Seatud sekulariseerunud ja ateistlikku maailma teenima

Anne Kull

Üks teoloog eksiilis ja teine kodumaale Siberist naasnuna katsusid ainuisikuliselt teha ära terve kujuteldava teaduskonna töö.  Elmar Salumaa (1908–1995) artiklite kogumik „Evangeelium ja eetos” on ilmunud Ilmamaa kirjastuse ettevõtmisel „Eesti mõtteloo” sarjas 2008. aasta lõpus, tähistades üksiti Salumaa 100. sünniaastapäeva. Kui Eesti 20. sajandi teoloogidest Uku Masingu nimi ei vaja tutvustamist, siis Elmar Salumaa puhul seda eeldada ei saa. Laiemalt on tuntud ehk tema koostatud  „Filosoofia ajalugu”. Suur osa tema tohutust peamiselt saksa teoloogia eri valdkondade ja uudiste vahendamisest on siiani nõukogude ajal ainuvõimalikus ilmumisvormis – kirjutusmasinal paljundatud Teoloogilistes Kogumikes, mis sellisel kujul ka kättesaadavad EE LK Usuteaduse Instituudi raamatukogus ning paljude tema usinate õpilaste riiulitel, kes neid kogumikke või nende osasid iseenda ja oma sõprade tarbeks ümber kirjutasid. Et  põhirõhk langes saksa teoloogiale, ei ole üllatav teoloogidele – enamik 20. sajandi teoloogiast, sõltumata mõtleja rahvusest, on olnud kommentaarid ühe või teise saksa teoloogia suurkuju teostele.

Elmar Salumaa pühendumises võib teatud paralleele tõmmata Ilmamaa „Eesti mõtteloo” sarjas sel aastal avaldatava teise Eesti teoloogi Arthur Võõbusega (1909–1988). Arthur Võõbus andis välja 1951. aastast peale teoloogilisi  kogumikke Papers of the Estonian Theological Society in Exile (Eesti Usuteadlaste Seltsi paguluses toimetused). Võõbuse kogumikes käsitleti esimeste sajandite kristlust ja eriti Süüria kiriku käsikirju ning Eesti ajalugu. Võõbus oli tuntud ka väsimatu kommunismi kuritegude paljastajana, näidismaterjaliks Eestis juhtunu. Salumaa mõistetavail põhjusil ei paljastanud midagi oma kirjatöödes, ta arreteeriti 1945. aastal ja saadeti Kasahstani Pavlodari oblasti  vangilaagrisse, aastast 1951 sundasumisele Krasnojarski krai Suhhobuzinski rajooni, kus ta töötas Kirovi-nimelises kolhoosis farmitöölisena. Üks teoloog eksiilis ja teine kodumaale Siberist naasenuna katsusid ainuisikuliselt teha ära terve kujuteldava teaduskonna töö. Mõlemad tulevased teoloogid olid Hugo Treffneri gümnaasiumi vilistlased ja küllap neisse oli jäänud midagi koolijuhataja innustusest – nii nagu Tammsaare härra Maurusele  sõnad suhu paneb: „ … [inemine] õppigu vaimustusega, õppigu kui hull”.

Mõlemad astusid Tartu ülikooli usuteaduskonda. Võib vaid kujutleda, kui aktiivseks oleks võinud kujuneda teoloogiline diskussioon, kui ajalugu oleks teisiti kulgenud – kolmteist treffneristi astus tookord korraga usuteaduskonda (nende seas hilisem EE LK peapiiskop Edgar Hark ja Karl Raudsepp, piiskop Kanadas). Professor Võõbuse sõber ja kolleeg Chicago ülikoolist professor Joseph  Sittler on öelnud Võõbuse kohta, et tema hoidis meid kõiki ausana. Võõbuse avastustest ja teaduslikest töödest õppis kogu Uue Testamendi teadlaste ja kirikuloolaste seltskond Oxfordist Melbourne’ni. Salumaale omistati 1980. aastal EE LK UI audoktori ja 1994 TÜ audoktori tiitel. Salumaa doktoritöö hävis Teise maailmasõja ajal. Salumaa tegi Eestis, mida suutis: hoidis poole sajandi vältel järjepidevalt alal kriitilist  diskussiooni teoloogia ja kiriku üle. Salumaa armastas kirikut ja teoloogiat, ka siis, kui kirik oli teoloogilise mõtlemise suhtes leigevõitu. Ja ometi, mõttekas on kritiseerida vaid seda, mida armastad. Nõukogude võimu tsensuuri tingimustes ei saanud Salumaa idee kirikust ja selle identiteedist loomulikult avaliku arutelu osaks. Salumaa oli täiesti teadlik, et rahva- või koguni riigikiriku aeg on möödas – ajalooline situatsioon oli muutunud – ka neil maadel, mida  luterlikeks nimetatakse. Selles uues situatsioonis lootis ta, et kirik leiab „elastsust ja julgust eksperimenteerimiseks.

Ainult niimoodi võib kirik taas leida enesele vajaliku identiteedi ja selles identsuses osutuda arusaadavaks ning mõistetavaks kaasajale” (lk 368). 1976. aastal kirjutatud artikkel „Kirik uues situatsioonis” ei ole oma aktuaalsust kaotanud tänaseni. Näib, et Salumaa ei pidanud vajalikuks institutsioonilist kasvu kirikule; diasporaasituatsioonis  kujunevad kirikul välja need funktsioonid, mis teda lähendavad pigem uustestamentlikule kirikumõistmisele: paljud on kutsutud, vähesed äravalitud. Salumaa oli veendunud, et kirik peab olema avatud maailmale: „… ta on seatud just seda mittekristlikku, sekulariseerunud ja ateistlikku maailma teenima, mitte aga oma müüride vahele peidetud kitsast kildkonda. … Kuulutava teenijana ja teeniva kuulutajana  õigustab ta oma eksistentsi Jumala rahvana ja on sellisena tõeline Kristuse instrument” (lk 365). Salumaa võtab korduvalt sõna liberalismi vastu, täna võiks arvata, et ta võtaks kritiseerida ka fundamentalismi. Liberalism ja konservatism ei kirjelda kõige paremini eri teoloogide seisukohti, ent kuna neid termineid on laialdaselt kasutatud 20. sajandil ja praegugi, siis võiks öelda, et Salumaa oli liberaal selles  osas, et ta rõhutas Pühakirja uurimise tähtsust ka ajaloolise uurimistöö kriitiliste meetodite abil; et kristlaskonda ei tohi vaadelda lahus üldisest kultuurilisest, psühholoogilisest ja sotsioloogilisest olukorrast; et protestantlik teoloogia peab olema kangekaelselt ratsionaalne, vastandina sakramentaalsele-maagilisele, ebausklikule spiritualiteedile. Sealjuures oli Salumaa konservatiiv või ortodoksne teoloog selles osas, et ta pidas teoloogia peamiseks  allikaks Pühakirja; et ta rõhutas Jumala ja inimese vahelist lõputut erinevust ja et inimese olukord on täna sama moonutatud suhtes Jumalaga kui eelmiste põlvkondade oma.

Tänane globaalne kõne Jumalast – kui seda võib nii nimetada – sisaldab häälte kakofooniat, igaühel on midagi südamel, mis otsib väljendust. See võib ajada segadusse: kuidas kristlane saab kõneleda Jumalast ja sellest, mis kristlastele oluline, s.t et Jumal on armuline? Kas selleks on tarvis väita Kristuse absoluutsust ja kristluse eksklusivismi? Teiselt poolt, totalitarismi  tingimustes oli totaalne vastandumine vältimatu. Salumaa eluajal nõukogude võimu poolt peale sunnitud isolatsioon paljuski vabastas Eesti teoloogid laiema kontekstiga arvestamisest, koguduseliikmetelgi puudus võimalus sõnastada oma mõtteid, rääkimata neist, kes kogudustest kaugemal. Veelgi kaugemaks jäid ülejäänud maailma probleemid. Et kristlus on ka Ladina-Ameerikas, Aasias, Aafrikas, oli abstraktne teadmine; et seal ka teoloogiliselt arutletakse,  on siiani Euroopas (ja Eestis) kohati vastuvõetamatu, ja kui ka vastuvõetav, siis ikkagi leidub viise, kuidas seda neutraliseerida või marginaliseerida. Sama käib ka feministliku või ökoteoloogia kohta. Eesti kristlaskondki peab kuulma süüdistusi globaalsele kristlusele, peab mäletama ja peab suutma andestada – ka iseendale. Pluralism ja oikumeeniline liikumine Salumaa ajal puudutas pigem teisi kristlikke konfessioone ja väga vähesel määral teisi religioone.  Religioonide mitmekesisus nõuab praegu suuremat episteemilist alandlikkust ja subtiilsemat Pühakirja tõlgendamist kui varasematel sajanditel ja veel eelmise sajandi esimesel poolel vajalikuks peeti. Artiklite kogumikuga tutvumist tuleks kindlasti alustada koostaja Thomas-Andreas Põdra põhjaliku eessõna lugemisega. Mitte ainult sellepärast, et saada teada koostamisprintsiip, vaid ka põhjaliku käsitluse tõttu nende artiklite paigutumisest oma kaasaega ja kuidas neid  lugeda praegu. Huvilistele võiks soovitada ka Põdra artiklit „Elmar Salumaa teoloogiamõiste” 2008. aasta viimases Akadeemias.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming