See, kes läheb ära Downing Streetilt 10

Helle Tiikmaa

Nüüd ta läheb. 952 päeva on möödas Tony Blairi antud lubadusest enne neljandaid valimisi liidrikohalt ja peaministriametist lahkuda – ja üllatuslikult ta selle lubaduse ka täidab. Ega ta saanukski varem minna, sest kümnes aasta peaministrina täitus Blairil alles mai alguses – ja kahekohalise aastaarvuga ametiaega ta endale soovis, nagu ka ihkas jätta Briti sõjajärgse ajaloo kahe mõjukama peaministri Clement Attlee ja Margaret Thatcheriga samaväärset jälge ajalukku. Blair võis meeldida või mitte, kuid isegi ta ägedaimad kriitikud ei saa väita, et temast jälge maha ei jäänud. Või et jälg oleks märkamatu.

Lahkuva peaministri kõigi edu- ja eksisammude kohal ripub Mordori varjuna mõistagi Iraak – ja asja pärast, sest Iraagi sõda on Tony Blairi sõda vähemalt sama palju kui USA presidendi George Bushi oma. Või isegi enam, sest ilma Blairita polekski seda sõda, poleks seda koalitsiooni – milles meiegi osaleme – praegusel kujul.

Väited, nagu vedanuks Bush oma puudli Blairi sõtta lihtsalt kaasa, ei vasta muidugi tõele. Blair oli juba ammu enne George Bushi presidendiks tõusmist veendunud, et sõjalise jõu kasutamine on õigustatud ja tasuv, kui eesmärgid on õilsad – nagu diktaatorite kukutamine, demokraatia levitamine, genotsiidi ärahoidmine. Edukad operatsioonid Kosovos ja Sierra Leones muutsid vaistliku arvamuse veendumuseks, et ristisõdijate ajastu polegi läbi, et maailmaparandamine nii käibki ja mõistagi leidis kinnitust ka see, et USA ei peagi maailmapolitseiniku ametit üksi.

Suurbritannia sellisel moel ja Blairi valikul Iraagi sõtta viimise olulisim tagajärg on tõdemus, et ükski tulevane Briti peaminister enam paljalt veenmisoskusega hakkama ei saa, vaid vajab tõendeid, mis ei jäta ruumi kahtlustele. Reaalseid tõendeid. Ning demokraatia levitamiseks sõdade algatamine on raskem kõigil, mitte ainult Suurbritannial. Minu meelest on see hea: ma pole kunagi uskunud demokraatia levitamise võimalustesse, eriti veel relvaga.

Kui aeg annab arutust, siis märgatakse ka muid jälgi, mida Blair kümne valitsusjuhi ametis oldud aasta jooksul maailmale ning muidugi ennekõike Suurbritanniale jätnud. Blairi kõige iseloomulikum joon on olnud rahulolematus vanade institutsioonidega, olgu see siis Leiboristlik Partei, Briti tervishoiusüsteem või hoopis Euroopa Liit.

Kuigi pealtnäha pole Blairi Euroopa-poliitika väga edukas olnud: ta ei viinud Suurbritanniat eurotsooni, lasi põhja Euroopa konstitutsioonileppe oma lubadusega korraldada põhiseaduse üle rahvahääletus ja vedades sellega libedale teele Prantsusmaa, kus rahvas leppe tagasi lükkas. Oma jälje Blair Euroopa Liidule siiski jättis – Suurbritannia seisis nii liidu laienemise kui majandusreformide, ennekõike põllumajandustoetuste vähendamise eest. Lähtudes küll ennekõike oma huvidest, asus Blairi valitsus nende seisukohtadega ajuti samal poolel meie, uute liikmesriikidega. Kuid ärgem unustagem, et kuigi Tony Blair on üle pika aja esimene Briti peaminister, kes end Euroopas silmanähtavalt mugavalt tundis, eelistas ta maailmalaval mängimise partneriks siiski USAd. Nii nappis tal Euroopa jaoks nii aega kui huvi.

Briti poliitikamaastikul on ta jälg aga kindlalt laiem kui vaid ümbertehtud, sotsialistlikest põhimõtetest loobuma sunnitud ja vasaktiivalt tsentrisse veetud Leiboristlik Partei. Konservatiivse taustaga ja õigupoolest üldse eriliste poliitiliste vaadeteta Blairita poleks leiboristid iial saanud selleks, kes nad on täna – valitsuspartei, enesestmõistetava õigusega juba kolmandat valimistsüklit järjest. Nagu varem olid olnud vaid konservatiivid. Muide, uue partei tuntud kriitiku Philip Cowley hinnangul polegi leiboristid nii põhjalikult muutunud. Nende valitsus on ikka veel sama vasakpoolne, varasid ümber jaotada sooviv valitsus, teistsugune on lihtsalt retoorika ja partei müügitehnika.

Blairi mõju ulatub ka konservatiivideni, kelle uues liidris David Cameronis nähakse mõneti isegi rohkem tema mantlipärijat kui Leiboristliku Partei tulevases juhtfiguuris. Saab näha uutel valimistel, kuivõrd kopeerib Cameron Blairi – ja kas ta on ka sama edukas.

Ei tohi unustada ka Blairi suurimat sisepoliitilist kordaminekut Põhja-Iirimaa rahu. Selle saavutamine on olnud mitmegi Briti peaministri unistus. Siin tuli suuresti kasuks asjaolu, et ametisse astudes ja Põhja-Iirimaa rahuprotsessi tagantsundimist üle võttes polnud Blairil mingit valitsuskogemust – ehk poleks ta muidu seda lootusetut asja nii tõsiselt ette võtnudki. Samuti sarnanes Blairi stiil asju ajada Iiri poliitikute omaga – temas on piisavalt iiri verd, et ise samasuguseid ilukõnesid kui kohalikud poliitikud, mis ei tähenda otseselt seda, mida kuuldakse, ja anda venivaid lubadusi. Samas oli see veenev näide, et kui miski talle tõsiselt korda läks, ei olnud tal kahju ei ajast ega vaevast, et saavutada tulemus.

Kuigi pealtnäha on Blairi edukam peaministriperiood tema võimuaastate algupool, tuli reaalne tulemus siiski hiljem – siis, kui oli tegelikult õppinud nii peaministriks olekut ja leidnud eesmärgid, mille eest võidelda. Erandiks on Põhja-Iirimaa, teema, mis kestis kõik kümme aastat.

Elu jätkub aga ka pärast peaministri ameti mahapanekut – Blair on Downing Streetilt lahkudes vaid 54 aastat vana, või õigemini noor – poliitikute mõõtkavas. Lisaks kinnitab ajalooline statistika, et endised peaministrid elavad reeglina kaua. Blairi edasise tegevuse osas on lihtsam välja tuua see, mida ta on lubanud mitte teha: minna lordide kotta või jääda oma partei uue liidri selja taha nii-öelda halliks kardinaliks. Seda on harrastanud mõnigi ametist lahkunud peaminister. Ennustatakse, et Blair kaob üldse Briti poliitika lavalt – maailma lavalt siiski mitte. Kuid sobivaid ameteid noorele, šarmantsele ja esinemisoskusega endisele peaministrile polegi nii palju. ÜRO-l on peasekretär, Euroopa Komisjonil president ja Euroopa presidendi posti pole veel olemas, pealegi oleks tal seal igal pool jalus nii Iraagi sõda kui tema tööviis, niinimetatud sohvastiil. Et aga Blairidel on majalaen ja harjumuspärane elustiil, siis ilmselt liiga kaua rahategemisega oodata ei saa – igav oleks ilmselt ka. Nii eeldatakse, et Blair valib Bill Clintoni käidud tee ja hakkab loengutega korralikult teenima, teemadeks üleilmne kliimasoojenemine, Aafrika hädade parandamine – need on olnud Blairi südameasjaks ka peaministrina. Tavapärane on, et ametist lahkunud Briti peaministrid annavad mõne aja pärast välja memuaarid-mälestused, mis hästi sisse toovad. Annavad need ju hea sissevaate lähiminevikku, Blairi puhul oleks ilmselt just Iraagi sõja osa eriti huvipakkuv. Spekuleeritakse, et Blairil on leping kirjastusega juba taskus, kuid ilmselt ei tule raamat lettidele siiski enne, kui leiboristid võimult maas. Kas selleks tuleb oodata kauem kui järgmiste valimisteni aastal 2009-2010? See sõltub palju uuest leiboristide liidrist, ilmselt praegusest finantsministrist Gordon Brownist, kes, olles liigagi kaua mänginud parteis ametlikult teist viiulit, tahab saada nüüd solistiks. Kuid ta võib olla pettumus nii leiboristidele – vanadele, sest ta pole piisavalt sotsialistlik, ja uutele, sest tal puudub Blairi sarm ning veenmisjõud – kui ka maailmale, sest näib eelistavat kaugeneda nii Brüsselist kui Washingtonist. Muide, see viimane on nagunii veel segane – Brown pole oma seisukohtade laia levitamisega suurt vaeva näinud, niisiis võib tal olla nii mõnigi üllatus varuks.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming