstaari„ või omaaegne „Reisile sinuga„). Leian, et nimetatud praktika jääb liberaalse ettevõtlusvabaduse piiridesse senikaua, kui pole tuvastatud, et tegu on isikuvabadust või -väärikust kahjustava tegevusega.

Seda tõestada oleks aga äärmiselt keeruline, sest kus on see piir, kui palju võib inimene pahatahtlikkusest ja/või asjatundmatusest kritiseerida avalikus meediakeskkonnas (anonüümselt) kaaskodanikke, riiki, valitsust jne. Kes määrab pahatahtlikkuse, labasuse ning asjatundmatuse määra? Millistel lehekülgedel ja millistes foorumites võib end vabalt väljendada (sest neid kõiki ei suuda keegi kunagi kontrollida)? Jne.

Kaldun üha enam arvama, et vaba netikeskkond on kogu meie liberaalse ühiskonnamudeli ning demokraatia sisemise ja välise küpsuse esmane lakmuspaber. Kultuur ja ühiskond, mis tänapäeva piiramatu infovahetuse ning totaalse avalikkuse tingimustes iseendaga eneseregulatsiooni käigus toime ei tule, ei vääri ka demokraatiat ja vabadust. Meie tänaste juhtide apokalüptiliste visioonide taga, mis kuulutavad solvavate netikommentaaride toel peagi algavat „vaikivat ajastut”, peitub kas kaval demagoogia või hirmust juhitud inimlik rumalus.

See ennustuslik väide rõhub inimtunnetele, ent ei arvesta, et need on vahepeal koos inimest ümbritseva meedia evolutsiooniga samuti muutunud. Võtkem rate.ee, mis demonstreerib noorte inimeste valmisolekut viia end võimalikku naeruväärsust ja läbikukkumist trotsides turule, panna välja igaühele vaatamiseks ja hindamiseks. Miks peaksid need tänased noored, homse päeva täisväärtuslikud kodanikud, kes täna oma keha näidata ei häbene, pelgama tulevikus presenteerida oma ideid. Tunnistagem, et (üle)eelmise põlvkonna arusaam eneseväärikusest ja emotsionaalsest tundlikkusest on vahepeal tehnoloogilise arengu toel kõvasti devalveerunud.

Meediaväljaande netiversiooni kommentaarid hoiavad meid hoopis klassikaliselt mõistetud „vaikiva ajastu” eest. Tsenseerimata foorumi olemasolu korral pöördub meediakanali (võimalik) poliitiline angažeeritus kiiresti enese vastu. Vaba kommenteerimise võimalus suurendab (paljuski sõltumatult toimetuse tegemistest) ajakirjanduse kui neljanda võimu haaret ning mõjuvõimu ja vähendab samas vajadusel valitsuse kui esimese võimu autoriteeti. Usun, et netifoorumites on tänapäeval võimalik rahumeelselt ja aknaid lõhkumata riiki kukutada. Eeldusel muidugi, et riigis on midagi tõsiselt mäda, ning sõltumata sellest, kuidas reageerib toimuvale toimetatud meedia.

See oleks minu vastus eespool esitatud kahtlustele auditooriumi alahindava trükimeedia suutlikkuse kohta hoida ühiskonnas demokraatia ning kodanikuvabaduse ideaale: vaba foorumi olemasolu korral võtab avalikkus selle funktsiooni vajadusel ajakirjanduselt lihtsalt üle. Ning see poolik anonüümsus, millega paljud leppida ei suuda, on paradoksaalsel moel nii reaalsete valimiste kui netifoorumite puhul üks demokraatia tegeliku toimimise eeldusi.

Vaba netikeskkonna kriitikute nostalgia pöördumatult möödunud ajastu standardite ja praktika järele ei kujuta enesest vahepeal teisenenud tegelikkuse foonil kuigivõrd viljakat meeleseisundit. Teaduse ja tehnika evolutsiooni käigus muutuvad koos inimeste kunagiste tehnoloogiliste pikendustega praktilisteks anakronismideks ka kadunud ajastute ideaalid. Ja on don-quijotelik üritus astuda XIX sajandi iganenud moraalinormide ning naiivse õiglusteadvusega XXI sajandi massimeedia tuuleveskite vastu.

Tere tulemast uude aastatuhandesse, kus kollektiivne alateadvus on läbi massimeedia segunemas kollektiivse teadvusega; kus avalikkus paisub aegamööda sedavõrd suureks ja kõikehõlmavaks, et kaotab oma mõttelise antipoodi; kus piiri tajumine aktuaalse tegelikkuse ja meediareaalsuse vahel nõuab meilt senisest suuremat tähelepanu ning teadlikkust; kus igaühe õigus avalikult arvata kingib meile senisest veelgi suurema võimaluse saada informeeritud ning vabaduse see informatsioon tähelepanuta jätta.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming