Santayana 1896

Linnar Priimägi

Santayana raamat „Ilutunne. Esteetikateooria visand” (1896) koosneb neljast osast. Esimene ja põhjapanev kannab pealkirja „Ilu loomus”. Sellel rajanevad kõik autori edasised mõttearendused, mis pakuvad üksnes kõrvalist huvi. Meid lahutab tolle raamatu sünnist 113 aastat ning esteetika on vahepeal kogenum kui Santayana omal ajal. Tema „esteetikateooriast” on suuresti saanud esteetika ajalugu. Ta ajab omaaegseid asju („hedonistlikest esteetikuist”  räägib ta äratuntavalt tõsiasja taustal, et viis aastat tagasi oli ilmunud Wilde’i „Dorian Gray portree” ning aasta tagasi oli pandud selle autor vangi; väga ajastuomaselt koloniaalpsühholoogiline on arusaam, et inglase iluideaalid „lähtuvad kõigile ühistest vaimsetest osistest ning on suhteliselt püsivad ja üldised”, lk 14).

Teoreetikuna jätkab Santayana XVIII sajandi  šoti koolkonna õpetust, mille sõnastas Thomas Reid 1764. aastal teoses „Uurimus inimvaimust terve mõistuse põhimõtete järgi” („An Inquiry Into the Human Mind on the Principles of Common Sense”): igal inimesel on juba sündides kaasas headuse, tõe ning ilu aluslikud põhimõtted, mis moodustavad „terve mõistuse” (common sense) ja mille alusel inimene hakkab kohe pärast sündi spontaanselt langetama otsuseid ja tegema valikuid. Rikkumata  (tervemõistuslik) inimene, kellel on võimalik valida, eelistab alati headust kurjusele, tarkust rumalusele ning ilu inetusele. Ka Santayana meelest „peab meie loomuses kätkema väga radikaalne ja üldlevinud kalduvus täheldada ja väärtustada ilu” (lk 10) ning „pole olemas niisugust hüve, mida tema puudumisele või vastandile ei eelistataks” (lk 25). „Meie lihtsate otsuste alusena” toimibki tal otsesõnu „tervemõistuslikkus” (lk 9, sanity of judgment).  Kuid Santayana lisab ka midagi uut. Esmalt lahutab ta mõistuse hinnangud („kriitika”) kui „võrdlemise mingite standarditega” „väärtusotsustustest, mis on vaistlikud ja vahetud” (lk 22). Selle tulemusel „esteetilised ja kõlbelised otsustused kuuluvad … [ühte ja] samasse klassi” (lk 29). Ja seejärel isoleerib oma ainesest („esteetilisest võimest”, lk 13) „mõistuspärased ja kõlbelised otsustused” (lk 39). Niisiis lahutab ta ka esteetika ning eetika. Algul veel  küllalt kobamisi: „… Esteetilised otsustused on valdavalt positiivsed,… kõlbelised otsustused on peamiselt ja põhjapanevalt negatiivsed…” (lk 29). Siis aga ütleb ta välja oma keskse esteetikaidee: ilu ning inetuse asümmeetria. Ilu esteetiline vastand ei ole inetus, sest inetus on iseseisva algena hoopis eetiline kategooria. Ilu ning inetuse dualism on tegelikult esteetika ning eetika dualism ning esteetikas on „inetus” üksnes ilu privatsioon, „ilutus” (51).

Meenutagem,  et just nõnda ületas Aquino Thomas headuse ja kurjuse dualismi! Ilu määratlus Santayanal jääb kummatigi abituks: „… Ilu on millegi positiivne, loomupärane ja objektiveeritud väärtus. Või, lihtsamalt öeldes: ilu on nauding, mida mõistetakse asja omadusena.” (lk 50). Hüva, naudingut tunneb subjekt tänu temas peituvale „esteetilisele võimele” (lk 13). Aga mis peitub subjektis, et ta naudingut objektiveerib, mis siis lõpuks  produtseerib temas(t) ilu? Mis kõrgem vägi see on? – Sellele Santayana ei vasta muuga kui postulaadiga, et „esteetilise naudingu … organid peavad olema niiöelda läbipaistvad, nad ei tohi hõivata meie tähelepanu, vaid peavad suunama selle otseteed mingi välise objekti poole” (lk 40). Niisugune arusaam on muidugi väär. Semiootika vahepealne areng on pannud meid mõistma, et spetsiifiliselt esteetiline  nauding saadakse kunstikoodist, piltlikult öeldes: sellest, kui hästi on maalitud, mitte sellest, mis on pildi peal. Roland Barthes ütleb 1980. aastal fotograafiat analüüsides: „Foto … on triiki täis kontingentsust, mille läbipaistev ja kerge kest ta on. Näidake oma fotosid kellelegi; ta kraamib kohe välja enda omad: „Näete, see siin on minu vend; see seal, see olen mina lapsest peast jne. Fotograafia on alati vaid pelk kaasitus (chant alterné): „Vaadake!” „Näe!”,  „Siin see on!”, ta näitab näpuga mingile konkreetsele esemele ega saa lahti sellest puhtast viipekeelest. Seepärast võib küll vabalt rääkida mingist fotost, aga, nagu mulle näib, mitte vähimatki fotograafiast. Tõepoolest ei eristu konkreetne foto iial oma referendist (sellest, mida foto kujutab), või vähemalt mitte jalapealt ega igaühele (mis on võimalik mis tahes muud tüüpi pildi puhul, sest nood on juba ette ning iseenesest märgistatud moodusega, milles eset jäljendatakse): fotograafilist signifikanti tajuda ei ole võimatu (spetsialistid teevad seda), aga see nõuab teatavat sekundaarset teadmiste või refleksiooni akti.” (1)

Tõelises iluelamuses vaatame oma vaatamist. Ilu kood on füüsiline märgistik. Niisiis ilu on mingi füüsilise märgi omadus, ilu ise on teatav märgilisus, märk (designaat). Kuid mille märk? Subjektivistid arvavad, et ilu on vaataja enda psüühika sümptom („ilu peitub vaataja  silmades”), objektivistid arvavad platonistlikult, et ilu on mingi sõltumatu idee, kantiaanid ehitavad kiriku keset küla: ilu on teatav subjekti ning objekti vastavus. Santayana väidab, et ilu on subjekti naudingu objektiveering. Aga selle ainsaks põhjenduseks suudab ta tuua, et „esteetilise naudingu … organid peavad (!) olema niiöelda läbipaistvad, nad ei tohi (!) hõivata meie tähelepanu, vaid peavad (!) suunama selle otseteed mingi välise objekti  poole” (lk 40). Nagu me nägime, on see vale – ei pea nad midagi. Tõlge on nauditavalt keeletundlik, ehkki „Fausti” tsiteeritakse – Santayana jälgedes – saksa keeli vigaselt (lk 17, vrd WA I, 14: 93) ja näiteks „püherdavad Epikurose aedikus” (lk 18) jääb kommenteerimata, samas kui peetakse vajalikuks seletada, mis on „refleksioon” (lk 19). Olen ikka arvanud, et esteetiline alaväärtuslikkus  on ebaeetiline. Santayana ütleb, et eetiline küündimatus pole üldse esteetika asi. Need kaks arusaama on ühitatavad. Peaks mõtlema, kuidas täpselt.

1 Roland Barthes, La chambre claire. Note sur la photographie. Cahiers du cinéma, Gallimard, Seuil, 1980, lk 16-17.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming