Savisaar kui turuliberaalse ja russofoobse Eesti looja

Meie riigist on paljuski tänu Savisaare äraspidisele mõjule saanud stabiilne ja kindlalt läände ankurdatud demokraatia.

TÕNIS SAARTS, TLÜ ühiskonnateaduste instituut

Savisaar on kindlasti suurmees, kuid mitte suurmees, kes oleks saanud ellu viia oma poliitika ja nägemuse, vaid kes tegi tahtmatult nii palju selleks, et tema rahvusliberaalsete poliitiliste vastaste nägemus saaks ellu rakendatud.

Youtube.com

Ilmselt pole kellelegi enam uudis, et Edgar Savisaare aeg Eesti poliitikas hakkab lõppema. Jah, tulla võib veel üks dramaatiline ja kättemaksuhõnguline lisavaatus, kuid suurmeistri võimsat ja kõikemuutvat comeback’i ilmselt oodata ei tasu. Niisiis on ehk juba aeg hakata tegelema Savisaare poliitilise pärandi mõtestamisega. Kindlasti on see väga mitmekihiline, kuid selle artikli põhiväide on, et praegune parempoolne, turuliberaalne ja venevastasele rahvuslikule ideoloogiale üles ehitatud Eesti on paradoksaalselt paljuski võimalikuks saanud tänu Savisaarele. Tema poliitilised valikud (osaliselt ka sundvalikud) on võimaldanud paremerakondadel domineerida Eesti poliitikas kogu taasiseseisvumisjärgse aja ja kinnistada ilma igasuguse tõsisema väljakutseta ühiskonnas oma rahvusliberaalset ehk rahvuslusele ja turuliberalismi segule üles ehitatud hegemooniat.

Jätan kõrvale küsimuse, kas rahvus­liberaalne hegemoonia on toonud Eestile pigem kasu või kahju. Mind huvitab hoopis see, kuidas ja milliste süvamehhanismide tõttu sai selline paremerakondade murdumatu dominant – Savisaare tõhusal kaasabil – üldse võimalikuks. Selleks võtan appi tuntud sotsiaalteoreetikute ja diskursuseuurijate Ernesto Laclau ja Chantal Mouffe’i sõnastatud hegemooniateooria.1 Ütlen lugejale kohe ära, et käsitlen nimetatud sotsiaalteoreetikute töid kindlasti lihtsustavalt ega too esile kogu selle teooria peensusi ja mitmetahulisust, sest tegemist on ju ikkagi ajakirjandusliku teksti, mitte akadeemilise artikliga.

Laclau ja Mouffe’i järgi on kogu sotsiaalne ja poliitiline reaalsus diskursiivne ja konstrueeritud.2 Seetõttu ei tasu otsida ka tõde ja tegelikkust: kõik see, mida me enda ümber näeme, on kinni meie enda mõtlemises ja meie enda loodud tähendussüsteemides ja diskursustes. Toon ühe näite: kuigi tulvavesi on täiesti reaalselt ja füüsiliselt kogetav, siis selle nähtuse tõlgendamine on sügavalt diskursiivne. Tulvavesi võib olla jumala viha avaldus või loodusteaduslikult seletatav füüsikaline protsess, selles võivad süüdi olla koguni poliitikud, kes ei võtnud kasutusele ennetavaid meetmeid. Diskursused pole ühiskonnas kunagi lõplikult paika pandud ja neid saab edukalt rakendada võimumängudes, kus ühiskonnas toimijad püüavad kehtestada oma hegemoonilise diskursuse. Laclau ja Mouffe mõistavad hegemoonia all (mõiste on laenatud Antonio Gramsci töödest) tähenduste loomise protsessi, mille käigus hakkab enamus teatavaid ühiskonna võimusuhteid loomulikuks pidama  – domineeriva diskursuse loomisega sünnib ühiskondlik konsensus, et just meie maailmanägemise viis ongi see kõige õigem. See, milline diskursus lõpuks valitsevaks osutub, on paljuski sattumuslik (tulvavee näite puhul on lihtne kujutleda, et olenevalt olukorrast võivad peale jääda nii jumala vihast, kliima soojenemise tagajärgedest kui ka poliitikute mannetusest kõnelevad jõud).

Nii oli ka Eesti iseseisvumise ja 1990. aastate radikaalsete reformide osas võimalik konstrueerida väga erinevaid diskursusi, alates sellest, et tegemist oli „loomuliku tagasipöördumisega läände“ ja lõpetades sellega, et toimunu „oli XX sajandi suurim katastroof ja karjuv ebaõiglus“. Me teame, et parempoolsete, Eesti Kongressist välja kasvanud rahvuslike jõudude diskursus (tagasipöördumine läände ja radikaalsete reformide vältimatus) sai kiiresti valitsevaks ja et enamik eestikeelseid inimesi võttis selle kiiresti omaks. See võrdlemisi kiire ja suuremate tõrgeteta omaksvõtt sai aga teoks just paljuski tänu Savisaarele. Nimelt, selleks et hegemoonilist diskursust luua ja see kinnistada, on Laclau ja Mouffe’i järgi alati vaja „teist“, kedagi, kes on vastu, kedagi, kes esitab hegemoonilisele diskursuse tuumikväärtustele väljakutse. Kui keegi pole vastu ega esita vähimatki väljakutset, pole poliitika kui selline (ja eriti demokraatlik poliitika) lihtsalt kujutletav. Poliitika olemus seisnebki Laclau ja Mouffe’i järgi ennekõike vastandatuses, mitte konsensuse otsingutes.3

Parempoolsetel rahvuslastel poleks olnud lihtsalt võimalik uut demokraatlikku režiimi legitimeerida ning domineerivat rahvuslikku ja turuliberaalset diskursust kehtestada, kui poleks saanud viidata sellele „teisele“, kes on vastu ja kelle võimuletulek viiks meid pimedasse sovetiaega ja vene võimu alla tagasi. Rahvuslike jõudude probleem seisnes aga selles, et 1991. aasta Augusti­putš marginaliseeris iseseisvus­vastase Interliikumise ja sisuliselt ei jäänud alles ühtegi organiseeritud ja tõsiseltvõetavat vastasjõudu. See jõud tuli tekitada, diskursiivselt konstrueerida, et radikaalsed reformid tunduksid „vajalikud ja möödapääsmatud“ ja uus demokraatlik režiim ja riiklik iseseisvus paistaksid igati loomulikud. Sellesse „teise“ rolli astus Savisaar oma Keskerakonnaga. Osaliselt ta suruti seda rolli omaks võtma, osaliselt oli see ka tema enda strateegiline valik, sest oli selge, et üleminekureformidest ei tule mitte kõik välja võitjana, vaid keegi peab seisma ka suure hulga kaotajate eest.

Laclau ja Mouffe’i järgi konstrueeritakse hegemoonilise diskursuse tekitamiseks ja vastase (ehk siis „teise“) välistamiseks nn sarnasuse ahelad. Teisisõnu, sotsiaalset reaalsust üritatakse lihtsustada, näidata seda vähem mitmekesisena, kui see tegelikult on, ja hakatakse seetõttu teatud diskursuse elemente üksteisega loogiliselt seostama, et luua tähenduste ahel, kes oleme meie ja kes on meie vastased. Savisaare kohta oligi võimalik see ahel edukalt luua, omistades talle kõik selle, mida see uus taasiseseisvunud Eesti ei olnud ja olla ei tohtinud: venemeelne, autoritaarne, üdini korruptiivne, kommunismiaja suhtes nostalgiline, turumajandusreformide-vastane, Euroopa Liidu ja NATOga liitumisele vastu jne. See, kas Savisaar ja tema juhitud Keskerakond seda kõike ka oli või ei olnud, ei omanud enam tähtsust. Peamiseks sai idee, et Savisaar on „kurjuse telje“ kehastus, KÕIGE selle vastane, mille eest eestlased on oma riiki üles ehitades seisnud.

Savisaar mängis seda mängu kaasa, haistes ilmselt poliitilist kasu ja võimalusi koguda üleminekuajal kaotajate hääli. Tema vastaspool aga sai edukalt valimistest valimistesse näidata, et kui te meid ei vali, siis tuleb Savisaar ja siis … Ratsionaalse mõistusega võttes olid ju sellised hirmujutud täielik absurd, kuid ometi see töötas. Töötas seetõttu, et needsamad nn sarnasuse ahelad, millega hegemoonilist rahvusliberaalset diskursust kinnistati, seostasid omavahel väga osavalt eksistentsiaalseid tuumikküsimusi: valides lääne asemel ida, demokraatia asemel autokraatia, eestikeelsuse asemel venekeelsuse, Euroopa Liidu asemel SRÜ jne ei saanud ju Eesti iseseisva riigina püsima jääda. Niisiis, valikut justkui polnudki ja paljud poliitilised valikud ning otsused sai väga edukalt Savisaare-ohule viidates siduda eksistentsiaalsete julgeolekuküsimustega, ilma et nende üle oleks olnud tarvis ühiskonnas laiaulatuslikku debatti pidada (olid vastu erastamisreformidele – järelikult igatsesid koos Savisaarega taga nõukogude aega ja plaanimajandust, seadsid kahtluse alla valitsuse sammud pronkssõduri teisaldamise viisi suhtes – järelikult oled savisaarlane, venemeelne ja Putini toetaja jne). Kui enamikus teistes postkommunistlikes riikides võtsid selle „teise“ rolli omaks postkommunistlikud järglasparteid (ja näiteks Slovakkias Vladimír Mečiar), siis Eesti puhul osutus rahvusliberaalse hegemoonilise diskursuse juurutamine iseäranis edukaks just seetõttu, et seda „teist“ sai isikustada ja see töötas lihtvalijate peal ilmselt palju efektiivsemalt kui niisama ebarealistlik hirmutamine, et „endised kommunistid tulevad tagasi“.

Niisiis, võime öelda, et Savisaar on paljuski, paradoksaalsel kombel, loonud selle uue taasiseseisvunud Eesti, kus me praegu elame. See, et Eesti on selgelt Lääne orientatsiooniga ja demokraatlik ühiskond, on suuresti ka Savisaare teene, sest igasugune tõsiseltvõetav diskussioon võimalike teiste arenguteede üle hääbus juba eos, kui oli võimalik vastaseid venemeelseteks ja ebademokraatlikult meelestatud savisaarlasteks tembeldada. See, et Eestis me ei vaidle praegu selle üle, kas parlamentaarse riigikorralduse asemel töötaks paremini poolpresidentaalne süsteem otsevalitud riigipeaga, on ka ilmselt paljuski Savisaare teene, sest põhiargument on alati ju olnud: „Presidendiks saab sel juhul Edgar ja hakkab kohe oma võimu kuritarvitama“. Ka see, et Eestis pole 1991. aastast saadik olnud ühtegi vasakpoolset valitsust (nüüd siis on Ratta valitsus tõesti esimene, pärast 26 aastat) ja oli võimalik kaks aastakümmet ellu viia üsna stiilipuhast neoliberaalset majandusmudelit, on samuti paljuski Savisaare elutöö vili, sest alati sai vasakpoolset sotsiaalmajanduslikku poliitikat seostada mitte ainult kommunistidega, vaid Savisaare tõttu ka kohe eestivastasusega (meenutagem kas või viimast majanduskriisi aastatel 2008–2011, kui proteste ja teravat valitsusvastast kriitikat, nagu seda tehti mujal Euroopas, ju Eestis ei olnudki, sest toetus Ansipi valitsusele seostati sujuvalt lojaalsusega Eesti riigile) jne.

Eelnevat arvesse võttes on Savisaar kindlasti suurmees, kuid mitte suurmees, kes oleks saanud ellu viia oma poliitika ja nägemuse uuest taasiseseisvunud Eestist, vaid kes tegi tahtmatult nii palju selleks, et tema rahvusliberaalsete poliitiliste vastaste nägemus võimalikult stiilipuhtalt ja tõsisemate tõrgeteta saaks ellu rakendatud. Kindlasti on see olnud Savisaare kui poliitiku läbikukkumine ja tragöödia. Kindlasti on see olnud ka tema tulihingeliste valijate kaotus. Kuid kas see on olnud ka kaotus Eestile, et meie riigist on paljuski tänu Savisaare äraspidisele mõjule saanud stabiilne ja kindlalt läände ankurdatud demokraatia?

Võime lihtsalt mõtiskleda, milline oleks olnud Eesti arengutee ilma Savisaareta. Ei ole välistatud, et Eesti sarnaneks sel juhul palju rohkem Lätiga: meie erakonnasüsteem ja kogu parteipoliitika oleks olnud palju ebastabiilsem ja heitlikum, sest puudunuks see hirmutav „teine“, kes ärgitas paremtiiva jõudusid koonduma, võtmetähtsusega ülemineku­reformid (nt erastamine) oleksid jäänud pikemalt toppama ja viidud läbi palju korruptiivsemas formaadis, sest puudunuks jälle see „teise“-ähvardus (too oleks võimule tulles reformid tagasi keeranud ja veelgi suurema segaduse ja korruptsiooni tekitanud), jne. Kõik see on muidugi mõtteharjutus ja spekulatsioon – me ei saa iial teada, kuidas oleks välja näinud Savisaareta Eesti.

Nagu eespool mainitud, siis näevad Laclau ja Mouffe hegemooniaid sattumuslikuna: alati on võimalik teine arengutee, ükski hegemooniline diskursus ei püsi igavesti ja pole kuidagi teistest õigem ja parem. Savisaare-järgsel ajal on rahvusliberaalne hegemoonia tõsises ohus. Katsed seda uue „Savisaare“ konstrueerimisega päästa ja vanal kujul elus hoida on ilmselt määratud nurjumisele. Kas uue hegemoonia kehtestavad vasak­liberaalsed jõud (SDE ja Ratta juhitud Keskerakond) või kaldume rahvuskonservatiivse hegemooniaprojekti poole, kus võtmerolli mängivad EKRE survel suletud rahvusluse omaks võtnud parem­erakonnad, seda on veel vara öelda. Lähimad aastad saavad otsustavaks ja ei tasu sugugi olla kindel, et paljud meist Savisaare abiga nii tõhusalt ja kaua püsti hoitud rahvusliberaalset hegemooniaprojekti taga igatsema ei hakka.

1 Ernesto Laclau, Chantal Mouffe, Hegemony and socialist strategy: Towards a radical democratic politics. Verso, London, New York 2011.

2 Vt Jacob Torfing, New theories of discourse: Laclau, Mouffe, and Žižek. Blackwell Publishers, Oxford, UK; Malden, Mass. 1999.

3 Poliitika antagonistlikku ja agonistlikku olemust on käsitlenud rohkem Mouffe. Vt Chantal Mouffe, On the political. Routledge, London, New York 2005.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming