Saksamaa kehvad kompromissid

K?-Riin Tigasson

Muudatused, mida riik väga vajab, takerduvad lõpututesse läbirääkimistesse. Mis saab Saksamaal nüüd, pärast pühapäevaseid liiduvalimisi, seda ei tea veel keegi. Kunagi varem pole valimistejärgne olukord olnud riigis nii segane: ükski partei ei väljunud valimistest selge võitjana.

Veel suve hakul näis olukord selge. Schröderi valitsust oli tabanud üks löök teise järel, sotsiaaldemokraatide (SPD) käivitatud sotsiaalreforme, (kärbiti töötu abirahasid, lühendati nende maksmise perioodi ning sunniti pikaajalisi töötuid väikese raha eest tööle, et neid “aktiveerida”) oli saatnud massiivne kriitika. Saksamaal taaselustati “esmaspäevameeleavalduste” traditsioon: kui enne Berliini müüri langemist oli paljudes Ida-Saksa linnades kombeks korraldada esmaspäeviti meeleavaldusi kommunistliku valitsuse vastu, siis nüüd hakati protestima Schröderi reformide vastu. Ning kui SPDd tabas kevadistel valimistel  tagasilöök ka sotsdemide traditsioonilises kantsis Nord­rhein-Westfalenis,  otsustaski Schröder korraldada erakorralised valimised.

Siis hakati kindlas kõneviisis rääkima Angela Merkelist kui uuest liidukantslerist. Tema programm kõlas: madalamad maksud, vähem riiki, rohkem vabadust, rohkem riske. Õigupoolest on Merkeli juhitud kristlikud demokraadid (CDU) olnud sotsiaaldemokraatidega võrreldes alati eelisseisus: Teise maailmasõja järgsel Saksamaal on CDU ühtekokku valitsenud 36 ning SPD 23 aastat. Kristlikel demokraatidel on olnud traditsiooniliselt lojaalsem toetajaskond kui sotsiaaldemokraatidel: CDU on osanud katoliiklikku miljööd rohkem ära kasutada kui sotsiaaldemokraadid protestantlikke ja töölisringkondi. CDU seostub valijatele religiooni ja kirikuga, pakkudes midagi igavikulisemat ja sügavamat kui SPD.  Ühiskonnas, kus religioon on nii olulisel kohal, et riik kogub koguni kirikumaksu, pole see argument sugugi vähetähtis. Ning just seesama igavikuline mõõde ja valijaskonna suurem truudus on seni andnud ka CDU poliitikutele vabamad käed kui SPD-le, kelle valijad on kriitilisemad ja varmamad parteile selga pöörama.

Ent kõigile suvistele prognoosidele vaatamata olukord pöördus. Merkeli toetus langes, Schröderi populaarsus tõusis. Ning Saksamaa liidupresident on tõeliselt raske küsimuse ees: kellele anda võimalus moodustada uus valitsus? Kas Bundestagi suurimale fraktsioonile, keda juhib Merkel, või Bundestagis esindatud suurimale parteile, keda juhib Schröder? Kuulub ju sotsiaaldemokraatidele liiduparlamendis 222 kohta, kristlikele demokraatidele 225. SPD sai valimistel 34,2 protsenti häältest, CDU 27,8 protsenti – ning tema Baierimaa sõsarpartei CSU, kes kuulub liiduparlamendis samasse fraktsiooni, kogus 7,4%. CDU-l/CSU-l ning talle ideoloogilisemalt kõige lähedasemale liberaalsele parteile (FDP) kuulub parlamendis vähemus. Ülekaal kuulub vasakpoolsema värvinguga parteidele: SPD-le, rohelistele ning uuele vasakjõule (PDS/WASG).

Sellest, kes hakkab juhtima Saksamaad, sõltub palju. Kõige tähtsam on see, millise tee võtab Saksamaa-taoline suurriik globaliseeruvas maailmas, kus kõik on kõigega nii tihedalt läbi põimunud. Paljusid sakslasi on haaranud hirm jääda üleilmastumises kaotajaks: maailmas, kus kaupu saab toota ühel maal, müüa teisel ning makse maksta kolmandas riigis, loovutavad rahvusriigid tahes-tahtmata üha enam võimu globaalsele kapitalile. Viimase otsustest sõltub, kuhu lähevad töökohad ja investeeringud. Järelikult võib niimoodi karistada valitsusi kõrgete maksude eest ning rahvusriike üksteise vastu välja mängida.

Tänavused valimised tähistasid Saksamaal vanade ideoloogiate tagasipöördumist. Veel aastal 1999 allkirjastasid Gerhard Schröder ja Tony Blair ühisavalduse, kus deklareerisid, et mineviku orienteerumismustrid on kaotanud tähenduse ning uues maailmas tuleb probleeme lahendada ilma ideoloogiliste kaalutlusteta, tuginedes praktilistele vajadustele. Ehk siis: vanad ideoloogiad on surnud, elagu pragmatism.

See avaldus kõikus algusest peale savijalgadel. Ka pragmaatiline poliitika peab ometi tegema valikuid – ning otsustamisel tuleb nii või teisiti tugineda mingitele väärtustele. Mille põhjal otsustada, kui kõik printsiibid minema visata?

Viimased Saksa valimised näitasid, et jutt ideoloogiate surmast ei olnud vale üksnes teoorias, vaid ka praktikas. Ideoloogiad tõsteti taas kilbile ning igal sammul kasutati retrovasak- ja parempoolseid loosungeid. Globaliseerumise mõjud annavad end tunda igal sammul. Ehkki Saksamaa väliskaubandusbilanss on (erinevalt näiteks end sakslastele eeskujuks seadvast Eestist) ülejäägiga ning isegi sealsed sotsiaaltoetused on – jah, just sellist kõrvutust kasutati valimiskampaanias – “võrreldes näiteks Eesti palkadega luksuslikud”, valitseb Saksamaal veendumus: riigil läheb kehvasti. Majanduskasv on nullilähedane, töötute arv on jõudnud rekordilise viie miljonini. Ning seega tuleb Saksamaal leida vastus küsimusele: kuidas edasi? Kas minna neoliberaalset, riikidevahelise maksukonkurentsi teed, mida näib propageerivat Merkel? Või eelistada riikidevahelist koostööd, püüdes ühiselt kokku leppida teatud rahvusvahelised mängureeglid? Schröderi sotsiaaldemokraadid on püüdnud leida siin keskteed: säilitada sotsiaalriiki, ent viia siiski läbi ka olulised reformid. Selle üheks kõrvaltagajärjeks oli paraku äärmusvasakpoolsete tugevnemine: endisest Ida-Saksa komparteist võrsunud PDSi ja lääne vasakpoolsete Sotsiaalse Õigluse Valimisliidu (WASG) ühendus, mis propageerib 30-tunnist töönädalat ning on Euroopa põhiseaduse vastu, meelitas üle arvestatava hulga varasemaid SPD toetajaid.

Laias laastus seisab Saksamaa küsimuse ees: kas minna Ameerika või Skandinaavia teed? Sest Saksamaast põhja pool asuvas neljas riigis on küll tugevad sotsiaalsed garantiid, kuid ka madal tööpuudus. Väär on Saksamaa praegustes probleemides süüdistada vaid kõrgeid makse, ehkki seda sageli  tehakse. Asi on paljuski ka selles, et Saksamaa senine haridus- ja tööpoliitika on oma aja ära elanud. Nimelt on see üles ehitatud vana industriaalriigi mudeli järgi: lapsed sorteeritakse juba V klassis gümnaasiumisse ja kutsekooli minejateks. Esimesed saavad akadeemilisemat ja laiapõhjalist, teised rohkem praktikale orienteeritud haridust. See mudel võis töötada XX sajandi algul ja keskpaigas, mil ühes ametis oldi tihti elu lõpuni. Vabrikutööline jäi pensionini vabrikutööliseks, pangaametnik pangaametnikuks. Nüüdses maailmas, kus töökohad on ebastabiilsed ning keskmine inimene vahetab kohta elu jooksul mitu korda, see mudel enam ei tööta. Seega peab Saksamaa nii või teisiti õppima Skandinaaviast, kus kõik lapsed saavad korraliku üldhariduse, mis annab neile kogu eluks parema kohanemis- ja ümberõppimisvõime – ning ka rohkem ettevõtlikkust.

Sellest, kuidas Saksamaa tema ees seisvate probleemidega hakkama saab, sõltub paljuski ka Euroopa Liidu tulevik. Teovõimetu valitsus, mis ei suuda toime tulla riigi ees seisvate väljakutsetega,  mõjuks halvavalt mitte üksnes Saksamaale, vaid kogu Euroopale. Ent kuna valijad ei andnud ühelegi parteile ülekaalukat mandaati, on paraku selline stsenaarium ülimalt võimalik: nii vähemusvalitsus, vastandlikest parteidest koosnev enamusvalitsus või nn suur koalitsioon (SPD ja CDU) tähendavad seda, et Saksamaa juhtimisel tuleb teha kehvi kompromisse ning muudatused, mida riik tegelikult nii väga vajab, takerduvad lõpututesse läbirääkimistesse.