Sajand on põlisuse mõõt

Kaarel Tarand

  Kunagi aastal 1984 töötasin botaanikaaia aiatöölisena, aga kuna aias oli talvel lumi maas, siis oli mu tööks hoopis raamatukogus XIX sajandi lõpukümnendite eesti ajakirjanduse lehthaaval läbilugemine. See kauge aeg aktualiseerus mu jaoks praegu kahel põhjusel. Esiteks, kuna erakondi tsaariaja Eestis ei olnud, siis tehti kogu avalik poliitika ajalehtedes ära. Kolme põhivoolu esindasid Jakob Kõrvi venestusvaimuline Valgus, Ado Grenzsteini kahepalgeline Olevik ning Karl August Hermanni ja hiljem Jaan Tõnissoni toimetatud rahvusliku haritlaskonna raskekahur Postimees. Üks oli avaliku ja moraalitu orjameelsuse, teine omakasupüüdliku kavaldamise, kolmas idealistliku sirgjoonelisuse tee. Kõrv ja Grenzstein lõpetasid välismaal vabatahtlikus pagenduses hullumeelsetena ja Eesti Vabariigi sündi nägemata, Tõnissonist aga sai Eesti kõigi aegade suuremaid nimesid, kes hukati alles hiljem koos oma realiseerunud unistusega. Kuigi ajalugu täpselt ei kordu, on Eesti tänapäevastes poliitilistes moevooludes selle kauge ajaga piisavalt sarnasust, et nende juhtidele oma vaimsete esiisadega enam-vähem samasugust saatust ette näha. Pole midagi uut päikese all.

Teiseks, kuna minu ülesanne oli vanadest ajalehtedest leida üles kogu ilmastikku puudutav info, siis lugesin erilise hoolega kohalike kirjasaatjate teateid kihelkondadest. Ühe seaduspärasusena koorus välja see, et korralik kirjaoskaja taluperemees või koolmeister pidas teatamise vääriliseks põhiliselt asju, mis olid nii erakordsed, et “ka kõige vanemad inimesed ei mäletanud” midagi samasugust. Tähendab, uudisekünnise ületamiseks pidi sündmus olema era- või ainukordne saja aasta või kolme inimpõlve mõõtkavas. Sellega võrreldes on tänapäevane uudisekünnis ikka peaaegu olematuks kulunud. Olgu näiteks kas või vägivallatsemine aprilli lõpu Tallinnas. Kõige vanemad inimesed mäletavad veel väga hästi öid Tallinnas, kui korraga hävis 40% linna elamispinnast, hukkus sadu inimesi pommirahes või kadus tuhandeid küüdirongidesse. Haru­kordsete sündmuste sajandi edetabelis jääb värskelt toimunu tipust väga kaugele.

Elava mälu ajapiir kehtib aga märksa üldisemaltki kui ainult sündmuste erakordsuse mõõdupuuna. Kolme inimpõlve, 100 aastat või vanimate elusolijate mälu võib asendada ka sõnaga “põlisus”. Esmaspäeval asutatav põlistallinlaste kogu näiteks on seadnud küll oma liikmetele pisut madalama piiri, põlislinlaseks loetakse põhikirja järgi need, kelle sugu on Tallinnas elanud ja tegutsenud juba enne 17. juunit 1940. Ka Eesti põlistalunikud loevad põlistaludeks enne sõda eksisteerinud talusid ja rehkendavad, et praegu on teovõimelisi talusid alles ainult 2% 139 000st. Loomulikult ei saanud neid kõiki põliseks pidada aastal 1939, sest umbes 50 000 talu olid ju uued asunikutalud. Toona hinnati põlistaluks seda, mis oli priiks ostetud hiljemalt ärkamisajal (kommunistid tituleerisid selle rahva hiljem hallparuniteks).

Aga sajand põlisuse mõõtühikuna sobib nii Eestis kui tuntuimas ja suurimas immigrantide ühiskonnas USAs ühtviisi hästi. Põlisrahvas (mitte segi ajada põlisrahvusega) on kõik need, kelle suguvõsas pole elus ühtki, kes ei oleks siin sündinud. Seega kuuluvad põlisrahva hulka igal juhul vanausuliste venelaste järeltulijad. Kõik, kes ei ole põlised, on immigrandid. Igasugune püüd liigitada elanikke nn kogukondadeks, on algusest otsani väär. Mis imeloom saaks olla “eesti kogukond”, mõiste, mida kasutavad kahetsusväärselt paljud ja paraku ka Sirbi veergudel? Kui jaotus põliselanikud-immigrandid hõlmab 100% elanikkonnast, siis etnilise tunnuse järgi kogukondadesse jaotamine jätab suure osa elanikest määramata staatusega isikuteks. Millisesse nn kogukonda võiksid näiteks kuuluda segaperede lapsed? On ebakorrektne kasutada jaotusi, mille summa pole 100% või mille osa “muud või määramata” ajab statistilise vea suureks.

Lähimineviku tausta mõistmiseks ei ole vaja midagi ekstra uurima hakata. Kui me ei räägi vene kogukonnast, vaid immigrantidest, piisab vajalike otsuste langetamiseks sellest teadmisest, mis üle maailma immigrantide käitumist uurides juba on saadud. USA sotsioloogide Portese ja Rumbaut’ mõni aasta tagasi lõpule viidud ja enam kui 5000 immigrantide last hõlmanud uuringu üks põhijäreldusi kõlab nii: mida tõhusam on assimileerimine (ameeriklased kasutavad seda mõistet igasuguse valehäbita), seda suurem on laste depressioon, kuid seda kindlamini saavutavad nad täiskasvanuna kõrge sotsiaalse staatuse. Päritolumaa kommete järgimine peres ja vähene assimileerumine jätab lapse küll ilma stressist, kuid teeb temast kogu eluks ka sotsiaalselt abitu ja seega tervele ühiskonnale kuluka ülalpeetava (kui mitte kurjategija). Nende kahe võimaluse vahel peab valima ka Eesti oma assimileerimispoliitikas. Mina olen igatahes per aspera ad astra printsiibi poolt. Põlistel on igal pool ja alati immigrantide assimileerimise kohustus. Ja väikese vihjena valitsusele: Tõnissoni meeste tee on ka XXI sajandil parim.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming