Seistes naturaliseeritud metafüüsika plankudel

Bruno Mölder

Intervjuu filosoofiaprofessor Michael Devittiga New Yorgi linnaülikooli filosoofiaprofessor Michael Devitt külastas Tartu ülikooli 2012. aasta sügisel. Ta on sündinud 1938. aastal, doktorikraadi tegi Harvardi ülikoolis. Devitt on tuntud oma tööde poolest keelefilosoofias ja metafüüsikas, ta on avaldanud hulga raamatuid, nende seas „Realism ja tõde” („Realism and Truth”, 1984/1997), „Mõistuseletulek: semantilise lokalismi naturalistlik programm” („Coming to Our Senses: A Naturalistic Program for Semantic Localism”, 1996), „Keeleteadmatus”, („Ignorance of Language”, 2006) ja „Metafüüsika ennekõike. Esseed metafüüsikast ning epistemoloogiast” („Putting Metaphysics First: Essays on Metaphysics and Epistemology”, 2010) Alustame algusest ja alusest: milline on teie filosoofiline tagapõhi? Ma sain oma filosoofilise alghariduse Sydneys, kuid tegelikult hakkas filosoofia mind huvitama juba varem, Inglismaal koolis käies. Ma olin lugenud Russelli „Filosoofia probleeme” ning Ayeri raamatut „Keel, tõde ja loogika”. Seega on mul teatav filosoofiline aluspõhi juba teismelise-east. Sydney ülikoolis oli filosoofiasse sukelduda väga kerge. Kes oli teie juhendaja Sydneys? Isik, kellega ma kõige rohkem kokku puutusin, oli Graham Nerlich, ruumifilosoof, klassikalise teose „Ruumi kuju” („A Shape of Space”) autor. Ma tegin ka koostööd David Armstrongi ja Charlie Martiniga ning minu Sydneys viibimise algusajal avaldas mulle väga suurt mõju John Mackie, kes lahkus sealt minu teisel õppeaastal. Ma olin Sydneys üliõpilasena Austraalia materialismi sünniajal – kõik pidasid seda radikaalseks muutuseks vaimufilosoofias.

Kas hiljuti lahkunud Jack Smart oli ka seal?

Jack Smart oli üks Austraalia filosoofia põhilisi liikumapanevaid jõudusid. Ta ei olnud tegelikult Sydneys, vaid Adelaide’i ülikoolis, kuid tema mõju oli kõikjal. Ta kirjutas oma teedrajava artikli 1959. aastal ning mõnda selle ideed arendas edasi David Armstrong. Üliõpilaspäevil sõitsin koos viie tudengiga 1964. aastal oma autoga Austraalia filosoofide aastakonverentsile Brisbane’i, kuhu on Sydneyst umbes 600 miili. Neil päevil üliõpilased sellel konverentsil harilikult ei käinud, ammugi siis veel mujalt pärit üliõpilased, kuid me olime kõik väga innukad. See oli tõeline Austraalia materialismi avapauk, nad esitasid seal manifesti. Õhustik, mis valitses tollal Austraalias ning mujal analüütiliste filosoofide seas, oli rohkem wittgensteinlik, ryle’ilik, sisuliselt biheivioristlik, nii et see materialism oli päris jahmatav asi.

Mis juhtus pärast ülikooli?

Austraalia filosoofiatudengitel oli tavaks minna Oxfordi, kuid mind sinna eriti ei tõmmanud, osalt seetõttu, et Oxfordi filosoofia mulle ei imponeerinud, ning osalt seetõttu, et olen kasvanud üles Inglismaal, mistõttu ei tundnud vajadust minna Euroopasse. Mul soovitati minna Ameerikasse ning nii saigi minust oma teada filosoofia alal esimene Ameerika doktorikraadiga austraallane. Ma valisin Harvardi ning see oli uskumatult hea otsus.

Kas kohtusite Harvardis Quine’iga?

Ma kohtusin Quine’iga ning tema mõju minule oli tohutu. Esimesel semestril kuulasin ma Hilary Putnami loenguid epistemoloogiast. Pärast standardse klassikalise epistemoloogia tutvustamist esitas ta paari nobeda tõmbega quine’liku pildi, mida ta tol ajal pooldas. Mind rabas see täielikult, kõik asetus oma kohale. Mul oli eelsoodumus Quine’i naturalistlikeks vaadeteks ning ma hakkasin kohe Quine’i tekste lugema. Putnami loengute ning Quine’i kirjutiste mõju oli mulle täiesti põhjapanev. Filosoofia nägemine Quine’ile iseloomulikul naturalistlikul moel on väga tugev ja valdav tunnusjoon mu enda filosoofilises elus.

Kirjeldage palun seda Quine’i naturalistlikku pilti mõne lausega?

Naturalismi mõiste on veidi mitmetähenduslik. Quine kasutas seda, et kirjeldada epistemoloogilist arusaama selle kohta, kuidas me teame. Quine’i meelest on ainult üks viis saada teadmisi maailma kohta ning see on empiiriline viis, mille parim näide on teadus. Sellega käib kaasas seisukoht, et aprioorset teadmist ei ole. See oli radikaalne väljakutse juurdunud filosoofilistele arusaamadele ning on seda tänini. Inimesi, kes usuvad aprioorse teadmise olemasolu, on endiselt tohutult palju rohkem kui minusarnaseid naturaliste.

Quine sõnastas selle vaate ereda metafoorina. Ta rääkis kogu meie teadmisest kui võrgust – uskumuste võrgust. Võrgu välisäär on osa, mis on kogemuse kaudu kokkupuutes reaalsusega. Kõik meie uskumused on ühendatud sellesse võrku ning kaugenevad üha enam reaalsusest. Newtoni teooria ja Einsteini teooria asuvad perifeeriast väga kaugel ning sama kehtib kõigi fundamentaalsete teadusteooriate kohta. Quine’i järgi on võtmetähtsusega võrgusõlmede puudumine uskumuste võrgus, seevastu traditsioonilise filosoofia järgi leidub teadmiste keskmes ala – aprioorne teadmine – mis on kogemusest ära lõigatud. Kogemus seda ei kinnita, kuid ei saa ka seda ümber lükata.

Ent naturalism sellega ju ei piirdu.

See oli epistemoloogiline õpetus, Quine nimetas seda naturalismiks. Kuid leidub ka teine õpetus, mida samuti kutsutakse naturalismiks. See on metafüüsiline õpetus, arusaam sellest, mis on olemas. Selle järgi pole maailmas midagi muud peale naturaalsete objektide. See käib jumalate, vaimude ja muu säärase vastu.

Kas „naturaalne” tähendab siin üleloomuliku eitamist?

Jah, kuid see on harilikult veel tugevamgi. Selle äärmuslik vorm on füsikalism. Füsikalismi järgi ei leidu midagi muud peale füüsikaliste objektide. Maailma kohta ei leidu fakte, mis ei sõltuks füüsikalistest faktidest. Seda õpetust kutsutakse sageli naturalismiks ning Quine pooldas seda samuti, ent ei nimetanud seda naturalismiks.

Kuid kas ei tunnistanud Quine samuti hulkade olemasolu?

Jah, ta tunnistas vastumeelselt hulki. Quine’i vaadete üheks aspektiks on ockhamism, ta järgis Ockhami õpetussõna „Ära paljunda entiteete ilma vajaduseta!”. Quine kaldus tugevalt nominalismi poole ning vaate poole, et ainult partikulaarsed objektid on olemas. Ta loobus vastumeelselt nominalismist, sest ei leidnud viisi, kuidas teha matemaatikat ilma hulkadeta, ning hulgad ei ole partikulaarsed objektid. Ma kaldun ka ise nominalismi poole, kuid mul pole väljatöötatud positsiooni matemaatika kohta. Leian, et see on meie teadmiste tõeliselt salapärane valdkond.

Mida arvata propositsioonidest? Kas teie meelest ei ole ka propositsioone olemas?

Ei. Nende suhtes olen väga resoluutne. Põhimõtteliselt olen ma, nagu ka Quine, abstraktsete entiteetide tõeline vaenlane. Quine tunnistas vastumeelselt hulki, kuid nende vastumeelne tunnistamine on teine asi kui propositsioonide omaksvõtt. Need, kes teoretiseerivad keele üle, armastavad rääkida propositsioonidest, kuid minu arvates on see halb samm. Keelekäsitlustes esineb probleeme, mis on pelgalt propositsioonidest rääkimise kõrvalnäht.

Kas peale metafüüsilise ja epistemoloogilise külje kuulub naturalismi veel midagi?

Need ongi selle kaks külge: epistemoloogiline ja ontoloogiline õpetus. Mõlemad on väga teaduslikud ning peegeldavad Quine’i arusaama filosoofiast kui millestki, mis kuulub kokku teadusega. Tema sõnul puudub filosoofia ja teaduse vahel range piirjoon. Ma olen sellega väga nõus.

Mind intrigeerib selle juures, et mis see on, mis kallutab inimesi naturalismi poole. Mis on selle põhjus? Kas põhineb see teaduse edusammude vaatlusel või teatud laadi intuitsioonil?

Kummagi naturalismi vormi puhul on vastus erinev. Võtame epistemoloogilise naturalismi. Selle alternatiiviks on vaade, et leidub rohkem kui üks teadmise viis. Lisaks teaduste empiirilisele viisile leidub veel üks teadmise viis, aprioorne teadmine, mille olemasolu usub tegelikult enamik filosoofe. Ei ole raske näha, mis ahvatleb inimesi uskuma aprioorsusesse: paistab, et leidub teadmiste valdkondi, mis esmapilgul ei tundu olevat empiirilised. Kõige ilmsem näide on matemaatika, sedasama võidakse arvata loogika kohta ning muidugi arvavad paljud filosoofid, et see kehtib ka kogu filosoofia kohta. See vaade on omal kombel kütkestav.

Mis on Quine’i ja minu meelest selle vaatega valesti? Teise, mitte-empiirilise teadmise viisi mõiste ise on täiesti hämar. Enamik inimesi isegi ei ürita seda seletada ning kõik seletuskatsed on seni haledalt läbi kukkunud. Meil on tarvis käsitlust selle kohta, kuidas me teame propositsioone aprioorselt. Võite öelda, et vaadake, ma lihtsalt tean ja nii lihtsalt on ning mul pole seletust sellele, kuidas ma tean. See vastus ei rahulda. Meil on tarvis seletada, kuidas saab uskumusi õigustada mitte-empiiriliselt. Tegu pole intuitsiooniga, vaid siin peitub terve argument.

Aga miks pooldada metafüüsilist naturalismi?

Esimene ajend pärineb Ockhamilt: me peaksime postuleerima vaid neid entiteete, mida on seletamiseks vaja. Teaduslikud seletused eeldavad väga paljude füüsikaliste asjade olemasolu. Vaatamata sellele, mida väidavad religioonid ning teised müstitsismi vormid, ei seleta jumalate ja vaimude postuleerimine mitte midagi. Seega ei peaks me neid postuleerima. Teine metafüüsilist naturalismi ajendav idee on reduktiivne. Ehkki on olemas „ainult üks maailm”, paistab, et igal teadusel (füüsikal, keemial, bioloogial, psühholoogial jne) on oma entiteetide valdkond. Naturalism eeldab, et need entiteedid ning neisse puutuvad tõsiasjad asetuvad teataval kombel hierarhiasse nii, et füüsika entiteedid ja tõsiasjad asuvad kõige all. Seega, ehkki iga eriteadus seletab omaenda valdkonda, leiame kõige põhjapanevamad seletused füüsikast.

Peale metafüüsilise naturalismi on olemas ka naturaliseeritud metafüüsika. Mida see endast kujutab?

Esiteks tuleb selgitada, mis on üldse metafüüsika. Öeldakse, et metafüüsika tegeleb sellega, mis on olemas kõige üldisemas plaanis. See tähendab, et ollakse silmitsi tõepoolest fundamentaalsete küsimustega. Kui see on metafüüsika, siis naturaliseeritud metafüüsikas vaadeldakse neid küsimusi empiirilisest vaatevinklist, teesklemata, et neile lähenetakse aprioorselt.

Üks täpsustus. Kui räägite empiirilisest vaatevinklist, siis ei mõtle te „empiirilist” selles tähenduses, mille järgi empiiriline vastandub teoreetilisele? Mõned mõistavad „empiirilist” kui eksperimentaalset, mida vastandatakse teooriaga.

Ei, meie, quine’iaanid sellega ei nõustu. See pole üksnes Quine’i seisukoht, sama vaate leiame teadusfilosoofias toimunud revolutsioonist, mis lähtus Thomas Kuhnist ja Paul Feyerabendist. Kõik meie teadmised on teatud mõttes teoreetilised; nad on kõik teooriast mõjutatud, teooriast laetud. Mõni teadmiste osa on kogemusele lähemal kui teised. Meenutage võrgu metafoori. Selle järgi haakuvad kogemused meie uskumuste võrgu servadega. Kogu võrk on vastutav nii kogemuse kui teooria ees. Nende vahel on pidev dialektiline pinge.

Räägime lähemalt sellest, kuidas tehakse naturaliseeritud metafüüsikat. Kas vaadeldakse teadustulemusi ning tehakse selle põhjal üldistusi?

Jah, kuid teaduse suhtes tuleb olla kriitiline. Ei saa eeldada, et miski on tõene ainuüksi sellepärast, et teadlased seda ütlevad. Filosoofidel on oma vaatenurk ning eriomane haridus, kuid me juhindume nagu teadlasedki empiirilistest kaalutlustest. Mõte pole niisiis selles, et filosoofid võtavad lihtsalt teadustulemusi kokku, vaid pigem selles, et kõik filosoofilised arvamused peavad olema teadlikud parimast teadusest ning põhinema kriitilisel hoiakul teaduse suhtes. Kõik seisukohad ei ole teaduslikud, mõned on filosoofilised: füsikalism on väga hea näide filosoofilisest seisukohast, mis on kasvanud välja empiirilisest vaatepunktist. Kui läheneme metafüüsikale empiiriliselt, siis peaksime kõik olema füsikalistid. See on näide naturaliseeritud metafüüsikast.

Üks probleem on siin selles, et metafüüsikas leidub täiesti sisukaid küsimusi, mille vastuseid ei saa leida empiiriliselt.

Nagu näiteks?

Näiteks küsimus, kas maailmas leidub nii partikulaare kui universaale või on siin üksnes partikulaarid? Kuidas saaks vastust sellisele äärmiselt abstraktsele küsimusele kinnitada empiiriliselt?

Lihtsustatult: me oleme vastu kogu sellele vaidlusele. Quine’i klassikaline artikkel „Sellest, mis on olemas” näitas, kuidas tuleks läheneda ontoloogilistele küsimustele. Me peaksime kohustuma üksnes nendele entiteetidele, mille olemasolu eeldavad meie parimad teooriad. Kui poleks olnud matemaatikat, siis oleks Quine olnud nominalist, kes kohustub üksnes konkreetsetele objektidele. Kas nominalist või mitte, kuid ta oli põhimõtteliselt vastu tervele universaalide ja partikulaaride debatile. See on see osa metafüüsikast, milleta me saame Quine’i ja tema järgijate meelest läbi, sest see ei ole tulus uurimisvaldkond. Naturaliseeritud metafüüsika on üsna kriitiline selle suhtes, mis toimub traditsioonilises metafüüsikas.

Asi pole ainult traditsioonilises metafüüsikas. Seda sorti küsimused on tänapäeval jällegi populaarsed reaalmetafüüsika nime all.

Me suhtume sellesse üsna eitavalt. Kui ma õpetan naturaliseeritud metafüüsikat, siis valin teemasid filosoofia ajaloost, sealhulgas mainitud universaalide ja partikulaaride küsimuse ning vaatlen neid naturalistlikust seisukohast. Püüan ka selgitada, kuidas vaatlesid neid küsimusi suured filosoofid, ning on üsna huvitav, et neid suuri filosoofe – Descartes’i, Locke’i, Berkeley’t, Hume’i, Kanti jt – on tõmmanud sageli naturalistliku mõtlemise poole ning sageli esineb ka tõmmet vastassuunas. Mulle tundub see pinge aprioorse ja naturalistliku lähenemise vahel kõige ilmsem Locke’i juures. Traditsiooniliselt on olnud olemas mõlemad mõtlemislaadid, ent kuni Quine’ini ei identifitseeritud ega eraldatud neid selgelt. Quine ei leiutanud naturalistlikku lähenemist filosoofiale, kuid ta tuvastas selle ning eristas selle rangelt teistest lähenemistest.

Üks teine koht, kus naturalism avaldab metafüüsikale mõju, on universaalide realismist erinev realismi küsimus, realism välismaailma suhtes. Realism on vaade, mille järgi kõik asjad maailmas, näiteks kivid, puud, kassid, aatomid, viirused ja footonid, eksisteerivad meist sõltumatult. Seda väites vastandub realism kõikidele idealismi vormidele, Berkeley idealismile, Kanti idealismile.

Kantiaan küsiks eeldatavasti: kuidas me teame, et need asjad eksisteerivad meist sõltumatult? See on midagi, mis asub teispool võimalikku teadmist.

Idealismiga ümberkäimine on peen asi. Kuidas me jõudsime minu meelest väga ebausutavale seisukohale – idealismi metafüüsikasse? Mis rada sinna viis? Te tõite välja võtmeküsimuse, mis inimesed sinna ajas. Nad alustasid – kõige selgemalt näeme seda Descartes’i puhul – küsimusest „kuidas me teame?”. Idealismi viiva argumendi saab sõnastada üsna lihtsalt: kui meile tuttav maailm nagu kivid, puud, kassid jne oleks meist sõltumatu, nagu ta realisti meelest on, siis ei saaks me seda tunnetada. Ent ilmsesti me tunnetame seda, seega ei saa realism olla tõene. Berkeley arvas, et skeptitsism võrsub realismist. Kui olla realist, usutakse maailma, mida ei suudeta tunnetada. Ning realistina tuleb sellele kahtlusele vastata ning ma olen sellest palju kirjutanud.

Kantil oli see uskumatult mõjukas idee, et me loome meile tuttava maailma oma mõistetega; maailm on osalt meie konstruktsioon. Ainult tänu sellele, et see on osalt meie konstruktsioon, saame me seda tunnetada. Minu meelest on see väga halb idee.

Kas saate lühidalt kokku võtta oma alternatiivse seisukoha?

Minu alternatiivne seisukoht on realism. Ma mõtlen, et reaalne maailm on olemas ning ta on meist sõltumatu. Otsustav oli see, et idealismini viinud traditsioon alustas vaidlust valest kohast. Poleemika algas Descartes’i küsimusest – kuidas me teame? See on epistemoloogiline küsimus. Lähtuvalt naturalistlikust vaatepunktist, mille ma võtan üle Quine’ilt, väidan ma, et see on alustamiseks vale koht. Maailma mõistmise katset ei alustata epistemoloogia tegemisest.

Ma tahan juhtida tähelepanu millelegi väga asjakohasele. Quine’i lemmik oli laeva kujund, mille ta võttis Otto Neurathilt. Ta võrdleb meie olukorda inimestega, kes ulbivad merel puust laevas. Laeval ei ole kunagi lubatud randuda, küll aga võivad nad laeval olles ise seda parandada. Nende taktikaks on parandada alati laeva kõige kehvem osa, seejärel saavad nad hakata parandama teisi osi. Selles peitubki idee: pole ühtegi laeva osa, mida ei saa parandada, kuid terve laeva parandamist ei saa korraga ette võtta. See on kasulik metafoor meie teadmiste kohta. Siin me ulbime ühes kõigi oma teadmistega: me saame neid ositi muuta, ent me ei saa kõike korraga revideerida.

Traditsioon tegi selle vea, et alustas epistemoloogiast. See on kohutav eksimus, sest epistemoloogia, olgugi et paeluv, on üks nendest asjadest, millest me teame kõige vähem. Neurathi laeva metafoori kohaselt on see kogu laeva üks nõrgemaid plankusid. Meil tuleb liikuda teises suunas, otsida valdkondi, kus meie teadmised on kõige kindlamad. Mõistagi leiame need teadusest. Traditsioon rakendas epistemoloogilise vankri metafüüsilise hobuse ette, kuid meie peaksime toimima vastupidiselt. Meil tuleb esitada oma metafüüsika enne, kui hakkame tegelema epistemoloogiaga.

Asi on ehk selles, et kui me ei tegeleks epistemoloogiaga, siis ei saaks me teada, et see on just teadus, mida me peame järgima. Meil tuleb kuidagi eristada teaduslik tegevus muudest tegevuse liikidest ning selle tarvis tuleks meil reflekteerida teadmise ning teadmiste saamise viiside üle.

Teadusetegemine seisneb mitmesuguses episteemilises praktikas. Epistemoloogia uurib seda. Meil ei ole vaja uurida epistemoloogiat, et episteemilises praktikas osaleda. Beebid sünnivad maailma ning hakkavad kohe selles osalema. Teadlased toimivad samamoodi. See ei tähenda epistemoloogiaga tegelemist, mis on katse sõnastada teooriat kogu selle praktika kohta. See on väga põhjapanev küsimus. See kerkib esile, kui inimesed alustavad filosoofiaga ning neile tundub, et kõike saab kahtluse alla seada.

On see küsimus alguspunkti kohta?

Jah, probleem, millest me oleme rääkinud, on alguspunkti leidmise probleem. Traditsioon üritas tuletada metafüüsikat epistemoloogiast. Kant on kõige eredam näide. XX sajandil kohtame arvukalt neid, kes püüavad tuletada metafüüsikat keeleteooriast. Seda leiame Saussure’ilt ning ülejäänud prantsuse traditsioonist, strukturalismist, poststrukturalismist ja postmodernismist. Seda leiame Kuhni ja Feyerabendi juurest – nende metafüüsika kerkis esile semantikateooriast. Seda võib leida Putnamilt, Benjamin Lee Whorfilt. XX sajandil on niisiis metafüüsiliste vaadete semantikateooriatest tuletamise ulatuslik traditsioon. Minu quine’likust vaatepunktist on see täpselt äraspidine lähenemisviis, kuna semantika on just niisama nõrk plank laevas nagu epistemoloogia. Meil tuleks pigem seista metafüüsika plankudel, mis on palju kindlamad, ning üritada välja selgitada, milline peaks olema semantika.

Kui filosoofia arendab kõrvuti teadusega naturalistlikku maailmapilti, mispoolest on filosoofia siis eriline?

See küsimus kerkib sageli esile, kui kaitstakse naturalismi. Kui filosoofial on kasutada üksnes empiiriline meetod nagu teadusel ning filosoofia ja teaduse vahel puudub eraldusjoon, siis milline koht on filosoofial? Vastus sellele on mõnevõrra keeruline. Üks filosoofia rolle on aidata kaasa arengule eriteadustes, millel on mitmesuguseid metodoloogilisi, fundamentaalseid ning mõistelisi raskusi. On võimalik leida sellele pühendatud filosoofia valdkondi, näiteks füüsika filosoofia. Füüsika on äärmiselt edukas teadus, kuid füüsikas on aspekte, mis tekitavad probleeme. Näiteks kvantmehaanika puhul pole selge, milline maailmavaade sellega kaasa tuleb. Evolutsiooniline bioloogia on teine näide valdkonnast, kus on keerukad metodoloogilised ja mõistelised küsimused. Siis on olemas kognitiivteadus, katse mõista inimvaimu. Kognitiivteadus hõlmab terve hulga valdkondi, kesksed neist on kognitiivpsühholoogia, neuropsühholoogia ja neuroteadus, arvutiteadus, lingvistika ja filosoofia. Filosoofia on seal mänginud väga suurt rolli. Vaimu uurimine on nii keeruline ning selles vallas esineb palju mõistelist segadust ning raskusi.

Võite küsida: kuidas söandavad filosoofid seda teha? Filosoofid toovad nendesse valdkondadesse juurde teist laadi kujutlusvõime, sest nad on saanud „ülevalt-alla” hariduse. Teadustes õpetatakse inimesi mõtlema „alt-üles”. Filosoofide üldiste teadmiste taust võib osutuda väga kasulikuks. Seega toovad filosoofid ja teadlased endaga kaasa erinevaid oskusi.

Minu teadlastest sõbrad ütlevad mulle mõnikord, et nemad oskavad niisama hästi teooriaid luua, nii et tegelikult neil filosoofe tarvis ei lähe. Näiteks teoreetilised psühholoogid võivad teoretiseerida sama hästi. Milleks siis on filosoofe vaja?

Kui räägite kognitiivsest psühholoogiast, siis on mitu põhjust eeldada, et see on vale. Võtame näiteks mõistetega seonduvad küsimused, mõistete arengu ning mõistete teooria suured probleemid. See psühholoogia valdkond vajab hädasti suures koguses filosoofiat, seal on hulgaliselt segadust.

Kas väide on, et meil, filosoofidel, tuleb koristada ära mõisteline segadus, sest teadlased ei saa ise seda teha?

See on üleolev sõnastusviis. Siin on tegemist teooria konstrueerimise empiirilise probleemiga ning vaja on mitmete oskuste ning õpetuste rakendamist. Asi pole selles, et inimesed ei ole millekski suutelised, vaid selles, millist laadi taust saab meid antud juhul edasi aidata.

Ka mina ei ütleks mõistagi, et nad ei ole selleks võimelised, kuid ikkagi jääb õhku küsimus, mida on filosoofial pakkuda.

See oli ainult osa sellest, kuidas filosoofia saab teadusele vastu tulla. Mida filosoofia veel teha saab? On teadmiste valdkondi, mis ei ole teaduslikud ning mis ei ole veel saavutanud teadusele omast küpsust. Me oleme juba rääkinud metafüüsikast. See ei ole teadus. See on empiiriliselt informeeritud võitlus ülimate küsimustega maailma olemuse kohta. Igal teadusel on oma konkreetne reaalsuse valdkond, mida uuritakse. Naturaliseeritud metafüüsika üritab seda kõike kokku viia. Jällegi, peab olema väga hästi kursis teadusega, et täita seda ühendavat ülesannet, mida teadusel pole. Epistemoloogia vallas on normatiivne epistemoloogia valdkond, millega teadus ei tegele. Kes veel teeks seda peale filosoofide?

Seejärel jõuame väärtuste juurde, mis on äärmiselt keerulised, ning filosoofid on tegelikult ainsad, kes seda valdkonda tegelikult uurivad. Moraalifilosoofia küsimus on, kuidas jõuame tõeni moraali kohta. See on ääretult raske küsimus, kuid quine’likust vaatenurgast järeldub, et ka sellele tuleks läheneda empiiriliselt. Teisisõnu: osalt käib filosoofia ühte jalga koos teadusega, osalt rügab ta empiirilisest vaatevinklist probleemidega, mis pole veel teaduseks saanud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming