Saatus, juhus ja mina

Tiit Hennoste

Klassivend ja ammune sõber hukkus liiklusõnnetuses. Surnuaial küsis järsku üks klassiõde: „Kas sa usud saatusesse? Et just nii pidi minema?” Ei, vastasin mina. Kas inimese elu juhib saatus või juhus? Juhus on juhus. Saatus on aegade jooksul kandnud mitmeid nimesid. Aga ikka on nende kõrval olnud kolmas võimalus, inimese vaba tahe, mis on lubanud ise oma elu määrata.

Ja ikka on neid kolme vaadatud paarikaupa. Saatuse ja vaba tahte paaris on lähtekohaks ikka suur  saatus. Vaba tahe on vaid sekundaarne pool. Ja mõtlejad eristuvad vaid selles, kui palju saab inimene oma saatust muuta ja millist osa. Fatalismi järgi ei saa ükski inimene oma saatust muuta. Veel enam, keegi ei pääse oma saatusest, sest õiged ja valed on ette välja valitud. Vabam arusaam jätab ka inimesele mingi rolli. Küsimus on vaid, kas on saatuse määrata vaid elu suured hetked, sünd ja surm, ja inimesele jäävad tema igapäevased eluseigad, või on needki juba hommikuses horoskoobis kirjas. Teine ja sama oluline erinevus on see, et ühel juhul on  teadjaks vaid saatus ise, kes mulle seda ei ütle.

Teisel juhul on ka inimesi, kes teavad, olgu nende nimeks prohvet, tark, hiromant või astroloog. Ja kaklus on käinud vaid selle ümber, kes neist on õige teadja ja kes mitte. Teine paar on juhus ja vaba tahe. Ka siin töötab sama mudel. Ikka on inimese pärisosaks vaid pisikesed mõjuhetked ja tema vastas suur ja ääretu juhuste ookean. Ja ka siin on olemas inimesed, kes on võimelised juhuste mängu vahendama, seletama ja mõnikord ka ennustama. Need kannavad teadlase tiitlit.  Aga mu arvates on neil kahel paaril üks oluline vahe. Saatus on sõna, mis on suunatud tulevikku. See on ettemääratus. Juhuse ajaks on ajatus, milles pole eraldi tulevikku. Ja seetõttu loogiliselt neid kolme kokku panna ei anna.

Aga tegelikkus on üldiselt teine. Me kõneleme ikka ja jälle saatusest, kui vaatame tulevikku. Aga mineviku tarvis meil saatusest määratuse loogika eriti ei kehti. Minevik on antud teadlaste kätte. Seal valitseb juhuste rida, millest ajaloolased sidusa jutustuse konstrueerivad. Ja just samamoodi kehtib see juhuste rida  meie endi jaoks, kes me juhuslikult säilinud ja teadlikult valitud elukildudest iseendale eluloo ehitame. Nii paneme me tihti kokku maailma, milles tulevikku valitseb saatus ja selle sees vaid killuke vaba tahet, aga mineviku põhjaks on juhus ja valitsejaks inimeste vaba tahe. Seega kehtib tuleviku tarvis üks ja mineviku jaoks teine loogika. Võib öelda, et see maailmasüsteem pole just loogiline. Ei peagi olema. Sest inimesele pole selles ilmas oluline mitte loogika, vaid vajadus seda maailma taluda.

Saatuse maailma taluda on kerge, eriti siis, kui jätta sinna võimalikult väike ruum iseenda jaoks. See lubab öelda: oma saatusest keegi ei pääse. See lubab oma tegusid õigustada: meil polnud teist võimalust. Ja lubab loobuda oma saatuse juhtimisest: ega midagi ei muutu. Juhuste määratud tuleviku talumine on raske, sest siis peaks lootma iseendale või jõudma täielikku fatalismi, kus igasugune loogika puudub. Ja nii anname oma tuleviku kergesti suure ettemääraja kätesse. Ja teistpidi: kui vaatame tagasi iseenda minevikule, siis  võiks ju olla palju kergem ka seda taluda, kui eeldada, et kõik läks nii, nagu minema pidi. Ettemääratuse jälgi mööda.

Aga miskil põhjusel me sellega ei lepi. Sest just minevik on meile antud võimalus ja sinna suuname suurema osa oma vabast tahtest. Aga ma tahan veel kord pöörata pilti ja mõelda nii, et inimese elus on hetked, mis määravad tema tuleviku. Need on hetked, mil me ise teeme põhimõttelisi otsuseid. Aga siis on meie otsustamine mõneks ajaks läbi. Me paneme rööpad maha ja siis määravad meie teed vähemalt mõnda  aega need rööpad. Nii paistab, et elus on aegu, mil seda juhivad teised jõud, ja on harvad hetked, mil meie elu on meie endi kätes. Jah, kui uskuda saatuse absoluutsesse rolli, siis võime öelda, et ka neil hetkedel juhib meie otsuseid keegi teine. Aga mulle meeldib mõelda teisiti. Need on tõeliselt minule kuuluvad hetked. Minule antud tuleviku võimalus.

Kuigi suurema osa neist hetkedest elame me läbi oma hinges. Kõnedes sisemaal, mõeldes sellest, mida teeksime. Või sellest, mida me oleksime teinud.

PS Aga kuhu jääb jumal? Milleks eestlasele jumal, kuigi  ta käib mõnikord kirikus ja tema kalmistul on ristidega hauad. Jumal ei vaja ei juhust ega saatust. Tema on.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming