See moraali tabamatu ideaal

Meie maailma moraal on ärimoraal, mis ei taha lasta teisel jalal selles ühiskonnas samamoodi lonkama hakata, nagu hakkas lonkama esimene – kultuur.

JÜRI REINVERE

Daniel Barenboim, võib-olla mõjuvõimsaim mees klassikalises muusikas, avas märtsis suure meediakõmu saatel Berliinis Pierre Boulezi saali. Saalis kahises, sest nii häbematut riigi raha ärakasutamist ei olnud Berliinis mõnda aega nähtud. Riikliku saali juures avati nimelt ka luksuslik erakool, millele oli vähimate raskusteta saadud krunt 99 aastaks. Maja ehitasid „teised“ – teised rahad, teised eelarved, teised instantsid, kuid raha kasseeris Barenboimi erakool. Saali ja kooli kohal hõljusid õilsad sõnad: „Iis­raeli-Palestiina lepitus“ ja „laste muusikakasvatus“.

See on, teadagi, tüüpiline võte, sest rahvaste sõpruse ja lastega mätsib kinni ükskõik millise äri. Kes sellest avalikult rääkis, riskis kunstivastaseks, Berliini vaenlaseks ja antisemiidiks tembeldamisega. Sellest ka kogu see kahin salongides, toimetustes ja kontserdisaalide fuajeedes. Avalikku hukkamõistu ei olnud – oli vaid see kahin, mida on raske peatada ja mis liugleb takistusteta läbi seinte.

Ka vastaskaldal ei istutud, käed rüpes. Vladimir Putin lasi Maria teatri sümfooniaorkestril üleöö sõita Palmyrasse ja seal kontsert anda. Selleks ajaks oli Islamiriik Palmyrast järele jätnud ainult varemed: lava ehitati kivirusudele, pilt oli trööstitu. Nagu mõni varasemgi kord, pidi Gergijev sedamaid eralennukisse istuma ning Kremlist saabunud kõne peale dirigeerima kihutama, et varahommikul naasta oma kontserdi­paika kusagil Euroopas – seda jutustas kunagi üks mu hollandlasest sõber, kes oli töötanud Gergijevi assistendina. Sellele ei järgnenud aga Berliinis – ei Londonis, Pariisis ega Frankfurdis – miski­pärast kahin, vaid tänitav hukkamõist.

See tähendab, et kui Barenboim laseb riigil ehitada endale erakooli, on see lubatud. Putini asekehale Gergijevile ei ole aga lubatud Palmyras kontserti anda, sest see on ärakasutamine ja asi ei lõpe ainult kahinaga. See tähendab ka, et oma poliitiliste raamide sees on moraal üldiselt heakskiidetud, poliitilise vastase moraal mõistetakse aga silmapilk hukka: see ei ole kuigipalju teistmoodi kui liivakastis, kus võib üksteist koogivormidega loopida, kui miski ei meeldi.

Kui Dresdeni Sümfooniaorkester, mis kiratses juba pikemat aega Saksimaa liidumaa eelarveaugus ja mida PEGIDA tegevuse tõttu peale kõige muu varjutas Dresdeni linna kõdunenud maine, sõitis peaaegu kohe pärast Donald Trumpi USA presidendiks valimist – ilmselgelt Kremli mudeli järgi – kontserti andma Mehhiko piiri äärde, siis ei olnud see üldsegi ebamoraalne. Dresdenil oli juba tõepoolest vesi ahjus: orkestri juhtkond janunes tähelepanu järele veel rohkem kui Kreml. Pealegi arvasid nad lihtsa­meelselt, et kuna see neil üks kord õnnestus – Armeenia genotsiidi mälestuseks İstanbulis – siis läheb ka nüüd lihtsalt. Küllalt soliidne hulk kaameraid sõitis järele, ehkki tunduvalt vähem, kui Dresdenis oli loodetud: inimesed olid juba tüdinud. Orkester oleks pidanud midagi uut välja mõtlema. Siin-seal lehtedes ilmusid fotod, müüri ääres loojus kuum päike ja tolmas, tekstid olid väsinud ning oli tunda, et autorid olid neid kirjutades haigutanud.

Homsesse peab uskuma, juhtugu mis tahes. Tundmatu autor. Marie Antoinette enne hukkamist. Terasgravüür, u 1850.

Wikimedia Commons

Seda moraali tujukat kompassi! Või seda maailma tujukat meelt, mis vajab pidevalt uusi poliitilisi pealkirju, et oma kunstnikke nähtavaks teha. Tulemuse annab siiski enam-vähem ainult hästi läbimõeldud skandaal – eriti hea, kui skandaali „bingoruudustikku“ on peidetud ajalugu, lapsed, laste surm, Venemaa ja lääne konflikt.

Midagi samasugust tahtis teha juba Igor Stravinski oma „Kevadpühitsusega“ – unnevajunud Pariisi seltskonna ees kogu nende väärtusskaala maha kõmmutada, nii brutaalselt kui võimalik. Samade sõnadega: ajalugu, tütarlaste surm, Venemaa ja lääne konflikt. Skandaali abil soovis ta luua uue tõelisuse, mis pidi koosnema ehmatusest, šokkidest, õhuahmimisest ja eelneva maailma uppilükkamisest. Selle tõeluse tunnus on, et kõik variseb ümberringi pidevalt kokku, ja täitur, kes seda lõhkumistööd teeb, on kunstnik: eelneva sajandi püha vaimu kandja, religioonita ülempreester on nüüd teatavas mõttes nagu terrorist. Lammutamisele peaks järgnema ülesehitamine – see jääb aga venima, sest ülesehitamine ei ole nii huvitav ja ajab toimetajad haigutama.

See kodanlik kultuur, mis pärast Prantsuse revolutsiooni oli sada aastat katsunud uuesti vee peale tõusta ja tukkuma jäänud, oli nüüd saabunud oma lõppjaama. Tema ülikud olid ettekihutava tööstuse revolutsiooni rongist maha jäänud. Lõppjaamal oli ka number: 1914.

Ühesõnaga, haarakem relvade järele ja kõmmutagem. Muu nende kunsti­varemete keskel enam ei mõju.

Kui Marie Antoinette 1789. aasta 12. juuli hommikul üles tõusis, taipas ta kohe, et juhtunud on midagi väga hirmsat. Kas ta sai aru, mis just täpselt, kuid et juhtunud on midagi hirmsat – midagi sellist, mida ei olnud toimunud ühegi eelmise kriisi ajal – seda tundis ta kindlasti. Mida ta tegi? Arvatavasti lasi ennast kammida nagu igal hommikul. Arvatavasti valis ta oma tualeti juurde sobivaid prosse ja kõik oli tema ümber nagu igal eelnevalgi päeval.

Tegelikult oli aga kõik teistmoodi kui varem. Järgnev oli piisavalt õudne ja seda võib Euroopas võrrelda vaid juutide tapmise või stalinlike pogrommidega – totaalne, kogu ühiskonna haaranud kollaps, mille sisse ehitab seejärel pesa terrorism ning hävitab kõik ümbritseva. See revolutsioon ei ehitanud midagi turvalisemat kui ühe uue vaakuva, selgroota ühiskonna.

Sinnani, kuni üleilmne majandus suudab end selle uue ühiskonna selgrooks kasvatada ja meie mõtlemist piisavalt muuta, et tarbimisest uus evangeelium kirjutada, läheb veel aega. Esialgu on rahutum aeg: kõigepealt voolab veri, ojadena, siis avastab kodanlus, et selles aadlike ja kirikuta ühiskonnas on tema ainuke pääsetee kehtestada end kunsti abil, sest tal puudub varasema ajaga võrreldes legitiimsus, mis tuleneks päritolust nagu aadlil või Jumalast nagu kirikul. Verest puhtaks pestud noore ühiskonna vundament on pikka aega kunst ja filosoofia, mis jätavad meile pärandiks tohutus koguses kunstiteoseid ja mõtlejaid – kuni selleni, et üheks sajandiks tekib omanäoline religioon, kunstireligioon, mille ülemisel troonil ei istu Jumal, vaid kunstnik, kes istub ja vehib kätega nagu tuuleveski.

Mida oskabki üks inimene teha nii kaua, kui ta Jumala rolli täidab: samamoodi ei suuda koer poes käia ega inimlastele kartulit-sousti keeta. Aga siis on uuemad ajad, majanduses annavad tooni masstööandjad ja see võimaldab kasvu. Kunstnik jääb majanduse hammasrataste vahele ja 1900. aasta alguseks ei ole tal mõranevas ühiskonnas ellujäämiseks muud võimalust kui endale vägisi tähelepanu nõuda nagu laps liivakastis. Mudel selleks on võetud juba XVIII sajandist: Stravinski kultuuri lammutustöö algab samal ajal, kui Marie Antoinette veel oma juukseid kammib.

Nii koosneb uus maailm inimestest, kes tahavad olla jumalad – kõikides oma muinasjuttudes. Uue maailma esimene peatükk algab samuti muinasjutuga, muinasjutuga armastusest, mis tolleaegses uues abieluseaduses – kas tunneme ära korduva mustri? – võimaldab inimestel abielluda armastuse ja mitte perekondade alliansside pärast. Armastuse ülemideoloogia lehvib lääne ühiskonna kohal roosa uduna terve XIX sajandi – alles sajandi lõpus udu langeb ja kõlavad mõned sünged toonid. Vahepeal selgub nimelt, et armastusabielu ei taga veel ilmtingimata õnnelikku abielu. Ja seda pidi avastatama viiskümmend aastat! Selle peale ilmuvad välja Schopenhauer ja Wagner, kes paaritavad surma ja armastust, üleüldse idealiseerivad surma nii palju, kui jaksavad. Siis tulevad ka Tolstoi, kes katsub päästa, mis päästa annab, masenduv Tšehhov ning lõpuks Ibsen ja Strindberg, kes ei usu enam millessegi, aga teevad menukalt kassat.

Kunstist saab religioon ja religioonist saab samuti kunst, võib-olla ennekõike teatrikunst – ja palju varjatumalt kui kunstist religioon. Uue maailma teise peatükki kirjutatakse muinasjutt Jumalast nagu elamusest – elamusest kirikus. Kakssada aastat hiljem – nii palju kui mina olen kirikus töötades tähele pannud – võtab suur hulk inimesi religiooni nagu pildiraamatut ja preestrile esitatakse samad nõudmised nagu kunstnikule, kes esitab pühapäeva hommikul kogudusele altaril ühe meeletu show. Pärast teenistust esitab kogudus preestrile kriitika ja mõned näpunäited, et järgmisel pühapäeval oleks etteaste veel oivalisem.

Kui oleme oma unistustes piisavalt pettunud ja ühiskond meie eest mehaaniliste raudratsudega minema kappab, siis me idealiseerime neid varemeid, mis on jäänud täpselt nii, nagu maalikunstnikud maalisid varemeid Prantsuse revolutsiooni eel. Me fotografeerime lagunenud Preisimaa kirikuid ja anname fotod välja maitsekates albumites, me süütame varemete keskel majad põlema ja imetleme neid Tarkovski filmides, ahhetades „oh kui ilus!“, sest otsustagu end moondav ühiskond, kuidas tahes, oleme lõppude lõpuks ikkagi inimesed lõputus soovis end ümbritsev maailm ilusaks idealiseerida.

Meil on kalduvus idealiseerida kõike ja kõiki ning seda ennekõike oma ootustes – valitsusi, kaasinimesi, kunsti ja poliitikat. Kui tegelikkus ideaalidele ei vasta, siis me nõuame seda. Konfliktide ilmnedes ei kipu me kiiresti korrigeerima arusaamisi, vaid kohendama ideaale – liigutusega, mis meenutab lohku vajunud patjade üles kloppimist.

Selles on midagi lapsikult liigutavat, midagi, mis kuuluks rohkem nagu kaotatud paradiisi kui elu juurde Eedenist välja marssides – uskumus, et meil on vaja suunda, mille poole liikuda. Me idealiseerime oma kultuurimammuteid sõltuvalt sellest, millisel pool poliitilisi piire asume. Ka muusikamaailm ei ole sellest puhas. Me idealiseerime Schubertit taevani, aga kui vaadata ta sõprade päevikuid, tema muusikat ja tema elulugu kas või natukene terasemalt, leiame ühe kadeduses vaevleva, tüdrukuks riietunud poisse oma tuppa telliva, suhteliselt koolitulistajale tüüpilise psühholoogiaga inimese. Oleme õppinud Debussys nägema suurt originaalitsejat, ometi varastas ta oma teosed kokku teistelt, näiteks kogu oma hispaania loomingu Ravelilt ja nokturnid Mussorgskilt. Üleüldse võtavad prantslased sel ajal vene muusikast üle nii et suitseb – et siis prantsuse meedia vahendusel ennast sadadeks aastateks reklaamida suurte erakmõtlejate ja originaalitsejatena.

Mis puutub mainitud härradesse, siis alles viimase viiekümne aasta muusikateadus on hakanud küsimuse alla seadma neid ideaale, mida romantiline maailm meile lõi – Ameerikas rohkem isiku kaudu, Euroopas partituuride kaudu. Debussy vargused paljastab Ri­chard Taruskin, Mozarti poolteist sajandit kestnud idealiseerimisele teeb 1970ndatel lõpu Wolfgang Hildesheimeri biograafia, milleta ei oleks olnud võimalik Miloš Formani film „Amadeus“. Aga näiteks Schumanni ei ole peaaegu kunagi idealiseeritud. Eriti olulised on siinkohal naised. Pärast oma surnud mehe võlgade avastamist ehitas andekas ärinaine Constanze Mozart üles terve impeeriumi: selle keskel särab kannatav kunstnik, kes kütkestab inimesi tulema Constanze korraldatud mälestuskontsertidele. Pole ime, et mõne ajaga on Constanze suutnud võlad ära maksta. Mozarti enda reaalsus oli siiski veidi teistsugune, kui mälestuskontserdid paista lasid. Seevastu äris sama andekas Clara Schumann on fakti ees, et tema mehe enesetapukatsest ja haigusest teavad kõik, ning tema tegutseb sel moel, et põletab vaid need teosed, mille ta koos Brahmsiga „haigeks“ on liigitanud – ühesõnaga päästes, mis päästa annab. Tema impeerium on ka lõpuks väike. Mõne helilooja, näiteks Rahmaninovi, head loomust laialt ei teata ega teata ka Rahmaninovi naise osa selles. Lääne meedial on aga praeguseni tava Rahmaninovi kloppida. Pühakuaura on sama tujukas nagu moraal ja see on meile pähe pandud pigem juba nüüdisaegsete turundusreeglite kui ajaloofaktide põhjal.

Kui Donald Trump – see Twitteri kaudu raudse käega, kuid logisevate mutritega oma impeeriumi valitsev ärimees – hommikuti oma juukseid kammib, ei ole see vist nii suur töö kui Diana Rossil, kui ta mõnusalt hüpeldes ahelreaktsioonist laulab. Meedial on ju head ajad: mis te arvate, millised kidurad ajad oleksid praegu meedial, kui USAs valitseks mõni poliitilistes koridorides tasa ja targu intrigeeriv blondiin. Niisiis, paljudele sobib kõik praegu aset leidev hiilgavalt – neid inimesi on palju rohkem, kui võiks aimata.

Trump käitub nagu staarärimees käituma peab, nagu Diana Ross, kelle garderoobis on vale mineraalvesi, nagu Finnairi või Deutsche Banki boss – ja meil on huvitav. Tõsi, mõned meist kardavad, kuid mitte kõik, sest president, kelle nädala halvimast edetabelis järgmisel kohal asuv liigutus – mitte kõige halvem! – on ähvardada tuumasõjaga, on ettearvamatu ja meil on põhjust oletada, et poliitiline teater, mis meie ees lahti on rullunud, ei allu poliitprofessionaalide kontrollile. Meie õnneks käib see tsirkus veel meie silme all, mitte kabinetihämaruses: ühesõnaga, on veel lootust.

Trump käitub täpselt nii, nagu käitub peaaegu iga investor oma raha kaitstes, ja siin ei ole midagi üllatavat. Kui asjad ei liigu tema tahtmise järgi, õiendab ta valjuhäälselt, kui ikka ei liigu, siis õiendab, vallandab ja vehib kätega nii kaua, kuni liikuma hakkavad. Kui ikka ei liigu, võtab ta kähku välja relvad, sest iga räuskamise peale raisatud sekund on miinus investitsioonides. Poliitkoridorid on aga vanad, seal on omad sissetöötatud ja kulunud rajad ning seal ei olda veel harjutud äriideoloogiaga, kus diplomaatiale eelistatakse kämblaga vehkimist. Nii paneb kogu poliitaparaat vastu, et end mitte muuta lasta. Kas tunneme ära neljanda vaatuse selles mängus, kus äriideoloogia kõigepealt kunsti sisse tungis?

Need segunevad praegu poliitikas nagu soolane ja mage meri Kattegatis: äri ja diplomaatia, professionaalsus ja emotsioonidest pulbitsev impulsiivsus, mida põhjustab mahasurutud viha seisaku pärast. Täpselt samamoodi hakkas ühiskonnas lonkama kunsti jalg umbes sada aastat varem.

Juba Theodor Adorno kirjutas Schuberti muusikas peituvast „subliimsest vihast“, olgugi et ta ise külvas varjatult oma kirjutistega ümberringi sedasama viha. Viha eelnenud maailma vastu on ehk Prantsuse revolutsiooni suurim pärand ja kõik meie järgnevad tegelased seisid – vähem või rohkem – juba selle revolutsiooni lavalaudadel. Tahame või ei taha, aga Donald Trumpil, Theodor Adornol, Igor Stravinskil ja Diana Rossil on palju ühist ning neil on ühist ka Robespierre’i, Descartes’i, Marie Antoinette’i ja de Laclos’ga. Esiteks, neil kõigil on tavalisest parem rütmitaju – õigemini mitte rütmi-, vaid pulsitaju – millisel hetkel millega tegutseda. Neil on mingi oskus oma publikut õigesti võluda ning pakkuda inimestele just seda, mida nad ootavad – õigemini seda, mida nad tegelikult ootavad, aga veel ei tea, et ootavad –, olgugi selle hind kohutav.

Kõik seda ei oska, vana maailma esindajad näiteks mitte. Näiteks Angela Merkel – see Euroopa murdumatu tiiger, kes alati käppadele kukub – seda ei oska, reastagu ta oma selja taha lavale kas või kõik Saksamaa sümfooniaorkestrid ja jalgpallimeeskonnad. Kuid ka vana maailm kehtib veel, eriti suurtes riikides nagu Saksamaa, kus kaks aastat tagasi ei oleks keegi osanud ennustada Angela Merkeli järjekordset suurvõitu.

Miks arvame, et ühiskond, mis oma moraalile toetub, peaks tootma teistmoodi poliitikuid? Miks peaks Ameerika president olema ja käituma teistmoodi kui tema riigis valitsev moraal? On ilus arvata, et peaks, kuid miks? Mujalgi ei ole ju nii. Miks peaks Eesti valitsus olema teistsugune kui Eestis üldiselt valitsev reaalsus? Kust tuleb see vajadus valitsust niimoodi idealiseerida?

Kui elasin Varssavis, siis jagasin lühikest aega – see võis ehk kesta umbes paar nädalat – korterit ühe tütarlapsega, kes õppis Varssavi katoliiklikus ülikoolis misjonärindust. Ülikool oli üliõilis, arvukad punavalged viidad lehvisid ta väärikates võlvides, liht­surelikke ei lastud vist sisehoovidessegi. See ei olnud mõni pelgalt teoreetiliselt oma ideaale vaagiv ülikool, vaid seal kasvatati kirikule tulevasi töötajaid. Tütarlapse õppekavasse kuulusid reisid Aafrikasse ja küllalt ruttu – see võis olla vahest kolmandal päeval – teatas tütarlaps mulle, et mustad mehed olevat fantastilised, pealegi ületavat nende armuvõtted kordades valgete meeste omad. Kui küsisin selle peale, mis te siis ometi teete, sain vastuseks, et seda tahtvat kõik valged mehed kohe hirmsasti teada ja ta õpetab meelsasti ka mind, ehkki ühel valgel mehel olevat seda kordi raskem saavutada. Peaaegu võimatu. Mulle meenusid Eestis keerelnud kunagised jutud Lumumba ülikoolist. Kui ütlesin, et ta võiks ju proovida, siis selgus, et õppida ei olegi õieti midagi, kõik puha asukoha ja õigete võtete küsimus. Eriti oluline oli koht, kus too talitus aset leidis: eriti võimas olevat see liftis. Siis selgus veel, et mustad mehed oskavat eriti hästi kasutada keelt – ja seda osatakse ainult Aafrikas. Tütarlaps lahkus korterist tavaliselt väga vara hommikul. Kuulsin, kuidas ta köögis pikalt portselantassidega toimetas. Pärast hommikusööki läks ta teenistusele, sealt otse ülikooli.

Katsu sa siis Poola ühiskonda selgitada neile, kes teevad sealse elu kohta järeldusi ainult uudiste põhjal ja vaatavad nendes Beata Szydło innutut nägu, neile, kes ütlevad, et Poola on nii- ja naasugune. Ma tahaksin kohe vastata, et mitte ainult! Tahaksin öelda, et inimene oma moraali, unistuste ja ideaalidega ei ole ainult nii- ja naasugune, sest nii tavainimese moraal kui ka see väike stseenike – kaduv ja õhuline nagu kõik teisedki väikesed kokkupõrked elus – tõestavad, et inimene ei vasta oma­endagi ettekujutusele, rääkimata siis teiste omast.

Theodor Adorno aga vaikib selle koha peal: liiga kaua on elatud väliselt teiste ideaalide all, kui üldsus on nõus aktsepteerima. Nii olen ka mina unustanud selle tütarlapse nime – meeles on vaid tema misjonäritöö ja tema veidi virves huuled, kui ta seal Varssavi köögis neid teadmisi jagas.

Ka poliitikas valitseb järjest rohkem uskumus kui tõde. Valimised võidab see, kes suudab inimesed ideaalidesse uskuma panna, ja petetud rahvas küsib hiljem jutlustajate moraali järele, kui uskumused ei osutu tõeks. Kuid siin ei olegi ju midagi küsida: meie ühiskonda dikteerib majandusmoraal ja võidab see, kes saab kasumi. Majandus liigub edasi, kultuurifilosoofia hoiab aga kinni möödunud sajandi ideaalidest – sellest, mis on Prantsuse revolutsioonist saadik alla käinud – ning restaureerib hommikuti seda, mida poliitiline torm on öösiti üle ujutanud.

Tahame või ei taha: meie üle valitseb tarbimine ja meie maailma moraal on ärimoraal, mis ei taha lasta teisel jalal selles ühiskonnas samamoodi lonkama hakata, nagu hakkas lonkama esimene ehk kultuur. Majanduse ideaalile on allutatud kõik, sealhulgas kultuur – vastu­pidist väita oleks eluvõõras. Selles meie vägagi klaaris ühiskonnas, mis tahab enda kohta ainult veidi liiga ilusat juttu rääkida, justkui elaksime ikka veel XIX sajandi ideaalides.

Meie hüved on lihtsad: kasum, kasv ja nende kahe võimalikkus. Meie ideaalid on lihtsad: meie kasum peab olema suurem kui vastaspoolel. Kõik! Rohkem ei olegi siin midagi imestada: selle asemel et arutada, kuidas taastada XIX sajandi ideaale, oleks meile ilmselt palju rohkem kasu sellest, kui arutaksime tänapäeva küsimusi tõele näkku vaadates.

Me ei saa kogu aeg mõelda nagu näiteks Elfriede Jelinek, küünilisuses mutta vajudes: maailm on rahahimuga kroonitud väljapääsuta auk, kus mitte miski ei lunasta meid: sellest, et Saksamaa impordib tuumaenergiat Prantsusmaalt, et oma tuumajaamad suletud hoida; et USA ründab Iraaki ja samal ajal taunib ärganud islamiterrorismi; et Brexitit pooldav kampaania oli püstitatud võltsitud statistikale, kuid Inglismaa praegune valitsus pääseb sellest õla­kehitusega.

Me ei tohiks, muidugi, anda majandusele viimast sõna ega kuulutada XIX sajandit halvaks sajandiks – reaktsioon valele ei tohiks olla teine äärmus, kõige kõntsaks kuulutamine. Teeme halba ainult iseendale ja tühistame oma elu, kui nimetame selle mõttetuks ja ühiskondlikust stiihiast sõltuvaks. Moraalset depressiooni ei ravi sellega, et haige voodi kõrval loetletakse talle, kui halvasti tal kõik on. Mingi vastus peaks aga olema kogu sellele küünilisele tõdemusele, modernsele depressioonile, kus iga tegelane tunnistab end laval riigi, raha ja majanduse ees võimetuks – nagu orkaanile alla andes.

Niisiis, meil on üks moraal ja me teeme näo, et tegelik moraal on teine – üks ideaal. Meie ainukene hüve on aga see, milles suudab käia üks meie kahest liikuvast jalast – majandus.

Aga kui hüve on samuti ideaal, tabamatu nagu ime – üks romantiline kujutelm, puidulõhnaline ja ilusate piltidega kaunistatud nagu maal ühest 1810ndate salongist, võluv ja kauge? Kui see on midagi sellist, mida otsib kirjandus juba ammu, ja omal veidral moel otsib praegune Poola president ja midagi sellist, mida otsis Kaika Laine? Kui see ette­kujutus riigist ja inimkonnast on nagu van Eyckide Genti altaril?

Selle asemel istume Palmyra varemete keskel eri pooluste vahel lõhestununa nagu orkester – iga üksik hing omaette instrumenti mängides. Ainult et orkester on orkester ja inimene on inimene, siiski jagamatu ja tal on teatav vajadus olla tervik. Olen täheldanud, et õnnelikumad on need inimesed, kellel on oskus olla tervik eri olukordades ümbritsevast reaalsusest hoolimata – tervik isiklikus maailmas ja mitte ühiskonnas, mis kipub nii kohutavalt muutuma.

Depressiooni vastukaal võib olla vaid elurõõm – ja elurõõm, mida tekitab tõde, mitte vale. Või mõni uus saavutamatu ideaal. Elurõõmu peab aga kasvatama: seda peab kasvatama meedia, seda peavad kasvatama lapsevanemad, seda peab kasvatama nagu haruldasi taimi. Maailma ei ole vaja trotsida, vaid uudis­himuga jälgida, samal ajal end mitte liiga palju nakatada lastes. Käbi Laretei ütles mulle kord, et kõige tähtsamad elutarkused õppis ta Scarlett O’Haralt, kes sisendas endale raamatus „Tuulest viidud“ sageli, et täna ma häirivatele asjadele ei mõtle: mõtlen homme, kui suudan neid paremini taluda ja mul on rohkem vastuseid.

Paljude vastustega ongi nii nagu arhitektuuris: enne peavad tekkima tingimused, mis võimaldavad ühel või teisel asjal tekkida – kas või Euroopa polüfoonial suurtes katedraalides või kahinal salongides, kus erinevalt senistest väikestest õlletubadest sai koguneda piisavalt suur hulk inimesi, et sumiseda, ja sumisedes üheskoos ühiskonda edasi lükata. Alati ei saa täna vastata küsimustele, mille lahendamiseks võivad alles homme tekkida väljavaated.

Selleks peab homsesse uskuma – üleüldse uskuma, kas või grammikese. Seda oskust on hädasti vaja. Eks see läks XIX sajandil kaduma koos kiriku ja religiooniga. See oskus on midagi sellist nagu Marie Antoinette’il, kel ei jäänud tol 12. juuli hommikul midagi muud üle, kui end kammida lasta. Kuninganna peab ka täna olema kuninglik. Homme on jälle päev ja ülehomme jälle ja üleülehomme jälle – eks siis paistab.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht