Seitsekümmend loori valgusest ja pimedusest

Toomas Paul

Et Koraan on Jumala enda kõne, siis ei saagi seda araabia keelest ühessegi keelde tõlkida, sest selle sõnade mitmetähenduslikkus on Jumala eesmärk. Ghorban Nadjafi al-Ghazālīna Ovidio Salazari filmis “Õnne alkeemik“ (2004).

Hiinlased ja korealased on eurooplase arust ühte nägu, ühed pilusilmad kõik. Nemad ise muidugi väidavad, et ka mongoliidse rassi seas on ilusaid ja inetuid, meeldivaid ja ebameeldivaid tüüpe. Ent selle hoomamiseks peab nägusid hoopis hoolikamalt silmitsema, kui võõras seda tavaliselt teeb.

Kõik moslemid on uskmatu meelest ühesugused. Tegelikult on neid väga palju liike, araabiakeelse terminiga firqua, mis tähendab “osa, jagu; salk, rühm; klass; ansambel; meeskond; sekt”. Jah, kõik nad tunnistavad, et Allah on Jumal ja Muhamed tema saadik, aga muus on risti vastupidistel seisukohtadel, olgu batiniidid või zahiriidid, mu’taziliidid või hašviidid, ibahiidid või karramiidid või hanifiidid. Ning see ei ole mingi usuteadlaste koolkondade erinevus, vaid elu küsimus. Eks me kuule iga päev uudistest, kuidas Gaza sektoris Fatah’ võitlejad tapavad Hamasi mehi ja vastupidi.

Et selles meile võõras maailmas orienteeruda, on vaja tasemel teejuhti, erudeeritud islami õpetlast, kes kirjeldaks maastikku ning annaks pädevaid hinnanguid. Nüüd on eesti keeles olemas kaks Kalle Kasemaa tõlgitud Abū Hāmid al-Ghazālī kirjutist.

Kasemaa on ühes 10. novembril 2005. aastal peetud loengus deklareerinud: “Väljendan omaenda suhtumist/sümpaatsust islami pühakirja – Koraani vastu. Nimelt võrdluses Piibliga teeb Koraani universaalsemaks selle tõlgendatavus, lükates nähtamatusse piiritlemised” (http://www.islam.ee/contents.php?cid=82). Analoogne on tema hinnang ka siin: “Seda teost on kõrvutatud Püha Augustinuse “Pihtimustega”, kusjuures al-Ghazālī kasuks võib tõsta esile tema jutustuse kainust ning edevuse puudumist jutustajal (autor ei tee võimalikust aprikooside näppamisest naabri aiast lapsepõlves moraalsete hingepiinade küsimust, selleks et meelitada lugejalt välja imetlust “pihtija” erksa eetilise hoiaku suhtes).”

 

Moslemite eksitustest päästja

See on tõsi, al-Ghazālī ei pihi – tema elus ei olegi, mida peaks kahetsema –, vaid vestab, kuidas ta on kõik õpetused, ka islami ketserite omad, nii teoreetiliselt kui praktiliselt ise järele proovinud ja maitsnud ning teab, mis on õige, ja on saadetud seda kuulutama: tema on Jumala poolt määratud “selle aastasaja alguse tarvis; sest ta on tõotanud iga aastasaja algul elustada oma religiooni” (lk 88 ja 128). Pealkiri on niisiis aus – al-Ghazālī on oma sajandi moslemite eksitustest päästja. Biograafilist on teoses kasinalt, eluloolised seigad on pigem nagu raamjutustus, mis annab võimaluse järjepanu käsitleda kõiksuguseid väärõpetusi.

Al-Ghazālī “filosoofilise autobiograafia” eesti keeles avaldamist õigustab asjaolu, et see on tunnistatud maailmaklassikaks ja publitseeritud UNESCO kirjandusmälestiste tõlkimise rahvusvahelise komisjoni väljaandes. Maht (63 lehekülge teksti) olnuks aga “Avatud Eesti raamatu” jaoks liiga väike ja nii on Ilmamaa teinud aruka otsuse ning lisanud veel teise al-Ghazālī hilispõlve traktaadi “Lampide orv”, mis on sama temaatikaga ning stiiliga poleemika eksiõpetuste vastu.

Al-Ghazālī (1058–1111) aeg on islami ajaloos kirevamaid. Abbassiidide kalifaadi hiilgeaeg oli möödas. 945. aastal vallutasid Bagdadi Iraani päritoluga buiidid, kes valitsesid seal aastani 1055. Seejärel asusid nende kohale seldžukid. Fatimiidid, kes pidasid end ‘Ali ja prohvet Muhammadi tütre Fatima järeltulijateks, tõusid šiiitliku islami etteotsa, et seista vastu sunniitlikule islamile. Nad hõivasid kogu Põhja-Aafrika ning rajasid Egiptuses oma riigi pealinna Kairo (973). Fatimiidid püüdsid saavutada mõju Iraagis ja Süürias, batiniitide rühmituse rajaja Hasan ibn Sabbah’ juhtimisel saatsid nad oma propagandiste ja mõrtsukaid Abbasiidide riigi kaugeimate piirideni. Tuntuim nende fanaatikute ohvrite seas oli sultanite Alp Arsdani ja Malik-šahhi vesiir Nixam al Mulk, kes asutas terve koolide võrgu, nn nizamioja, selleks et õpetada sunniitlikku teoloogiat ja vähendada šiiitluse mõjusid. Ühe sellise kooli juhiks Bagdadis sai al-Ghazālī aastal 1091.

Islami ühiskonda lõhestasid vastuolud mitmesuguste rühmituste vahel. Käis äge võitlus valdavate sunniitide ja vähemuses šiiitide vahel, kelle poolt esitatud väljakutsetele reageeris al-Ghazālī mitme ismailiitide vastu suunatud teosega. Samuti käis sunniitide võitlus mu’taziliitide vastu, kus vaidlusküsimusteks oli Koraani kui Jumala sõna igavikulisus või selle loodud-olek ajas, Jumala omadused või nende puudumine, inimese tahtevabadus või ettemääratus Jumala poolt.

On selge, et selletaolised tekstid vajavad seletamist. Näiteks: “Pane tähele, kuidas käe liikumine (käib) koos käe varju liikumisega ning on ühtlasi selle ees. See, kes pole sellest arusaamiseks küllalt taiplik, loobugu seda laadi teadusest, sest iga teaduse jaoks on mees, ning “igaüks teeb seda, milleks ta loodud on”” (lk 159). Kommentaarist saab teada, et osundatud lause käib predestinatsiooni kohta: “See on osa prohvetipärimusest, mis kõlab järgmiselt: “Teie hulgas pole kedagi, kelle koht paradiisis või põrgus poleks juba kindlaks määratud. Kui küsiti, kas ei tuleks loota Jumala peale ja mitte tööd teha, vastas prohvet (Muhammad): “Töötage, sest igaüks teeb seda, milleks ta loodud on”” (lk 199).

Eessõna ja kommentaarid moodustavad tubli kolmandiku raamatu mahust. Paljud asjad on seletatud kahel korral, kummagi traktaadi lõpus. Päris põnev on neid omavahel võrrelda. Näiteks “pime järeleaimamine” (lk 99): “Araabia sõnajuur tähendab “keed kaela panema või kaelas kandma; end kaelakeega ehtima; end vöötama; enda peale võtma või panema; üle võtma (ametit)”, ning sõnas taqlid kätkeb kujutlus enda ehtimisest teiste inimeste arvamustega, ilma et nende üle järele mõeldaks”, ent “pimesi järeleaimamine” (lk 205): “Araabiakeelne infinitiiv taqlid pärineb tegusõnast qallada, “keed kaela panema, end ehtima”, ning pimesi järeleaimamine on võrreldav enda ehtimisega võõraste arvamustega või tiitlitega, millel puudub sisuline kate”.

Raamatus on püütud vältida assotsiatsioone kristlik-teoloogilise mõistestikuga. Ent ka muhameedlikku – sellist poliitiliselt ebakorrektset sõna raamatus muidugi ei kasutata – terminoloogiat on asendatud universaalsemaga, näiteks “sufid” on “müstikud”. Kordagi ei esine raamatus “Allah”, vaid üksnes “Jumal”.

 

Islami kohta ei ole palju lugeda

Koraanikohad on Kalle Kasemaa eestindanud ise ega ole nende tsiteerimiseks kasutanud Haljand Udami tõlget, “teades, et ühte ja sama teksti võib alati mitut moodi tõlkida” (lk 27). Et Koraan on Jumala enda kõne, siis ei saagi seda araabia keelest ühessegi keelde tõlkida, sest selle sõnade mitmetähenduslikkus on Jumala eesmärk ning tõlkija ei saa teises keeles kõiki tähendusi esile tuua.

Eesti keeles ei ole islami kohta kuigi palju lugeda. On Annemarie Schimmeli “Islam” (2001) ja David Wainesi “Sissejuhatus islamisse” (2003). On ka Karen Armstrongi “Islam” (2003), aga selle kohta langetab Kasemaa hävitava otsuse: “sisaldab küll huvitavaid ja osalt ka algupäraseid mõtteid, kuid silmahakkavalt paljude vigade tõttu on ta just algajale kasutamiseks sobimatu” (lk 30). Aga kui palju on Eestimaal neid, kes ei ole islami asjades algajad? Ja soomlaste spetsialisti Jaakko Hämeen-Anttila väga konkreetse ja ülevaatliku “Islami taskusõnastiku” tõlget (2006) ei peeta mainimise vääriliseks.

Al-Ghazālī on rahuliku loomuga teejuht. Islami pärimus väidab: “Jumalal on seitsekümmend loori valgusest ja pimedusest.” Seletades näiteks, miks filosoofia tagasilükkamine kõigile selle puudustele ja ohtlikkusele vaatamata ei ole tark tegu, ütleb al-Ghazālī: “Mõistlik tunnetaja tunnetab (kõigepealt) tõde, seejärel mõlgutab iseendas (ühe või teise) väite üle; kui see on õige, võtab ta selle omaks, ükskõik, kas see on kerglase inimese või tõsise inimese lause. Ta koguni püüab tuletada tõde eksinute sõnadest, teades, et kulda leitakse liivast. Ta ei pahanda rahavahetaja üle, kui see pistab käe valerahategija kukrusse, selleks et võltsmüntide ja kassikulla hulgast võtta õiged kuldmündid, usaldades oma selget pihku. Hoiatatakse ju läbikäimise eest valerahategijaga (lihtsat) külameest, mitte aga selgepilgulist rahavahetajat” (lk 57). Ehk teise pildiga: “Ent vähemalt seda (peab eeldama) õpetlaselt, et ta erineks tavalisest harimatust (inimesest). Ta (õpetlane) ei tunne vastikust mee suhtes ka siis, kui see satub aadrilaskja kupuklaasi, sest ta on kindel, et kupuklaas ei muuda mee olemust” (lk 58).

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming