Segaduse rehabilitatsioon ja hirmu ületamine

Riste Keskpaik, Andreas Ventsel

Ühiskond valib välja oma reaalselt kõige kaitsetuma osa – need, kellele langeb osaks kõige enam sotsiaalset ülekohut ja ülendab ta vaenlaseks. Juri Lotman, Hirm ja segadus. Varrak, 2007. 168 lk.

Kogumik „Hirm ja segadus. Esseid kultuurisemiootikast” koondab viit hirmu semiootilisele analüüsile pühendatud esseed Juri Lotmani loomingus. Raamatu lisasse on paigutatud veel kolm veidi kaugemal seisvat, kuid eelmistega mõtteliselt haakuvat kirjutist. Valitud artiklitest kolm on eesti keeles avaldatud juba varemgi. Kogumiku koostaja Mihhail Lotman kirjutab raamatu järelsõnas järgmist: „Siinses väikeses kogumikus sisalduvad kirjutised moodustavad olulise, samas aga väga omapärase osa JL-i pärandis. Nende omapära seisneb ennekõike selles, et nad ühelt poolt märgivad olulist nihet tema vaadetes, piiritledes tema loomeperioode, teisalt aga ei kuulu otseselt ühtegi piiritletud valdkonda. Hirmu semiootiliste mehhanismide väljaselgitamisele pühendatud artiklid ei mahu enam 1970. aastatel välja töötatud kultuurisemiootilisse raamistikku, ent ei küüni ei metodoloogiliselt ega ideestiku poolest veel JL-i viimase loomeetapi paradigmani… (lk 142) /—/ 1980. aastate alguses valmistus JL hirmusemioosi uurimiseks eri ajastutel ja kultuurides; sellest oleks võinud kujuneda ta järgmine suur teema. (lk 156) /—/ See teema kerkib üles tema loomingulise kriisi ajal ja annab tõuke uute ideede tekkimiseks teistes valdkondades. /—/ Samas, kui kriis on ületatud, ei leia püstitatud küsimused enam edasist arendust ning see problemaatika kaob tema huviorbiidist.” (lk 158). Kogumiku koostamise  ajendiks on seega olnud kokku koguda Juri Lotmani olulisemad hirmu teemat käsitlevad artiklid ning anda sellega loodetavasti tõuge ka hirmu semiootika edasiarendamiseks.

Lotmani käsitluses tekib hirm ühelt poolt reaktsioonina järskudele muudatustele kultuuri harjumuspärases tähenduskoes, olles seega iseloomulik ajaloo pöördelistele perioodidele, mis toovad pinnale massiteadvuse arhailisemaid kihistusi. Teiselt poolt osutub hirm neil perioodidel kultuuris ka oluliseks uusi tähendusi loovaks mehhanismiks. Hirm (ja ka häbi) on Lotmani jaoks tihedalt seotud kultuuri ühe peamise karakteristiku meie–nemad opositsiooniga. Kui häbitunnet võiks pidada pigem mingi grupi siseseid suhteid reguleerivaks vahendiks, siis hirm reguleerib enamasti suhteid „meist” väljapoole jäävate „nendega”. Analüüsides lähemalt murrangulisi perioode Lääne-Euroopa ja Venemaa ajaloos (uusaja algus, Vene ja Prantsuse revolutsioon), näitab Lotman ilmekalt ajaloosündmuste varal (nõiaprotsessid, aadlike-tsaari-talurahva vahekord jms), kuidas terrori käivitab üks ja seesama sotsiaalpsühholoogiline mehhanism.

Vaadeldes ühiskonda, mis on langenud massilise hirmu ohvriks, eristab Lotman kahte tüüpjuhtu: esimesel juhul on hirmu põhjustaja teada ja n-ö reaalselt olemas (kuigi seda sõna tuleks kasutada teatud mööndustega). Nii näiteks on sõjaolukorras vaenlane reaalne hirmu põhjus: „Nemad” seavad „meie” eksistentsi reaalselt kahtluse alla. Teine võimalus on aga semiootilises mõttes palju huvitavam: „Ühiskond on haaratud hirmuhoost, mille reaalsed põhjused jäävad ta enese eest varjatuks. Sellises olukorras tekivad müstifitseeritud, semiootiliselt konstrueeritud  adressaadid – mitte hädaoht ei kutsu esile hirmu, vaid hirm konstrueerib ähvardava ohu” (lk 51). See, et nõiaprotsessidega kaasnenud autodafeedel leekisid enamasti naised, ei ole tingitud mingisugusest naise saatanlikust loomusest, vaid tema positsioonist tolle ajastu semiootilises struktuuris. Naine osutus mitmel põhjusel objekti otsivale hirmutundele sobivaks kehastuseks. Hirm dikteerib kujutluse vaenlasest kui mingist ohtlikust kollektiivist. Enamasti osutub tagakiusamise ohvriks mingi vähemus, kelle süüd kinnitavaks asjaoluks saab tema teistsugusus, kõrvalekaldumine kesksest normist. „Ühiskond  valib välja oma reaalselt kõige kaitsetuma osa – need, kellele langeb osaks kõige enam sotsiaalset ülekohut, ja  ülendab ta vaenlaseks.” (lk. 58). Naiste õigusetu olukorra teadvustamine renessansiajal hakkas neid määratlema kui olulist eetilis-juriidilist vähemust. Mehed tundsid end rõhujatena ja see sisendas neisse hirmu oma ühiskondliku staatuse pärast. Mõlemal juhul on aga oluline tähele panna, et võõra modelleerimine on reaktsioon olukorrale, kus sootsiumi identiteet on pingestatud seisundis, seda ohustavad välised tingimused – esimesel juhul reaalne vaenlane, teisel juhul kehtivate väärtushinnangute kokkupõrge uue maailmavaatega. Kuid mõlemal juhul täidab „võõra” konstrueerimine „meie” identiteedi kindlustaja funktsiooni.

Kui hirmu põhjustaja on n-ö silmaga nähtav, siis on see üks ja seesama nii hirmu ohvri kui  ka olukorda uuriva ajaloolase silmis. Teisel juhul peab ajaloolane ette võtma eraldi uurimistöö hirmu põhjuste väljaselgitamiseks. Renessansiajal leidsid aset järsud muutused teaduse ja tehnika valdkonnas, mis ühelt poolt avardasid mõõtmatult inimeste võimalusi, teiselt poolt aga tõid kaasa määramatuse ja ebakindluse tunde. Lotmani sõnutsi, „Lääne 16.-17. sajandi hirm oli eelaimdus uue ühiskonnakorra vältimatust tulekust, mida rahvahulgad käsitasid kui saatanlikku (lk 21). /—/ Hirmu kutsus esile eluorientatsiooni kaotsiminek, kuid need, kes seda kogesid, ei mõistnud seda. Nemad tahtsid leida konkreetseid süüdlasi, seda, kes elu ära oli rikkunud. Hirm otsis kehastust.” (lk 79). Nii sattusid nõiduse ühisnimetaja all tuleriitadele kõrvuti „hinge kuradile müünud” teadlased, usuliste ja rahvusvähemuste esindajad, naised, või lihtsalt muidu millegi poolest teiste hulgast silma paistnud isikud. Nõiajahi põhjal kirjeldab Lotman üldisemat mehhanismi, kus konkreetse objektita hirm loob lõpuks totaalse terrori õhkkonna, kus keegi pole süüdistuste eest kaitstud: „Ühiskonna enamus hakkab end tundma nurkaaetud vähemusena. Jälitajad tunnevad end subjektiivselt ise jälitatavatena. Omaenese õhutatud hirmude ohvriks langedes elavad nad keset omaenese loodud kummitusi. Tekib terrori ja  hirmu suletud ring, kus põhjus ja tagajärg pidevalt vahetavad kohti.” (lk 63).

Tehnoloogiliste leiutiste hulgast tõstab Lotman esile just kommunikatsioonitehnoloogilisi uuendusi ja nende rolli suurtes ühiskondlikes murrangutes. Demonomaanilised meeleolud said kogu Euroopat sedavõrd üleüldiselt haarata vaid tänu trükitehnikale, mis tegi võimalikuks levitada inkvisiitorite lugemisvara massitiraažis. Kommunikatsioonitehnoloogiad on kultuuri eneseteadvuse ja massiteadvuse loomise vahendid, mis ühtlasi kujundavad inimeste igapäevaelu semiootilise reaalsuse. Kultuuriplahvatuse hetkel satuvad ka kommunikatsiooni vahendid ja viisid suurendatud tähelepanu alla: sõnad, kõne ja propaganda omandavad eriti suure ajaloolise tähenduse ning võime mõjutada edasisi arenguteid. Kummalisel kombel võib aga uute tehnoloogiliste vahendite kasutuselevõtt elustada hoopis arhailisemaid  kultuuri- ja teadvusemudeleid, Lotmani sõnutsi näiteks XX sajandi kommertskino ja -televisiooni  massikultuur ei hajuta, vaid kultiveerib massiteadvuse müüte (lk 90).

Seesuguste protsesside näide lähemast ajaloost võiksid olla kas või Stalini ajastu reformid uue ühiskonna ja selle kaudu ka täiesti uuelaadse inimese kujundamiseks (industrialiseerimine ja proletaarse klassi loomine, ateistlik riigiusk, demograafiline nihestus, terror). Need viisid inimesed seisundini, mida võiks nimetada lapseea ärevuseks. Ühelt poolt endise maailmapildi ja väärtushinnangute miinusmärgistamine, teiselt poolt võimetus sellises situatsioonis iseseisvateks otsustusteks lõi hirmuatmosfääri, mis vajas selle neutraliseerimiseks kanalit või kehastust. Nagu Lotman kirjeldab, peab hirmu kehastaja olema üheaegselt konkreetne ja üldine, nähtav ja nähtamatu, avalik ja salajane. Seetõttu ei olnud suhteliselt konkreetselt defineeritud „klassivaenlase” (nt kulaku)  asendumine „rahvavaenlasega” 1930. aastate lõpu retoorikas seletatav üksnes klassivõitluse vaibumisega. Rahvavaenlase mõiste võimaldas oma sisutühjuses märgatavalt laiendada teda kehastavate tähistajate ahelat.

Nii kirjeldab tuntud vene kirjanduse uurija Mihhail Vaiskopf oma raamatus „Stalin-Kirjanik” ajakirjandust tsiteerides tollast õhustikku: Stalin suutis tänu jumalikule läbinägelikkusele jõuda trotskismi olemuseni, „poliitiliste tegelasteni, kes varjasid omi vaateid, mitte üksnes töölisklassi, mitte üksnes trotskistide masside, vaid ka juhtivate trotskistide eneste eest”. Märkide puudumine muutub ise märgiks. „Vaenlane-võõras” eksisteerib ennekõike semiootiliselt. Tema konkreetsel kehastusel on teisejärguline staatus. Vastasel korral hävineks koos kehastuse hävinemisega ka tema „meiet” konsolideeriv funktsioon. Rahva kaasaminemist nende näidisprotsesside ja rahvavaenlase otsimise kampaaniatega ei saa seega seletada üksnes riigiterrorist tuleneva surmaohuga. Pealekaebamise tuhin ja süüditunnistamine oligi siiras! Ilmekalt on seda totalitarismi hirmuloogikat kirjeldanud Arthur Koestler oma romaanis „Keskpäevane pimedus”, kus peategelane tunnistab end tapalavale minnes sisimas süüdi täiesti absurdsetel põhjustel. Sest lõppude lõpuks „Kellelgil peab ju õigus olema!”. Segaduste aeg on aeg, mil mõistus vaikib ja kõneleb…iha korra järele. Kas või mingisugusegi…

„Hirm ja segadus” ei too eestikeelse lugejani põhimõtteliselt uusi Lotmani ideid, selle asemel on keskendutud kindlale teemade ringile. Hirmu kui olulise kultuuripsühholoogilise ja -semiootilise mehhanismi kirjeldamise kõrval on kogumikku läbivateks teemadeks veel seaduspärase ja juhusliku dünaamika ajaloos, kultuuri arengu erinevad mudelid, ajaloo mõistmine, teadvustatud ja teadvustamata protsesside vaheline pinge ajalugu kujundava tegurina. Lotman ei ole siin eelkõige (kultuuri)ajaloolane, vaid (kultuuri)semiootik ja ühiskonnateadlane, kelle jaoks konkreetsete ajaloosündmuste mõistmine avab ukse kultuuri arengu üldisemate seaduspärade kirjeldamise juurde. Nii pakuvad pöördelised ajad ja hirmuepideemiad ajaloos võimaluse heita pilk kultuuriteadvuse toimimise normaaltingimustes varjatuks jäävaile mehhanismidele. Lotmani sõnutsi ei ole ajaloolase peamiseks ülesandeks mitte „taastada minevikku”, vaid mõista ja kirjeldada võimalikke arenguteid ja alternatiive kaasajas.

Ajalookirjutuse juurde peaks paratamatult kuuluma võimalike, kuid teostumata jäänud arenguteede märkamine ja kirjeldamine. Ühtepidi on ajalugu asümmeetriline, pöördumatu protsess. Teisipidi on see aga ainult ühe võimaliku arengutee teostumine, teatud reaalsete valikute tulemus, mis retrospektiivis näib küll ainuvõimalikuna, ent sisaldab siiski lõpmatul hulgal teostumata jäänud alternatiive. Ajaloosemiootiku pärisosaks võiks seega ühelt poolt olla teadlike valikute osakaalu suurendamine ajalooprotsessis, teiselt poolt aga ka juhuslikkuse ja segaduse tunnistamine sellesama protsessi loomuliku osana.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming