Seadusevastasel teel

Kaarel Tarand

Nädala nali oli Keskerakonna leiutatud imemasin, millega saavat ära kaaluda Tallinnas tegutsevate kultuuritegijate tegeliku väärtuse (protsentides). Kui see poleks oma jaburuses naljakas, oleks katse suurejooneliselt demokraatia protseduure pilastada muidugi tõsine. Paljud ja palju on selle kohta juba jõudnud öelda. On ironiseeritud, pilgatud ja kaevatud. Oma usus vankumatut Keskerakonna peakogudust Lasnamäel ja Koplis see kõik ei mõjuta, valimisõiguslike absoluutset enamust aga kindlasti,  olgu nende vastumeelsus praeguse riigivalitsusegi suhtes suur.

 

Natuke kahju on mul neist kenadest inimestest, kes esmaspäeval, kui linnateatrilt või kultuurikatlalt raha ära võtmise hääletusmasin tööle pandi, kiiresti oma emotsionaalse otsuse ära tegid. Seda enam muuta ei saa, sest oma hääle tagasikutsumise võimalust antud juhul ei pakuta. Kui kohe klikid, saad üldjuhul petta. See on ka üks põhjusi, miks tehniliselt lihtsaks tehtud netihääletust ühiskonnale olulistes küsimustes liialt ei kasutata. Eestis  üldvalimistel pakutav elektroonilise hääletamise võimalus on korraldatud nii, et inimene saab oma esialgsest otsusest loobuda või seda teatud tingimustel muuta.

Just seetõttu, et netihääletused võimaldavad langetada vähe või kehvasti kaalutud otsuseid, on selle valdkonna arendajad pööranud protseduurireeglitele topelt tähelepanu. Eks ka enne globaalset võrgustumist olid protseduurid demokraatia keskne küsimus ja selleks need ka jäävad. Selles veendumiseks piisab, kui natuke lehitseda mõnd valimisseadust. Põhimõtte sõnastamiseks  – et valimised on üldised, ühetaolised, otsesed, salajased jne – on vaja üht lauset. Põhimõtte täitmise tagamiseks vajalikke protseduurireegleid aga peab raamatute kaupa kirja panema. Niipea kui reeglid on kehvad või puudulikud, saadakse ka ebaõiglane tulemus ning demokraatia ja vabaduse kiire kadu.

Nii nagu riigieelarve otsustamine on riigikogu ainupädevuses, on linnaeelarve otsustamine linnavolikogu ainupädevuses. Põhiseaduses on kirjas (§ 106), et rahvahääletusele ei saa panna riigieelarve, maksude ja riigi  rahaliste kohustuste küsimusi. Sama loogika järgi ei saa üheski linnas rahvahääletusele panna linnaeelarve ja rahaliste kohustuste küsimust. Tallinna linnavõim on endale võtnud rahalise kohustuse ehitada aastaks 2011 valmis nii linnateater kui ka kultuurikatel (näiteks, 20. aprillil 2006. aastal kirjutas Tallinna linnapea alla koostöölepingule linnateatriga, seal kohustub linn teatriehituseks „tagama vajalikud finantsvahendid”.) Sedasama on lubatud koguni Brüsselis, et saada endale Euroopa kultuuripealinna tiitel. Võetud kohustust ei saa muuta ükski rahvahääletus ega -küsitlus. Seda kohustust ei kaota isegi see, kui omavalitsuse valimistel linnavõim hoopis teiste erakondade kätte peaks minema.

Ilmselt mõistis oma kavatsuse nurjatust ka algataja ise, miks muidu korraldas ta imeliku küsitluse oma erakonna kaudu, mitte Tallinna linna ametnike abil, kes sellise töö eest lausa palka saavad (kunagi, kui Tallinnas Harju tänava haljasala küsimuses mõne tuhande häälega demokraatiat teeseldi, loodi linnavalitsuse juurde koguni rahvaküsitluste büroo). Usaldusväärse hääletustulemuse  saamiseks peavad ühtviisi täpselt olema määratud nii küsitluse korraldaja kui ka hääletamisest osavõtjad. Kuna tegu on Tallinna linnaeelarve küsimusega, on põhiseaduslik otsustusõigus ainult Tallinna alalistel elanikel valitud volikogu kaudu. Miks peaks keegi muu peale tuvastatud tallinlaste saama õiguse investeeringuraha üle hääletada? Ei tohiks mingil juhul. See oleks sama hea kui öelda, et naabermaja elanikul on minu perekonna eelarves määrata, kas ma oma raha eest ostan leiba või auto. Küsitlus, milles õigustatud osalejate ring ei ole kindlaks  määratud, pole ka mingi küsitlus. Kuid just sellise järgi lubab linnapea (oma volitusi ületades) otsustada mitmesaja miljoni krooni saatuse üle. Isegi tema oma valijad pole talle sellist õigust andnud!

Formaalselt pole tegu ehk (veel?) õigusrikkumisega, kuid sisuliselt kutsub linnapea inimesi üles seaduserikkumises osalema ja kavatseb seejärel vastutuse oma eksimuste eest seaduse mõtte vastu osalenute kaela veeretada. Osalusdemokraatiaga pole sel lavastusel vähimatki pistmist, välja arvatud sellesama osalusdemokraatia põhimõtte  naeruvääristamine, nagu diktaatorihingedel kombeks. Inimeste alandamise, võimaliku šantaaži, poliitilise vastutamatuse, partei ja avaliku võimu segiajamisega aga rohkem kui küll. Uurimist vääriks ka hüpotees, mille kohaselt on kogu etenduse mõte suurendada potentsiaalse ehitaja valmisolekut ehituslepingu summast osa erakonna kassasse siirdamiseks. Igal juhul, kel veel võimalik, hoiduge sellest hääletusest. Kui linnavõim küsitlustulemustele viidates mingigi otsuse langetab, tuleb see kui ebaseaduslik kohtul tühistada lasta. Lihtne! 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming