Sarja “Ajalugu. Sotsiaalteadused” järgmised raamatud

Marek Tamm

Jack Goody, “Metsiku mõtlemise kodustamine”

Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk-Allmann

XX sajandi briti antropoloogia üks suurkujusid Jack Goody käsitleb mõtlemise muutumist traditsioonilistes ühiskondades, keskendudes kirjaoskuse mõjule inimeste maailmapildi kujunemisel. Tuginedes nii isiklikele välitöödele Lääne-Aafrikas ja Hiinas kui ka teiste teadlaste uurimustele Lähis-Ida ja Vahemere maade kultuuride kohta, väidab Goody, et muutused kommunikatsiooniviisis põhjustavad muutusi mõttelaadis. Ta kritiseerib tavapäraseid vastandusi “primitiivse” ja “arenenud” mõtlemise vahel ning pakub välja seletusi, kuidas mõista üleminekut suulisest kultuurist kirjakultuuri.

 

Paul Veyne,

“Kas kreeklased uskusid oma müüte? ”

Prantsuse keelest tõlkinud Mirjam Lepikult

Paul Veyne on Prantsusmaal üks tänapäeva tuntumaid antiigiloolasi, kelle sulest pärineb põhjalikke ja uuenduslikke uurimusi nii Vana-Kreeka kui ka Vana-Rooma ajaloost. 1983. aastal ilmunud raamat “Kas kreeklased uskusid oma müüte?” on uurimus Kreeka muistsest maailmapildist, kus autor näitab veevalt, et tollane tõekäsitus erines oluliselt tänasest, mistõttu kreeklaste arusaam müütidest tugineb hoopis teistele arusaamadele.

 

Norbert Elias,

“Tsiviliseerumisprotsess”, 2. köide.

Saksa keelest tõlkinud Tiiu Relve

Tegemist on läinud sajandi ühe silmapaistvama sotsioloogi Norbert Eliase suurteose teise osaga, mille esimene köide ilmus samas sarjas tänavu kevadel. Raamat jätkab Euroopa uusaegse tsiviliseerumisprotsessi käsitlemist, pöörates nüüd peatähelepanu kommete muutumise ja tärkava riigivõimu suhetele. Teosele on järelsõna kirjutanud nimekas väliseesti kirjandusteadlane Thomas Salumets.

 

Juri Lotman,

“Hirm ja segadus. Esseid

kultuurisemiootikast”

Vene keelest tõlkinud Kajar Pruul

Tegemist on maailmakuulsa Tartu semiootiku ja kultuuriloolase postuumse esseekogumikuga, mille on koostanud Mihhail Lotman. Raamat annab läbilõike Juri Lotmani hilisloomingu kesksetest probleemidest, mille märksõnadeks on “hirm” ja “segadus”. Tuginedes Euroopa ja Venemaa kultuuriajaloolisele materjalile, pakub Lotman välja ideid ja võimalusi hirmusemiootika uurimiseks. Mitu kogumikku kaasatud esseed pole varem terviklikul kujul trükis ilmunud.