Saksamaal nii ei räägita

Toomas Hiio

30. augustil ilmunud Thilo Sarrazini raamatut, mille pealkirja võiks tõlkida kui „Saksamaa kaotab end ära. Kuidas me oma maa mängu paneme”, oli oktoobri lõpuks trükitud juba 1,1 miljonit eksemplari. Seda on allikaviidetega, nime- ja sisuregistriga ning monograafia ambitsiooniga raamatu kohta väga palju isegi saksa kultuuritraditsioonis. Kuid müügiedu on vaid asja üks külg. Raamatu suhtes võtsid negatiivse seisukoha nii Saksamaa liidukantsler Angela Merkel, liidupresident Christian Wulff, hulk teisi Saksamaa juhtivaid poliitikuid, Saksamaa Juutide Kesknõukogu peasekretär Stephan J. Kramer ja Saksamaa muhameedlaste juhid. Meediaajastul on pressiteadetel tähtis roll avalikkuse seisukohtade kujundamisel. Nii ka seekord – uudised tehti Sarrazini enda poolt esitlusel väljaöeldu põhjal, mis, nagu alati, andis võimaluse öelda, et väited on „kontekstist välja rebitud”. Frankfurter Allgemeine  Zeitungi intervjuus (18. IX 2010) pidi kantsler Merkel tunnistama, et pole raamatut lugenud. Mõni Sarrazini raamatu häälekalt hukka mõistnud poliitik teatas koguni, et ei kavatsegi lugeda.  

Millest üldse niisugune kära ja publikumenu? Sarrazin ei ole lihtsalt arvamusliider, kes mõnd loetud artiklit isikliku kogemuse ja edevusega tempides arvamust kujundab. Ta oli avalikus  teenistuses pika ja eduka karjääri teinud rahandusspetsialist. „Oli” sellepärast, et raamat maksis talle Saksa Liidupanga juhatuse liikme (s.o meie mõistes keskpanga asepresidendi) ametikoha ja läheb ilmselt maksma ka sotsiaaldemokraatliku partei liikmepileti. Kuid Saksa tipp-poliitikagi ei jäänud viimastel kuudel päris endiseks. Angela Merkeli seisukohad  integratsiooniküsimusis on muutunud palju reljeefsemaks. Christian Wulff on olnud aktiivne Sarrazini raamatu tekitatud lainetuse summutamisel. Riigivisiidi ajal 19. oktoobril kõneles ta esimese Saksa presidendina Türgi parlamendis. Muuhulgas tunnustas ta türgi sisserändajate osa Saksamaa majanduse ülesehitamisel, kuid toonitas ka sisserändajatega seotud probleemide multikultuurilistest illusioonidest tingitud kroonilist alatähtsustamist  Saksamaal. CDU juhtivad tegelased on kiirustanud teatama, et uue konservatiivse erakonna teke CDUst paremal ei ole tõenäoline. Sellest hoolimata oli ühe küsitluse 18% vastanuist valmis toetama „Sarrazini parteid”, mida keegi pole asutanud. Midagi eriskummalist siin ei ole. Ühe kevadise teatriprojekti eel, ajal ja järel muretseti ka Eestis võimaliku uue erakonna sünni pärast.   

Sarrazin ja tema raamat   

Thilo Sarrazin on sündinud Ida-Saksamaal Geras arsti perekonnas. Ta kasvas üles Recklinghausenis Põhja-Reini-Vestfaalis ja lõpetas majandusteadlasena Bonni ülikooli (dr rer pol, 1973). Aastatel 1975–1990 töötas ta Saksamaa rahandusministeeriumis ja oli aastast 1981 ministri büroo juhataja; teda on tunnustatud DDRi ja Saksamaa Liitvabariigi 1990. aasta juulis alla kirjutatud rahandus-, majandus- ja  sotsiaaluniooni ettevalmistamise eest. Aastatel 1991–1997 oli ta Reinimaa-Pfalzi liidumaa rahanduse riigisekretär, 2001–2009 Berliini rahandussenaator. Tema teeneks loetakse Berliini eelarve karmide kokkuhoiuabinõudega tasakaalustamist (esmakordselt pärast 1949. aastat). 2009. aastal nimetati ta Saksa Liidupanga juhatuse liikmeks, kus ta vastutas sularahavaldkonna eest.   

Raamatu esimese veerandi on Sarrazin pühendanud „olukorra kaardistamisele”. Esimeses  peatükis annab ta lühikese ja konkreetse ajaloolise ülevaate sellest, kuidas riik ja ühiskond koos seisavad, heidab teises peatükis pilgu tulevikku, tõmmates selge joone reaalsete arenguvõimaluste ja soovkujutelmade vahele. Ta kirjeldab lüürikulegi arusaadaval moel, kuidas arvutatakse rahvuslikku kogutoodangut ja miks see on USAs ühe elaniku kohta suurem kui Saksamaal – muu hulgas ka seetõttu, et Saksamaal on pikemate  puhkuste tõttu töötunde ühe töötaja kohta vähem kui USAs. Kolmandas peatükis kirjeldab ta 50 leheküljel Saksamaa konkurentsivõime kahanemise märke: elanikkonna vananemist, ühiskonna heterogeensuse suurenemist – ta peab silmas eeskätt sisserändajate suurt arvu –, kõrghariduse struktuuri muutumist vähem pingutust nõudvate humanitaar- ja sotsiaalerialade kasuks, millest aga teadusliktehnilise edenemise asjas vähe abi on. Sarrazin osutab hariduskauge alamkihi arvu kasvule ja näitab, et leebe sotsiaalpoliitika ning suured sotsiaaltoetused mõjuvad nende inimeste edasipüüdlikkusele ja arenguvõimalustele pigem pärssivalt. Tõestuseks toob ta OECD PISA haridustesti tulemused, kus Saksamaa vägagi keskpäraste sekka asetub. Järgmised kolm peatükki pühendab ta vaesuse ja ebavõrdsuse, tööhõivepoliitika ning hariduspoliitika ja sotsiaalse õigluse seoste  detailsemale analüüsile.       

Raamatu kõige pikemas, seitsmendas peatükis on käsitletud sisserännet ja sisserändajate integratsiooni ning kaheksandas peatükis demograafiat ja rahvastikupoliitikat. Viimases peatükis esitab Sarrazin kaks vastandlikku visiooni Saksamaa tulevikust XXI sajandil.  Negatiivne visioon põhineb eeldusel, et senine sisserännu-, immigratsiooni- ja sotsiaalpoliitika jätkub ja sakslased jäävad sajandi teisel poolel oma riigis vähemusse. Justkui iseenesest meenus 1984. aastal Soomes autorite kollektiivi Joulukuun ryhmä avaldatud satiirilis-poliitiline tulevikunägemus „Matka Neuvosto-Suomessa”. Poolkuu  Kölni toomkiriku tornis ja viisnurk Soome Eduskunna katusel on paralleelsed kujundid. Sarrazini positiivne tulevikunägemus aga eeldab sisserännu-, haridus- ja sotsiaalpoliitika karmistumist ning põhielanikkonna ja eriti haritud kihtide sündimuse kasvu. Sarrazin oli varemgi tuntud oma Saksamaa avalik-ametlike diskussioonide põhiheliga vastuolus seisukohtadega eeskätt immigratsiooni ja sotsiaalpoliitika asjus. 2008. aasta  veebruaris teatas ta, et 4,5 euro eest päevas on võimalik tervislikult toituda (sellele vastava täpse toidusedeli esitab ta ka oma raamatus) ja et alakaalulisus on sotsiaaltoetuste saajate vähim probleem. Energiahindade tõusuga seoses soovitas ta külmetajatel kampsuni selga panna. Ta väidab ka oma raamatus, et 40% Saksamaa lastest sünnib sotsiaaltoetusest elavatesse perekondadesse.   

Ei ole mõtet Sarrazini üldisemaid arutlusi majandus-, sotsiaal- ja hariduspoliitika vallas kilbile tõstes väita, et tema raamat ei ole  immigratsioonivastane. Seda see kahtlemata on. Tegu on poliitilise pamfletiga, nagu need on Euroopa kultuuriruumis tuntud juba sajandeid. Sotsiaaldemokraadist kõrge riigiametniku Sarrazini poliitilised vastased on pahempoolsed ja rohelised ning multikultuurilisuse apologeedid, eriti tema enda eakaaslased – korduvalt kritiseerib ta „1968. aasta põlvkonna” ideoloogia poliitilisse praktikasse juurutamise tagajärgi. Autor on poliitik ja kogu  tema raamat on tegelikult üks tavalisemaid võtteid poliitilise väitluse varasalves, nimelt katse põhjendada valitud teaduslike väidete ja hulga statistika toel poliitilisi seisukohti. Kuid Sarrazin kirjutab hästi ja argumenteerib täpselt; kui välja arvata hulk kordusi, on ka toimetajatöö hästi tehtud ning tulemus veenev, mida tõestab ka võimas müügiedu, ehkki sageli ei osteta niisuguseid raamatuid mitte lugemiseks, vaid pelgalt millegi eksponeerimiseks. 

Immigratsioon, integratsioon ja assimilatsioon   

Sarrazin alustas oma raamatut 2008. aasta  mais. On selge, et ajendiks oli Türgi peaministri Recep Tayyip Erdoğani sama aasta veebruaris Saksamaal peetud kõne, mis avaldati tervikuna suuremates saksa lehtedes. Erdoğan rõhutas integratsiooni ja saksa keele õppimise vajalikkust, kuid nimetas samas assimileerimist inimsusvastaseks kuriteoks. See ongi koht, kus vastanduvad ühelt poolt Erdoğani ja saksa multikultuurilisuse eestkõnelejate ning teiselt poolt Sarrazini seisukohad. Tema arvab, et põlvkondade  perspektiivis on järkjärguline assimileerumine integratsiooni paratamatu kaasnähe ja soovitav lõpptulemus. Siin on puutepunkt ka Eesti tegelikkusega. Integratsioonist kõneldakse meil rohkesti, assimileerumine on aga peaaegu tabuteema. Saksamaa probleemid Sarrazini nägemuses ja Eesti probleemid seoses muukeelse elanikkonnaga on siiski erinevad. Kuigi elanikkonna rahvusliku koosseisu muutumine toimus Eestis poole sajandiga nagu tänaseks Saksamaalgi (seal hakati võõrtööjõudu sisse tooma 1960. aastate alguses), oli sisseränd Eestisse mitu korda suurem kui Saksamaale. Saksamaa 82 miljonist elanikust oli 2007. aastal hilississerändajaid 15,5 miljonit ehk 19%. Seejuures ei erista Saksa statistika saksa päritolu sisserändajaid. Need, keda Sarrazin immigratsiooniprobleemiks peab, on 4 miljonit muhameedlast ja 4,5 miljonit selguseta päritoluga immigranti, kellest suurem osa  on samuti pärit Lähis-Idast ja Aafrikast. Sisserändajate soodsa ealise koosseisu tõttu on aga näiteks 35% Berliini kooliõpilastest ja 40% sündivatest lastest sisserändajate järeltulijad. Asi pole teisiti ka Saksamaa naaberriikide pealinnades. Kopenhaagenis moodustavad sisserändajate lapsed viiendiku, Pariisis kolmandiku ja Londonis poole sündidest. Kuid Sarrazin ei pea immigratsiooni jäägitult negatiivseks: positiivsest küljest tõstab ta esile Ida-Euroopa ja Ida  Aasia sisserändajaid, kes on võimekad ja kelle suhteline osakaal sotsiaaltoetustest elavate inimeste seas on väiksem kui islami taustaga sisserändajatel.     

Kui Eestis oli Teise maailmasõja lõpus eestlaste osakaal üle 90%, siis juba 1959. aasta rahvaloenduse järgi vaid 74,6%. Seega on muudatus Saksamaal kindlasti aeglasem. Kuid on soodsamaid erisusi: Eestisse sovettidena tulnud inimesed olid meile lähedase, kristliku  kultuuritaustaga. Ning Sarrazini lohutu tulevikuvisiooni kõrvale saab seada Eesti viimase 20 aasta arengu, mis vähemasti eesti rahva ülikiire väljasuremise kuulutajad vaikima on sundinud. Ka Sarrazin ei ole lootusetu, ta väidab, et muutused on poliitikat muutes üsna kiiresti saavutatavad.     

Sarrazin kritiseerib väiteid, nagu jätkuks tulevikus tööd vaid vähestele ja riigi toetusest elavate inimeste arv peabki kasvama. Viimastele ennustab ta lohutut tulevikku: kes elab  toetustest, ei pea kartma tuleviku pärast, kuid tal tuleb elada ilma lootuseta paremale tulevikule. Milles on siis Sarrazini meelest probleem? Eeskätt selles, et Saksamaa sotsiaalsüsteem võimaldab Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika sisserändajatele palju kõrgema elustandardi kui see neil kodumaal ka tööd rügades võimalik oleks. Seetõttu on hulk sisserändajaid heaolupõgenikud, kes Saksa helde sotsiaalabi kulul lihtsalt vegeteerivad, üritamatagi Saksa  ühiskonda integreeruda. Nad jätkavad suurlinnade slummistuvates osades oma traditsioonilist elulaadi, mis rõhutab macho-kultuuri ja naiste alaväärtuslikkust. Nad toovad oma lastele koduküladest abikaasad, kes saavad hulga lapsi – sest lastesaamine on sotsiaalabi saajale kasulik –, ei omanda ei saksa keelt ega euroopalikku elulaadi ning loovad sisuliselt Saksa maksumaksja kulul Saksamaa linnades paralleelühiskondi. Meediatarbimisse puutuvalt  näeme jällegi paralleeli Eestiga: töötute ja puudustkannatajate kodudes mängivad hommikust õhtuni kõige moodsamad telerid, kus jooksevad eranditult kauge kodumaa satelliitkanalite saated. Saksa maksumaksja kulul asutatud vähemuskeelsetele saadetele ei jätku vaatajaid. 

Biologism   

Biologismiks nimetavad Sarrazini oponendid tema kohati sotsiaaldarvinistlikke mõtteavaldusi, mida ta põhjendab psühholoogia ja geneetika uuemate saavutuste ning rahvastikustatistikaga. Tõepoolest – ühiskondlike protsesside puhas teaduslik analüüs ilma kristliku ligimesearmastuseta võib viia tupikusse. Poliitiline korrektsus aga ei asenda ligimesearmastust,  sest asjadest rääkimata jätmine ei tee neid olematuks. Saksamaal võetakse nn „biologismi” natsionaalsotsialistliku mineviku tõttu eriti valuliselt. Suurt pahameelt on põhjustanud Sarrazini järeldused, mis tuginevad teadlaste väitele, et 50–80% intelligentsist on pärilik. Sellele tuginedes pühendab ta lehekülgi tõestamaks,  et kui koolisüsteemiga midagi kiiresti ette ei võeta, jääb ühiskonna alamkiht järjest rumalamaks, kuid suureneb kiiresti haridust mitte väärtustavate inimeste sisserännu ja nende suure sündimuse tõttu. PISA testi andmete toel näitab ta, et islami taustaga sisserändajatel on viletsamad tulemused, mis viib alla ka Saksamaa keskmise tulemuse; PISA tulemustabeli tipus on aga riikide võrdluses homogeense rahvusliku koosseisuga Soome ja  Lõuna-Korea. Sarrazin toob Saksamaale eeskujuks traditsioonilised sisserännumaad USA ja Kanada, kes selekteerivad sisserändajaid, soodustades just haritud ja võimekate inimeste ning spetsialistide juurdevoolu ja kus ainuüksi kohalolemisest ei piisa kohe sotsiaaltoetuse saamiseks.       

Hariduspoliitikast 

Sarrazin kurvastab kiidetud saksa hariduse allakäigu ja eriti reaal- ja loodusteaduste üliõpilaste osakaalu vähenemise pärast. Ühe edetabeli järgi on Müncheni tehnikaülikool parima Saksa ülikoolina alles 55. kohal. Viimastel aastakümnetel on eriti langenud kooliõpilaste  matemaatikatulemused. Sarrazin teab ka süüdlast. See on „ürgvasakpoolne ühtlustav ideoloogia, mistõttu nõudmisi alandatakse seni, kuni ka kõige nõrgemad neid täita suudavad”. Tema arvates ei pea kool andma mitte ainult teadmisi, vaid ka elus toimetulekuks vajalikud väärtused: distsiplineerituse, täpsuse, usaldusväärsuse, korraarmastuse, stressitaluvuse ning analüüsi- ja sünteesivõime. Põhikooli majandusõppest palju olulisem on korralik üldharidus, kirjutab ta. Majandusõpe on mõttetu, kui õpilased ei oska protsente arvutada. Mõtlemise arendamise kõrval peab ta lubamatuks faktiteadmiste tagaplaanile jätmist – võrdse mõtlemisvõime juures on eelis sellel, kes rohkem teab. Saksa haridussüsteemi kirstunaelaks on tema meelest saanud gümnaasiumiõpilaste arvu liiga kiire kasv. Ta tõestab statistika najal iseenesestmõistetavat: mida suurem on gümnaasiumiõpilaste  arv, seda viletsamad on keskmised tulemused. Siingi leiame paralleele Eesti haridusdiskussioonidega – hädakisa liiga raske matemaatika riigieksami pärast ei ole veel hääbunud; Eestiski pole mõne gümnaasiumi eesmärgina sõnastatud mitte kvaliteetne haridus, vaid valla allesjäämine. Järgmistelegi valimistele minnakse loosungiga, et ülikoolistipendiumi eesmärk pole mitte paremate tulemuste saavutamine ja andekate toetamine, vaid tudengite  sotsiaalprobleemide võrdsustav lahendamine. Kord eravestluses meenutas üks endine rektor üht teistki tudengiprobleemi – õppehoonete liiga väikseid parklaid …     

Sarrazin soovitab ka ravimi: nõudlikkuse kasv kõigis kooliastmetes ja meie mõistes põhikooli tugevdamine. Ta kirjutab, et vastasel juhul saadetakse hariduslembeste perekondade lapsi järjest rohkem erakoolidesse, riiklik haridus toodab aga üha rohkem jätkusuutmatust.       

Sündimusest       

Sarrazini üks suuremaid muresid on sakslaste, eeskätt aga haritlaste madal sündimus. Ta kirjutab, et 40% tänastest 40–45aastastest kõrgharidusega naistest on lastetud ning naisprofessoritest on lapsed vaid kolmandikul. Siin peab ta süüdlaseks Saksamaa haridussüsteemi, mis soodustab pikaajalist õppimist. Nii on tööellu sukelduvad haritud inimesed sageli juba varastes kolmekümnendates ning laste soetamisele mõeldakse alles siis, kui bioloogiline kell kuuldavalt tiksuma hakkab. Siis aga see kas enam ei õnnestu või jäävad sündimata teised ja kolmandad lapsed. Samuti muretseb ta haritlaste süveneva seisusliku suletuse pärast – „vaevalt abiellub noor arst täna veel meditsiiniõega,  rääkimatagi kaunist pagaritütrest”. Kuid Sarrazin näeb ka teistsuguse perekondliku käitumise võimalusi, tuues näiteks USA, kus haritud naistel on rohkem lapsi, hoolimata palju nõrgematest peretoetussüsteemidest, ja ka endise Ida-Saksamaa, kus üliõpilasperekondi riiklikult toetati. Siin on paralleel ka Eestiga: 1980. aastate teisel poolel  olid üliõpilasperekonnad Eestis palju tavalisemad kui täna, kuigi elukvaliteet oli hoopis nigelam. Madal sündimus haritlaste puhul viib Sarrazini meelest rumalate osakaalu suurenemisele ühiskonnas ja siin on tal kindlasti õigus ilma mingi „biologismita”. Ta näitab samas, et mõne sotsiaalpoliitilise abinõuga, sealhulgas emapalk, on võimalik olukorda üsna kiiresti parandada. Eesti avalikkuseski kostab aeg-ajalt kurtmist,  et haritud eesti naistele ei jätku tarku eesti mehi. Kuid Sarrazini olukorraanalüüs peegeldab Saksamaa samasuguseid möödalaskmisi, mida Eestis kopeerida ei maksa.   

Thilo Sarrazin: „Mina aga sooviksin, et minu järeltulijad elavad ka 50 ja 100 aasta pärast ikka veel niisugusel Saksamaal, kus suhtluskeeleks on saksa keel ja kus inimesed end sakslastena tunnevad; riigis, mis oma kultuurseid ja vaimseid saavutusi on alal hoidnud ja arendanud; riigis, mis kuulub  rahvusriikide Euroopasse. Ma leian, lugeja lahkel loal, et see on tähtsam kui see, kas Põhjamere veetase lähema 100 aastaga kerkib 10 või 20 sentimeetrit. Ma olen kindel, et me idanaabrid Poolas tahavad ka 50 ja 100 aasta pärast ikka veel poolakad olla, nagu sedasama soovivad oma riikidele ja rahvastele ka prantslased, taanlased, hollandlased ja tšehhid. Asi on riikide ja rahvaste identiteedi õiges säilitamises ja arendamises. Siin  on sujuvaid üleminekuid – alemanni švaabid on Šveitsi sakslastega paljuski sarnased. Alsace pole kunagi eitanud oma saksa juuri, ning Nizzas on näha, et kunagi oli siin Itaalia. Ehitusstiil ja linnapilt näitavad Brüggest Tallinnani, vana Revalini ulatuvate Põhja-Euroopa madalike ühiseid kultuurilisi juuri. […]

Jätkuv haridus- ja kultuurikaugete gruppide sisseränne Aafrikast, Lähis- ja Kesk-Idast ei lahenda ühtki probleemi, vaid loob hulga  uusi. Seda ei taha paljud kuulda. Kui aga jätkame nagu praegu, on iga sakslaste põlvkond kolmandiku võrra väiksem kui eelmine, kusjuures eriti kiiresti kuivavad kokku haritud kihid. Puudujad asendame me Anatoolia talupoegade, Palestiina sõjapõgenike ja mitmete põgenike lainetega Saheli vööndist. […]       

Ka siis, kui pole enam ühtegi sakslast, ei jää Põhja-Saksamaa madalikud inimtühjaks. Kesk-Euroopas elab ka tulevikus alati inimesi. Kliima on meeldiv, asukoht soodus, pärandiks saadud infrastruktuur hea. Aga kui midagi põhjalikult ei muutu, jäävad sakslaste saarekesed ikka veel Saksamaaks nimetatava maa elanike seas aina väiksemaks. See ei kesta üldse kaua – juba meie lapselapsed ja lapselapselapsed näevad seda. Saksa keel kaob Kesk-Euroopast, nagu kadus kreeka keel Väike-Aasiast. See läheb vaid kiiremini ja tõenäoliselt ilma verevalamiseta. Meid, sakslasi,  ei pea välja ajama, me lahkume ise vaikselt ajaloost – vastavalt Saksamaa statistikaameti suremustabeli seaduspärasustele. 100 aastat ei ole pikk aeg. Enamik teab 50 aastat enne oma sündi tänu vanemate ja vanavanemate põlvkonna lugudele. Nende lapselapsed omakorda elavad neist 60 aastat kauem. Igaühe jaoks on seetõttu oluline ümmarguselt 200aastane ajalooaken. […]       

Loomulikult ei ole võimalik Saksamaa tulevikku lähema 100 aasta jooksul teaduslikult  ja tõsiseltvõetavalt prognoosida. Me ei tea, missugused sõjad puhkevad. Me ei tunne leiutisi, mida veel ei ole tehtud. Loomuliku demograafilise arengu kohta saame me aga teha väga kindlaid prognoose, kui eeldame, et elanikkonna reproduktsiooni tase jääb samasuguseks, nagu see on olnud viimasel 40 aastal. Kuid seegi sõltub teatud määral poliitilistest otsustest, nagu sõltuvad ka migratsioon ja integratsioon.”  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming