Saladuste-Julian ehk Wikileaksi tõsielusarjastumine

Aro Velmet

Kõigest pool aastat tagasi, kui salastatud info paljastamisele pühendunud organisatsiooni Wikileaks tunti eelkõige Iraagi sõja telgitaguseid  avavate dokumentide kaudu, võisid mõned ehk pidada Wikileaksi juhti Julian Assange’i äraspidi James Bondiks, kes paljastab XXI sajandi vahenditega rahvusvahelise imperialismi kuritegusid. Nüüd võib ajalehtede esikülgedel näha pigem Julian Assange’i ennast kui fotosid tsiviilisikuid tulistavatest USA sõduritest; sisukad lekked on aga asendunud meelelahutuslike uudistega, kuidas Ameerika diplomaadid võrdlesid Venemaa liidriduot  Batmani ja Robiniga või kuidas Toomas Hendrik Ilves Eesti Arnold Rüütli käest päästis, kuid sai tasuks vaid võimuvaese ja väikese palgaga presidendikoha.

Sellel taustal meenutab kahvatu Assange Bondi asemel ühte teist superagenti – võimetele mittevastava enesehinnanguga Austin Powersit, kelle puudutuse tõttu ei saa ka kõige sügavamat rahvusvahelist kriisi enam mitte mingil viisil tõsiselt võtta. Sellisel arvamusel on isegi väga auväärsed asutused, kes on Wikileaksiga koostööd teinud. Näiteks kirjutas New York Times hiljutises portreeloos,  et Assange on „ülbe, kergesti solvuv, konspiratiivne ja veidralt lihtsameelne”.1 Pole kadunud ka need, kes jätkuvalt võrdlevad Assange’i Robin Hoodiga, nähes temas uue rahvademokraatia ajastu kuulutajat.2 Kindlasti on Wikileaksi lekked tõstatanud hulga olulisi küsimusi sõnavabaduse piiride ning rahva ja rahvaesindajate suhestumise kohta. Võimalik et veelgi olulisem on aga küsida, mida näitab meie ühiskonna kohta kiirus, millega Wikileaks taandati peavoolumeedias  uueks tõsielusarjaks pealkirjaga „Julian Assange – tont või inimene?”.3   

Wikileaksi mütoloogiast pole palju kirjutatud, kuid nende väheste tekstide autorid on vägagi kaalukad. Umberto Eco essee Prantsuse päevalehes Libération on paraku üsna hüperboolne ja kokkuvõttes mitte just ülearu tõsiselt võetav: nimelt ootab ta, et tuleviku diplomaadid  vahetavad infot XIX sajandi stiilis, postitõldades nähtamatu tindiga kirjutatud kirjakesi vahetades. Kuid muu hulgas nendib professor, et Wikileaks näitas, et salateenistuste infovahetus koosneb peamiselt vaid ajalehtede kõmukülgede ümberkirjutustest. „Ülisalajane Berlusconit puudutav info, mille Rooma saatkond saatis USA riigidepartemangule, ilmus nädal aega varem Newsweekis”.4 Eco väitel saavadki salateenistused edastada vaid juba avalikku  infot, sest valitsused usuvad nagu vandenõulasedki vaid seda, mida nad juba teavad. Kuulus semiootik jättis muidugi tähelepanuta tõsiasja, et Wikileaksi käes on vaid madalama salastusastmega „ametkondlikuks kasutamiseks” määratud memod ning et tõeline kompra on ilmselt lihtsalt paremini valvatud. 

See-eest võib tema üldistuse väga hästi üle kanda meedia enese funktsioneerimisele. On ju Wikileaks ometi paljastanud üksjagu reaalse uudisväärtusega materjale, näiteks Süüria valitsuse relvatarned Hezbollah’le või Pakistani toetus Talibanile. Neid lugusid mäletavad ilmselt vaid mõned eksperdid ja lääne kvaliteetmeedia püsilugejad. Võin kihla vedada, et ka meil unustataks 

Guantánamo Bay vangide vastuvõtmisega seotud arusaamatused hetkega, kui Wikileaksi dokumentidest selguks näiteks, et mõni Ameerika diplomaat on memodes presidendiproua garderoobi kommenteerinud.5 Nagu Eco nentis, usutakse vaid seda, mida juba teatakse, ning tõeliselt rabav info surutakse kiiresti arhetüüpsetesse mallidesse või summutatakse täielikult. Siinkohal tuleb meelde Baudrillard, kes väitis et kuigi Lahesõda loomulikult toimus,  inimesed hukkusid ja poliitika muutus, polnud tõelisel Lahesõjal midagi pistmist sõjaga, mida miljonid inimesed teleekraanidelt jälgisid. Televiseeritud Lahesõda oli simulaakrum, väljamõeldis, mis juhtus olema dokumentaalkaadritest kokku pandud, ent mis tegelikult viitas vaid klassikalistele televisioonistampidele, draamavõtetele ja toimetajate loomingulisusele. Lahesõjal, nagu enamik maailmast seda CNN i vahendusel nägi, oli rohkem pistmist Hollywoody  põnevusfilmide, kui reaalse Kuveidis aset leidnud konfliktiga.     

Wikileaksi tõsielusarjastamine omandab  palju traagilisemad mõõtmed Slavoj Žižeki käsitluses, kes väidab, et kuigi Wikileaksi liikmed võivad tahta parimat ehk ühiskonna radikaalset demokratiseerimist, on nad ajakirjanduse ja riigiaparaadiga üheskoos võtnud omaks sama vana arhetüüpse müüdi, mille kohaselt on Wikileaks kas rahvusvaheliste suhete stabiilsust ohustav terroristlik rühmitus või endasse sulgunud, imperalistlike ambitsioonidega riigivõimu vastu võitlev üllas organisatsioon.6  Ainult et lekitajate ja nende toetajate pidamine „radikaalseks uurivaks ajakirjanduseks” ja „vaba sõna kaitsjaiks” on samavõrd mütoloogiline kui Wikileaksi demoniseerimine. Mõlema diskursuse taastootmise tulemuseks on lõpuks see, et domineeriva ühiskonnakorralduse tõeline kriitika, Wikileaksi tõeline vabastav potentsiaal, summutatakse. Ka tõeliselt väärtuslike lekete külge jääb alati must, elu24-kujuline plekk. Žižek loodab siiski, et Wikileaks osutub  kokkuvõttes positiivseks, kuna häbistab demokraatlike valitsuste mittedemokraatlikke tegusid paljastades meid endid, vaba maailma kodanikke, kes me oleme teadlikult suvatsenud ignoreerida (näiteks) USA ja tema liitlaste tegusid Iraagis ja mujal. Kui meenutada muinasjuttu „Kuninga uued rõivad”, siis on Assange Žižeki käsitluses see väike poiss, kes hüüab „Kuningas on alasti!”, kuigi meie, kuninga alamad, teame seda niikuinii. Skeptikuna tahaks ainult küsida,  et kas kuninga alastusele osutamine siiski aitab, kui seda tehakse suure eelarvega reality show’s, kuskil tantsusaate ja „Reporteri” vahel. Ilmselt ongi Wikileaksi mütoloogia suurim traagika see, et võimusuhteid näidatakse rangelt vertikaalsena: võim on riigijuhtide käes, lekitajad võitlevad nende vastu eesmärgiga võimuvertikaal ümber pöörata. Žižek, lähtudes Michel Foucault’st, näeb võimu palju mitmemõõtmelisemalt – kui süsteemide kogumit,  mis ei oma konkreetset suunda, ent on läbi põimunud kogu ühiskonnast, kujundades meie mõtlemis- ja tegutsemismalle. Ärgem nähkem siis ka Wikileaksi lekete tõsielusarjastumises märki ei ajakirjanduse jätkuvalt langevast kvaliteedist, ei kurjade poliitikute vandenõuteooriast oma tõeliste pahategude mahasalgamiseks ega lekete tegelikust sisutühjusest. See kõik tähendaks ühe ülelihtsustatud võimumudeli vahetamist teise vastu. Wikileaksi juhtum  näitab, et must-valgete konstruktsioonide pealesurumine palju keerukamale ja nüansirohkemale reaalsusele ei ole mitte lihtsalt laisk mõtlemine, vaid võib teatud tingimustes takistada demokraatia arengut. Vähemalt praegu on Wikileaksi vabastav potentsiaal veel realiseerimata. Selles aga on oma osa mängida nii meil, meediaeliidil, kui ka Assange’i-nimelisel tondil.       

1 Bill Keller, The Times’s Dealings with Julian Assange. – The New York Times 26. I 2011.     

2 Nt Paul Frijters, Whereto for Wikileaks. – Club Troppo 1. XII 2010.     

3 Vt nt Kaivo Kopli, Kes on Julian Assange – tont või ikkagi inimene? – Eesti Päevaleht 21. I 2011.     

4 Umberto Eco, Hackers vengeurs et espions en diligence. – Libération 2. XII 2010.     

5 Vt Argo Ideon, Eesti pettis Gitmo vangide osas USA lootusi. – Postimees 11. II 2011.     

6 Slavoj Žižek, Good manners in the Age of Wikileaks. – London Review of Books 20. I 2011.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming