Saadiku vangla nimi on Fraktsioon

Kaarel Tarand

Marek Strandberg Hiljaaegu tuletas õiguskantsler Indrek Teder rahvaesindajatele riigikogus jälle meelde, et nad on ise endalt võtnud ära osa saadikupuutumatusest, mis neile põhiseadusega ette on nähtud. Saadikud lubasid oma puutumatuse esimesel võimalusel taastada, sest see kaotamine juhtunud neil kogemata. Hoopis pikemat aega on aga saadikuid põhiseadusevastaselt koheldud ühes teises küsimuses, mis küll õiguste kõrval pole otse seotud vangimajaga, see-eest aga põhimõtete ja rahaga. Pole esimene kord, mil sellele avalikult tähelepanu juhitakse, et saadikutest, kes on põhiseaduse järgi vabad, mandaadiga sidumata, on ometigi saanud erakonnakontorite mängukannid ja seda nimelt põhiseaduse §71 tähenduses. Fikseeritud on, et „riigikogu liikmel on õigus ühineda fraktsioonidesse”. Alam õigusakt ehk riigikogu kodukorra seadus kitsendab aga seda õigust otsustavalt. Ja nõnda on juhtunud ka aastate eest ja igas riigikogu koosseisus ning nüüd värskelt jälle, et tekivad selle õiguseta saadikud, keda siis kolleegid ja meedia põlglikult „aknaalusteks” nimetavad. Põhiseaduslikust õigusest on erakondade tubli loometöö tagajärjel saanud sunni- ja karistusvahend. Terve riigikogu kodukorra seadus on üles ehitatud nii, et fraktsioonisundus seisab seal täpselt samal pulgal komisjonisundusega. Sisuliselt tähendab see vähemasti paralleelvõimu ja sageli topelttööd, halvemal juhul aga seda, et toimimisahel valija–saadik–komisjon–otsus on asendunud ahelaga erakonna juhatus–fraktsioon–otsus, mis ei ole põhiseaduse mõttega kooskõlas. Ja võib olla üsna kindel, et põhiseaduse loojad niisugust süsteemi kahe kümnendi taguses õhustikus ka silmas ei pidanud. Ega saanukski, sest toona olid erakonnad väikesed killukesed, mille kõrval lõid laineid ka kodanike valimisliidud, mille tõrjumiseni riigikogu valimistelt läks veel aastaid.

Jääb üle vaid imestada ja mõistatada, milliste vahenditega on parteide mängujuhid saavutanud selle, et saadikutest on lõvide asemel lambad saanud. Huviline võib riigikogu kodukorra seadusest lähemalt ise lugeda, mismoodi fraktsioonide reguleerimise abil on saadikult tegutsemisõigus võetud. Näiteks on kehtestatud põhimõte, et kes pole fraktsioonis, see oma seisukohti eelnõu esimesel ega kolmandal lugemisel suures saalis esitada ei saa. Veel vähem on fraktsioonivälisel lootust, et ta saaks oma ettepaneku seaduseelnõu muutmiseks hääletusele panna. Ei saa. Ega peale ajakirjandusega suhtlemise suurt midagi teha ei saagi.

Lisaks õiguste kadumise ähvardusele teenib fraktsioonikuulekust ka rahalise premeerimise süsteem. Kõik maksumaksjad, sõltumata oma tahtest, osalevad fraktsiooni kui erakonna abistruktuuri rahastamisel. Fraktsioonil on esimees ja abiesimees, kelle palgakoefitsient riigikogu tavaliikme omast kõrgem, samuti antakse fraktsioonidele riigkogu kantselei kaudu rida ametnikukohti, milleta fraktsioonivälised saadikud peavad läbi ajama.

Omal ajal, kui fraktsioonide regulatsiooniga saadiku õigusi kitsendama hakati, oli argumendiks valitsemise efektiivsus, mis sai nappide enamuskoalitsioonide puhul rajaneda vaid kõrgel parteilisel lojaalsusel. Vähemasti nii arvati erakondades. Ja seda valitsuses olijad üksteise võidu oma partneritele ka südamele panid. Lojaalsus tagas hääletusmasina töö seal, kus iga hääl võis olla otsustava kaaluga. Jõuga hääletamine oli ja on valitsusele alati mugav, sest siis ei pea aega raiskama opositsiooniga läbirääkimistele. Jälle see püha efektiivsus. Et efektiivsuse saavutamise nimel tuuakse ohvriks saadiku (ja tema kaudu valija) põhiõigused, ei ole neil hetkil kellelegi korda läinud.

Hingusele mineva N Liidu viimaste viisaastakute lipukirjaks oli samuti „efektiivsus ja kvaliteet”. Ilma demokraatia ja vabaduseta ei tulnud kummastki midagi välja. Ega tule nüüdki. Kahjuks on me valitud saadikute ridades ka pärast õiguste järjekordset kärpimist ikka veel hulgi neid, kellele oma õigused suuremat korda ei lähegi ja kes lausa imetlevad ebademokraatlikku riigikorda maadel, mida saadikuna külastavad. Lugege ainult, milliste muljetega saabuvad rahvaesindajad järjekordselt visiidilt Hiina Rahvavabariiki, Singapuri, Lõuna-Koreasse ja mujale, kus riigijuhid kas iial ei vahetu või lähevad pärast vahetumist otse vangi, kus pole opositsiooni üldse või istuvad selle liidrid kas kodumaa vanglates või kurvastavad emigratsioonis. Rääkimata siis Venemaast või Brasiiliast, kus samuti olevat nii palju ja nii toredat ebaeuroopalikku efektiivsust. Selle kõrvale kuuleme aga halvasti varjatud põlgust meie demokraatlike liitlasriikide asjaajamise aegluse, valijas- ehk otsustajaskonna põhimõttelageduse ja muu ebaefektiivsuse vastu.

Ebademokraatlikud ihad, range korra nõuded, majandusliku heaolu ettepoole seadmine põhiõigustest on kerged süttima, ole sa siis valitsusjuht või hääl rahva hulgast. Saadikute üks ülesandeid on seda sorti pingeid maandada ning oma käitumise, mõtte ja teoga iga päev kodanikkonnale tõestada demokraatia eeliseid mis tahes muu korra ees. Selleks on peaaegu piiramatu arv mooduseid, aga üks neist on kindlasti ka avalik ja aktiivne seismine oma kahjustatud õiguste eest, mille tõttu on üks saadik teisega võrreldes ebavõrdsesse olukorda sattunud. Senini on saadikud suhtumises oma õigustesse ja nende äravõtmisse erakonna poolt meenutanud pigem XVIII sajandi Venemaal tegutsenud skopetside usuliikumise tegelasi, kes oma jumalakartlikkuse (ja toona asendas jumal praegust erakonna juhatust) tõestamiseks end tulise oraga ise kastreerisid. Selle jõleduse asemel julgen soovitada, et iga saadik, kes tunneb endal õigusi nappivat, võtaks alustuseks julguse kokku ja kirjutaks kirja mõnele põhiseaduslikkuse järelevalvajale. Sellest võib abi olla, mis sest et mõnel varasemal korral on ses asjas õigust mõistetud üksiku kahjuks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming