Seestpoolt või väljastpoolt

Evi Arujärv

Et eluraskused on jõudnud ka rahamaailma ülemistesse tuludetsiilidesse, siis räägitakse meilgi nüüd edu asemel rohkem viletsusest – mis sellest, et seda viimast on Eestimaal alati jätkunud. Teinegi ime on juhtunud: erinevalt paavstist paavstima paremeliidi kuulutustest tuleb laiast ilmast teateid, et riik kui selline ei olegi õngesid vahendav firma, vaid koht, kust eriti suurtele finantsäpudele vajadusel ka sulaselget füüri välja voolab. Nii-öelda abi väljastpoolt. 

Et Eesti edu on osutunud mõnevõrra virtuaalseks ja sisemised ressursid ammendunud, siis on ootuspärane, et ka uusi väljakutseid aduv peapiiskop manitses oma jõulukuulutuses inimesi väljastpoolt toetuspunkti otsima.

Tõsi, pakutud „väljaspoolsus” ei kehastu labastes rahanumbrites, see ei ole miski muu kui ülitäiuslik personifitseeritud Absoluut – humanistliku egoismi positiivne antipood, mis eeldab hoopis alandlikkust ja leppimist. Tõsi, ajuti kõneldakse ka armastusest, osadusest ja võrdsusest Looja palge ees, aga see on eksitus, mille  põhjuseks on romantikute mõjul kujunenud komme tõlgendada pühakirja pateetilise humanismi vaimus. Nagu näiteks on juhtunud kuulsa fraasiga Pauluse läkitusest korintlastele: „Eks te tea, et te olete Jumala tempel ja teie sees elab Jumala Vaim?”. Selle tegeliku mõtte toovad järgnevad read: „Kui keegi rikub Jumala templi, siis Jumal rikub ka tema, sest Jumala tempel on püha, ja see olete teie.” – „Ärgu ükski petku ennast! Kes teie seas tundub endale targana selles maailmas, see saagu narriks, et ta saaks targaks!” Siit selgub karm tõde, et inimese  maine kest on laenuks saadud ja tema tarkus on tühine – seega on tõesti põhjust alandlik olla.

Mis ongi mõistlik. Personaalselt omaks võetud ja üldisest otstarbekusest võrsuv alandlikkus on eksistentsiaalse ja ökoloogilise ilmavaate ning loodususundite loomulik osa. Paraku ei lähtu ükski monoteistlik usund, ka kaasaegne tarbimisreligioon, otstarbekusest, vaid võimust, mille annab raha. Ja võimu ideaalne sihtpunkt on inimene kui tühi anum, zombilaadne olend, mille täitmine on mingit laadi transtsendentsi maaletoojate  privileeg. Muidugi, inimesed on kavalad, täidetust ehk usku ja veendumusi võib alati asendada: show, rituaalid ja butafooria. Pole erandiks ka kirik ise, mis liibub väljaspoolse superautoriteedi asemel andunult kivikujude, riigivõimu ja tema rahakoti najale, hoolimata sellest, et tolle riigi pühitsetud põhimõtteks on hedonistlik egoism: omaenese maise kesta piirideta, majandusedu vankri ette rakendatud, naudisklemisest enesehävituseni ulatuv ekspluateerimine ehk „Jumala templi rikkumine”. Selle templi huvides tasubki loota, et majanduskriis toob kroonukristlusega tsementeeritud ultraliberalismi mulli puhast õhku „väljastpoolt”.

Aga „väljaspoolsuses” vastupidises, superautoriteeti välistavas tähenduses peitub iva. Autoriteetidest distantseerumine, mõtteline kõrvaltvaade olevale on ülitähtis inimlik mõttetoiming. See on nii tõelise religioossuse kui ka ühiskondliku mõtlemise positiivne lähtepunkt. Erinevus on selles, et puhas religioossus, mida toidab isiklik teadmine olemise kummalisusest ja kosmilisest üksindusest, ja mis hõlmab arukat leplikkust, on täiesti  võimalik mõistulugude ja tõlgendajateta, aga inimese kollektiivne eksistents vajab korrastamiseks suuri lugusid ja nende vahendajad.

Paraku hoiavad suured lood kõige kauni kõrval koos ka vaimseid impeeriume, tekitavad pimedaid, suletud kohti. Viimastel kümnenditel oleme kaelani uppunud mitme vana ja uue loo postmodernsesse segasousti, mille sideaineks on ultraliberaalne turufundamentalism. Seegi on suhteliselt hämar ja kitsas koht. See-eest on vahendajate seltskond värvikas: endised nõukogude  bürokraadid, miilitsad ja julgeolekueksperdid, täienduseks noorema põlvkonna poliitkarjeristid, üksteist osavalt poriga pildumas ja meisterlikult isamaalis-klerikaalseid loosungeid turumajanduse ja eurosotsialismi mantratega põimimas.

Seda kõike võikski koduselt armsaks poliitkitšiks pidada, kui too seltskond ei kalduks liiga visalt ja maitsetult „väljaspoolsete” superautoriteetide nimel eetilise puhastumise talguid ja inimjahti korraldama. Õnneks on inimesel vähem soliidsete andide kõrval ka intellektuaalset  ürginstinkti, mis käsib säilitada vaadet väljastpoolt – seda enam, mida rohkem show-juhte püünele kerkib.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming