Sekulariseerumise mõistatus

Jaan Lahe

„… minu silmis see, et kristlik ühiskond pidi suubuma ilmalikuks, märgib suurimat kõigist mõistatustest”. Ilmar Vene Ilmar Vene on oma uues raamatus võtnud endale väga julge ja intrigeeriva ülesande – kirjeldada Euroopa vaimuajalugu. Ja kuigi see kõigile ei meeldi, on Euroopa vaimuajalugu lahutamatult seotud kristlusega. Vaimuajalugu võib kirjeldada eri vaatenurkadest.  Ilmar Vene vaatenurk ei ole teemast distantsi hoidva ajaloolase või religiooniloolase vaatenurk, vaid teoloogiline vaatenurk. Teoloogia kohta kehtib aga see, mida on öelnud Rudolf Bultmann: teoloogia kõneleb asjadest, mis rääkijat isiklikult puudutavad, asjadest, millega rääkijal on „eluvahekord”. Ilmar Venel on see oma käsitletava teemaga kahtlemata olemas. Ideede ajalugu pakub ühe ajaloolise nähtuse kirjeldamiseks mitmeid skeeme.

Vene  on valinud ühe, mis meenutab väga Oswald Spengleri kultuuride ajaloo käsitlust. Spengler võrdleb kultuure taimedega, mis tärkavad, puhkevad õitsele ning hakkavad seejärel vaikselt hääbuma, kuni lakkavad olemast. Sellise skeemi järgi vaatleb Spengler ka õhtumaist, s.t praegust lääne tsivilisatsiooni. Skeem ise on aga vanem kui Spengler. Juba muistsed kreeklased uskusid, et ajalugu koosneb teineteisele järgnenud ajastutest: kuldsele ajastule järgneb  hõbedane ajastu jne. Aeg ja olud lähevad seega ajastust ajastusse aina kehvemaks. Apokalüptilise kirjanduse kaudu, mida esindab näiteks Vana Testamendi Taanieli raamat, jõudis selline dekadentsi-teooria ka kristlusesse. Nii näeb juba meile tundmatu kristlik ettekuulutuste koostaja, kelle prohveteeringud on säilinud „Sibüllioraaklite”-nimelises kogumikus, oma kaasaega, kui kristlasi taga kiusati, kõige halvema ajana võimalikest – ajana enne maailma  lõppu. Kuid, nagu on näidanud rootsi religiooniloolane Geo Widengren, kristlus ei erinenud selles osas muust oma aja vaimsusest. Widengren näitab allikatele tuginedes, et kujutlus oma ajastust kui lõpuajast ning uue, parema ajastu ootus oli ajaarvamise vahetuse paiku levinud antiikmaailmas ka väljaspool juutlikku ja kristlikku traditsiooni. Ilmar Vene ei kuuluta küll maailma lõpu tulekut, kuid ka tema usub regressi, eemaldumist algsest täiuslikust algolukorrast. 

Näib, et ta visandab sellise ajaloonägemuse vastukaaluks XX sajandi mõtlemises domineerima kippuvale progressikujutlusele. Languse uskujatele on olulised kaks asja: kord on olnud „kuldne ajastu” ja see ajastu tuleb tagasi. Kui näiteks II sajandil elanud kristlikule kirjamehele Hegesipposele oli ristiusu kuldseks ajastuks Jeesuse ja apostlite aeg, siis Ilmar Venele on selleks XIII sajand (lk 153 jj). See oli aeg, mil elas ja tegutses Aquino Thomas  (u 1225–1274), keda Vene peab kristliku mõtlemise absoluutseks tipuks (lk 179 ja 180), ning aeg, mil kirik omas ka suurimat võimu, mis tal tema ajaloo vältel on olnud. XIII sajandile järgnenud aeg märgistab Venele ristiusu allakäigu algust (lk 154: „Mispärast märgib kolmeteistkümnes sajand keskaja haripunkti, millele juba järgmisel aastasajal järgneb langus?”; lk 180: „…mõtlejad, kes tulevad pärast Aquino Thomast, hakkavad kristluse põhiküsimuste lahendamisest  hoolima vähem”). Allakäik saavutab oma haripunkti reformatsiooniajaks. Reformatsioon püüdis seda küll pidurdada, kuid sai tegelikult hoopis ajendiks, mis stimuleeris allakäigu jätkumist. See ristiusu allakäik, mis oli Ilmar Vene arvates alanud tegelikult juba XIV sajandil, kestab Vene arvates kuni tänaseni. Arusaam keskajast kui erilisest usuajastust ei ole Euroopa vaimuajaloos midagi uut. XIX sajandil esindasid seda romantikud, kellest  mitmed konverteerusid katoliku kirikusse, kuna nad pidasid seda kirikut kõige ehedamaks keskaegse vaimsuse kandjaks. Tänapäeval ei arva muidugi ükski kirikuajaloolane, et XIX sajandi „romantiline katoliiklus” (viimast on mu meelest väga hästi kirjeldanud oma essees „Preester” Philippe Boutry; vt François Furet (koostaja), Romantismiaja inimene. AS Bitt, Tallinn 2003, lk 205–226) oli identne keskaegse kristlusega. Aga XX sajandilgi on olnud mõtlejaid,  kes on näinud keskajas religioosset ideaalajastut.

Üks markantsemaid on kahtlemata Rene Guénon (1886–1951), kelles võib näha mitmeski suhtes Ilmar Vene mõttekaaslast. Ka Guénon hindab kogu keskajale järgnenud kristluse ajalugu mandumisena ja näeb selles mandumises süüd protestantlusel. Nagu Vene nii samastab ka Guénon mandumise sekulariseerumisega. Arusaama keskajast kui „usuajastust” on XX sajandil ajaloolased poolt palju kritiseeritud ja  kindlasti õigusega. Keegi ei eita küll seda, et keskajal mängisid religioon ja kirik võrreldamatult suuremat rolli, kui neil on tänapäeval (Sama võib aga väita ka veel näiteks XIX sajandi kohta, mis Vene meelest kuulub siiski juba sügava sekulariseerumise ajastusse; loomulikult oli kiriku mõjujõud kõigile ühiskonna sektoritele XIII sajandil – ja kogu keskaja vältel –XIX sajandiga võrreldes palju suurem.) Tollal kuulus peaaegu kogu Lääne-Euroopa elanikkond  (v.a juudid ja Hispaania moslemid) vormiliselt kirikusse. Kuid (ja seda küsivad paljud kriitilised ajaloolased), kas tähendab see seda, et inimesed käisid ka sageli kirikus, järgisid kõiki kiriku korraldusi ja tunnistasid kõiki kiriku õpetusi? Võib tuua küllalt tõendusmaterjali selle kohta, et see ei olnud nii. Nii kõnelevad näiteks paljud piiskoplikud visitatsiooniprotokollid (neid on säilinud Euroopa eri piirkondadest), et väga paljud kiriku liikmed käisid kirikus vaid  harva, ei täitnud kiriku ettekirjutusi ning ka nende teadmised ristiusu õpetusest olid kas väga algelised või puudusid üldse. Ja seda ajal, mil ehitati kõige uhkemaid katedraale ja mil tegutses Aquino Thomas! Ilmar Venel on kindlasti õigus, kui ta näeb reformatsioonis ühte pöördepunkti Euroopa vaimuajaloos. Võib siiski vaielda selle üle, kuidas ta mõistab usupuhastust.

Näiteks võib vaielda juba tema väite üle, et „kõige kokkuvõtlikuma  väljenduse saab Reformatsiooni olemus suurnõudes: Ei ainelisusele!” (lk 36). Lutheri kriitikast patukaristuse kustutuskirjade (indulgentside) müümise aadressil – see oli usupuhastuse otseseks ajendiks – ei saa mu arvates teha nii radikaalset järeldust, nagu teeb Ilmar Vene. Seda ei saa järeldada ka näiteks usupuhastajate kriitika põhjal reliikviate austamise pihta (sellest räägib Vene lk 44 jj). Pigem võib hoopis väita, et Lutheri kriitika  askeetliku vagaduse aadressil oli suunatud igasuguse askeesi taga peituva materiaalse olemise alavääristamise vastu. Seepärast saan ma olla üksnes nõus teoloog Heinz Zahrntiga, kui ta väidab, et Luther andis maailmale tagasi tema „maailmlikkuse” (seda jaatades), mille askeetlik vagadus oli maailmalt võtnud (käsitledes ainelist maailma kõrgema, vaimse maailma suhtes millegi madalamana). „Ei ainelisusele” sobib pigem Vene kirjeldatud „manilaste”  (nii nimetab ta lk 147 mitmesuguseid keskaegseid dualistlikke õpetusi) kui Lutheri õpetuse iseloomustamiseks. Või on Vene silmis Luther ja „manilased” ühesugused ketserid kõik? Ka mitmed teised Vene väited Lutheri teoloogia kohta on mu meelest äärmiselt küsitavad. Nii tsiteerib ta näiteks Lutheri Meie Isa palve seletust, kus Luther ütleb: „Sest kes suudaks mõista igas suhtes palve avalauset: „Meie Isa, kes sa oled taevas?” Kui neid sõnu õigesti  mõistes Jumalat, kelle meelevalla all on taevas ja maa, pidada oma Isaks, siis sellest järelduks: Niisiis olen mina taeva ja maa isand, niisiis on Kristus minu vend, niisiis kuulub kõik mulle”. Selle põhjal teeb Vene järelduse: „Taas oleme vastamisi erakordse vastuoluga: Usupuhastaja on oma alandlikkuses asunud kõige lihtsama lause tõlgendamisele ja jõuab äratundmisele, et talle öeldakse: Sina ise oledki jumal” (lk 51). Kindlasti ei mõtle Luther selle seletusega,  et inimene on Jumal, vaid et olles ühenduses Jumala kui Loojaga, saab ka inimene osa Tema väest. Mõte, et Jumal on andnud inimesele valitsuse loodu üle, pärineb aga Vana Testamendi loomisloost ja seda ei hinnata seal inimese iseka ülbusena olla jumal. Loodu ja Looja vahelise piiri eitamist on peetud teoloogias läbi aegade suurimaks eksimuseks ja seepärast jääb vägisi mulje, et Vene püüab Lutherit teoloogina diskrediteerida. Kas ta teeb seda  teadlikult? Olen nõus Ilmar Vene väitega, et Luther oli üheaegselt nii keskaegne inimene kui ka uue vaimsuse esindaja (lk 48-49), samuti tema seisukohaga, et reformatsiooniga algas Euroopa vaimuajaloos uus ajastu.

Olen nõus isegi Vene väitega, et reformatsioon aitas kaasa Euroopa sekulariseerumisele (lk 60 jj). Ent viimast ei pea hindama ilmtingimata mandumisena, nagu teevad seda Guénon ja Vene. Kui me tahame  sekulariseerumist ilmtingimata tõlgendada teoloogiliselt (see ei ole siiski ainus tõlgendusvõimalus; sekulariseerumist saab seletada ka sotsiaalajalooliselt ja religioonilooliselt), siis on Vene esindatud dekadentsiteooriale olemas ka üks alternatiivne vaatenurk, mille pakuvad välja evangeelsed teoloogid Dietrich Bonhoeffer (1906–1945) ja Friedrich Gogarten (1887–1968). Nad näevad sekulariseerumises inimese täisealiseks saamist, inimese vabanemist 

autoriteetide (sh kiriklike autoriteetide) eestkoste alt ning hindavad seda seega positiivselt. Bonhoeffer ja Gogarten on veendunud, et kristlik usk ei peaks sekulariseerumisele vastanduma, vaid peaks jaatama „maailma täisealisust” ja sellega arvestama. Mida see tähendab? Esmalt seda, et kirik ei peaks ennast vastandama tänapäevasele ühiskonnale ja elukäsitlusele. Teiseks tähendab see aga seda, et kirik ei peaks enam üritama inimestega  kõneleda võimu keeles ega nõudma pimedat allumist irratsionaalsetele autoriteetidele, et ta peaks austama inimese kriitilist mõtlemist ning tema soovi ise otsustada, mis on õige. Radikaalseim järeldus, mis sellest tuleneb, kõlab Friedrich Gogarteni sõnadega nõnda: „On muutunud hädavajalikuks püstitada küsimus kristliku usu kohta täiesti uuel viisil”. Kas meie kirikud on selleks valmis?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming