Selgem fookus, rohkem koostööd

Marek Strandberg

Täna ametisse astuv Tartu ülikooli rektor Volli Kalm rääkis Sirbile Eesti ülikooli lähiaastatest. Ülikooli vastne arendusprorektor Erik Puura on avaldanud mõtte, et teadus peaks olema suuteline ise rohkem raha teenima. Milline see teaduse-raha-ettevõtluse suhe peaks olema, milliseks see Tartu ülikoolis kujuneda võib? Eerik Puura vihjatud suund on mu meelest igati õige, aga mõistagi mitte ainus tee ettevõtlussuhete kujundamiseks. Mitte ainult Tartu ülikoolis, vaid kõigis ülikoolides on suuresti puudu see vahesamm, millega teadmisest või avastusest toode tekiks. See samm jääb aga teadlastel enestel sageli tegemata. Erinevatel põhjustel: teadmatusest, oskamatusest, laiskusest või lihtsalt sellest, et seda peetakse ebaoluliseks. Samal ajal on Tartu ülikool tööstuse ja teiste partneritega sõlmitud lepingute rahalise mahu poolest juba Eesti suurima lepinguportfelliga ülikool. Minu jaoks on see kõik palju laiemas seoses: kuidas ülikool üldse suhtub ühiskonda ja suhtleb ühiskonnaga. See on osalt tõesti ka see, kui palju ja kellega on sõlmitud lepinguid, kuni selleni välja, kuidas üliõpilastele leida vajalikud praktika- ja töökohad, kuidas teha õppekavad tulevastele tööandjatele meelepärasemaks. Kõrvalepõikena: kindlasti ei saa ega hakka ülikool koostama õppekavasid tööandjate tellimuse järgi. Ülikool ei õpeta mitte lihtsalt ametit või töökäsi, vaid kasvatab intelligentsi. Ma ei paneks ülikooli kasumit otsima ja lugema. Oluline on sotsiaalne vastutus ja roll, mida ülikool endas kannab.

Paljude kogemus ütleb, et samal ajal ettevõtja ja õpetlane olla on võimatu. Ettevõtja ja õpetlase eesmärgid erinevad. Kui rääkida intellektuaalsest omandist, siis sellega saab mitut moodi ringi käia. Ettevõte, kui tema rahaga on midagi loodud, soovib kõike enda omaks pidada. Ka meil soovivad ülikoolid saada oma õpetlaste loodu omanikuks. Täpselt sel hetkel, kui ülikool ütleb, et tal on mingi leiutis, millel võib olla majanduslikku potentsiaali, on ju seesama ülikool surnud omanik. Üldjuhul ei hakka ülikool majandusettevõttesse investeerima. Seetõttu ongi mõned Kanada ja Ameerika Ühendriikide ülikoolid loobunud oma õpetlaste intellektuaalse omandi enda omaks kuulutamisest. Loodetakse, et kui leiutis toob õpetlasele tulu, on ta lahke ka näiteks ülikoolile annetama. Mis Tartu ülikoolis saama hakkab?

Jah, see on tuttav probleem. Paraku ei ole see ainult mitte Tartu ülikooli, vaid kõigi ülikoolide probleem, et patendid, nii patenteerimine kui ka patentide hoidmine nõuab pealemaksmist. Tulu saadakse tõepoolest harva. Mina hoiaksin kaks asja lahus. Esiteks ei ole meil lootustki jõuda maailma kümmekonna ülikooli hulka, kes oma patentidest-leiutistest kasu saavad. Mina pooldan põhimõtet, et leiutistest, millest aastaid tulu ei tõuse, tuleks loobuda. Pigem on patentide arv, nagu riigi arengukavaski kirjutatud, teatud eesmärk, mille poole pürgida. Saan sellest aru nii, et patentide hulk, mida aastas kaitstakse, on nagu ühiskonna võimekuse indikaator. Indikaator selle kohta, et sel maal või ülikoolis ollakse suutelised looma uusi ideid. Ja sellega teema lõpebki. Patente tuleb innovatiivse tegutsemise näitamiseks ikka kaitsta, kuid neist tuleb esimesel võimalusel lahti saada, need rahaks teha. Puudub sügavam mõte pidevalt peale maksta. Nii et Tartu ülikool jääb patente ja kasulikke mudeleid registreerima, et hoida ja suurendada riigi innovatsioonivõimet, aga püüame neist majanduslikel kaalutlustel vabaneda, sest saadavat tulu on vaja investeeringuteks muudesse valdkondadesse.

Kas siis tuleb kõne alla patentide õpetlastele kinkimine?

Miks mitte. Kui vaatame, millistesse valdkondadesse ja institutsioonidesse riik teaduse ja tehnoloogia arendamiseks suuri summasid paigutab, on tegu suurte uurimisasutustega, ja kui vaatame, kes on samas valdkonnas registreeritud kasulike mudelite ja patentide omanikud, siis on need tihti uurimisasutuste võtmeisikute nimele registreeritud väikesed arendusettevõtted, spin-off-firmad. Nii et natuke on asjad sellise õpetlasekeskse majanduse poole ka liikunud.

Tartu ülikoolis on sadu õpetlasi, kes on seotud väikeste tehnoloogiaid, patente ja kasulikke mudelid omavate ning edu otsivate start-up-ettevõtetega. Minu mulje on, et need inimesed pigem häbenevad või varjavad oma seotust sellise ettevõtlusega. Soovin need ettevõtlikud inimesed kokku kutsuda ja huvi tunda, milles on probleemid ja kuidas ülikool saaks neid aidata lahendada. Enamiku selliste ettevõtete käive on ju pigem nullilähedane. Kuigi ülikooli esmane eesmärk on teadus ja õpetamine, oleks hea huvi tunda ka selle vastu, kuidas ülikooliperega seotud inimestel aidata oma intellektuaalse omandiga ettevõtjana edukam olla. Kõik ei saa ettevõtluses kunagi edukad olla, küll aga saaks ülikool oma toetava hoiakuga edukate hulka kasvatada.

Raha saab teadupoolest turgudelt, kaupade ja teenuste eest näiteks. Kas on plaan keskenduda oma akadeemilise pere liikmete ettevõtete loomingu turustamisele?

Pigem mitte. Soovime siiski panustada selle vaheetapi ületamisse, kuidas heast ideest saaks hea toode või prototüüp. Ma oletan, et mõttest kaubani viimise sammu tegemisel saaks ülikool abiks olla. Arvan, et on põhjust olla proaktiivne partnerite leidmisel ja teisalt ka ergutada neid, kel on ideid, majanduslikke samme astuma.

Ülikooli ülesanne on olla näoga ühiskonna poole, kanda sotsiaalset rolli. Mis see praeguses ajas on? Küsimus haridusest või ehk hoopis õpetajakoolitusest? Murrangut on vaja, seda enam et ka ülikoolidest kostab koolihariduse kvaliteedi üle kurtmist. Mis muudatused ootavad ees õpetajakoolitust?

Õpetajakoolitus on ülikooli jaoks strateegiliselt oluline valdkond. Mõistagi mitte ainus, aga märkimist vääriv igatahes. Kooliharidusega seotud probleemid on tõesti olemas, nagu on kogu aeg olemas olnud virisemine, et justkui peaks ülikool kehvakestest õpilastest kvaliteetsed haritlased tegema. Õpetajakoolitus on esimene asi, mida läbi arutada dekaanidega, kui suvepuhkuselt tagasi jõutakse. Mulle näib, et erialati on üheks suuremaks probleemiks aine didaktika õppejõudude ja sellega ka kompetentsi kadumine. See on olnud teaduskondade vahel hajutatud. Matemaatikateaduskonnal on oma didaktikaline kompetents ja kontseptsioon, teistel teaduskondadel – looduteadustel, ajalool, keeltel – oma. Nii see ongi hajunud üle ülikooli. Ka haridusteaduste instituudi käed jäävad lühikeseks, et midagi koordineerida ja suunata, just selle hajutatuid ainedidaktikalise kompetentsi tõttu. Teatud subordinatsioon võiks siin olla, kuigi ma pole valmis tagasi tekitama kunagi olnud haridusteaduskonda. See teaduskond, tõsi, likvideeriti enne, kui see suutis tõestada oma mõttetust. Õpetajakoolituse juhtimises muudatused tulevad, ja seda just parema koordineerituse poole. Üldpedagoogika valdkonnas on vaja kaadritugevdust. Mõne aasta eest tegi ülikool katse väliskompetentsi sisse tuua. Kahjuks ei saanud sest asja ja me oleme välismaalt asjatundliku pedagoogikaõppe Tartusse toomises kindlasti minemas uuele ringile.

Miks väliskompetents meile nii visalt tuleb? On ju aastaid olnud juttu kavadest, millega ahvatleda siia oma ala tippe. Kas meie õpetlased on ära harjunud ja naudivad ehk olukorda, kus professorikohale on alati vaid üks kandidaat?

Nii ja naa ilmselt, on aus vastus. Mis puudutab seda konkreetset pedagoogikajuhtumit, siis need inimesed, kes sotsiaalfondi raha toel oleksid siia õpetama tulnud, maksti mujalt lihtsalt üle. Sisemist hõõrdumist ja vastuseisu minu teada antud juhul ei olnud. Peame leppima, et avatud maailm tähendab seda, et pakkumisteks ollakse kogu aeg avatud. Üks, kellega oli juba kokkulepe olemas, valis viimasel hetkel rahaliselt parema pakkumise teinud Soome ülikooli. Oleme avatud maailmas ja peame sellistes oludes ka konkureerima. Peale selle veel see mõnes allüksuses olev enesega rahulolu ja omaette tiksumine, kuigi arvan, et see kindlasti valdav ei ole. Praegu on Tartu ülikoolis tööl üle 120 välismaalase.

Kes nad on? Suundade juhid või lihtsalt head spetsialistid, kelle juhtimishoiakud ei mõjuta ülikoolis toimuvat?

Kõiki on. Enamik on professorid ja juhtivad õppejõud, aga on ka teadureid ja vanemteadureid. IT-valdkonnas ka juhtivaid tegijaid – Dominique Unruh, Roland Dumas küberkaitse alal, aga ka loodus- ja tehnoloogia-, arsti- ja majandusteaduskonnas.

Pole vist harv juhtum, kui üliõpilane, kes on erialaselt keskpärane, läheb kergema vastupanu teed, valides õpetaja ameti. Õpilasi mõjutab selline õpetaja kehvalt. Kas Tartu ülikoolis võiks sündida nii, et õpetajakoolitusse ei lasta neid, kes ei ole oma erialaõppes esimese kolmandiku või veerandi hulgas?

Siin näib olevat kaks probleemi koos. Õpetajaameti kuvand ei tekita, ka madala palga tõttu, suurt huvi selle ameti vastu. Muutusi paremuse poole on, kuid ikka on õpetajakoolituse kavasid, mille vastu huvi jääb alla õppekohtade arvu. Ometi peaks nagu lähtuma antiikmõttest, et pigem vähem, aga paremini. Pigem kuus õpetajakutsega lõpetajat kui kaheksa, aga olgu nad siis tõepoolest sellised, kes õpilased kaasa mõtlema tõmbavad. Teine vaatepunkt on see, et õpetajakoolitusse tuleks võtta neid, kes tulevadki kohe õpetajaks õppima, mitte neid, kes on algul õppinud mingit eriala ja siis soovivad valida õpetajaks õppimise tee. Et õpetajakutse ei oleks mitte häda-, vaid teadlik valik.

Õpetamine võib ju ka õpingute käigus meeldima hakata.

Loomulikult.

Kui kirurgi palk on kasin, ei jäta ta käsi seetõttu pesemata. Ehk on ülikooli asi pakkuda ennekõike head, kvaliteetset õpetust?

Nii on. Õpetajate ametiliitude esindajad räägivad enam-vähem üksmeelselt, et kooli tulnud noorte õpetajate probleem pole mitte erialaste teadmiste nõrkus, vaid võime(tus) toime tulla lastega ja end tunnis kehtestada, et lapsi innustada ja endale järgnema panna.

Kas siis saab võtmeküsimuseks see, et innustavat õpetamist õpetavad õppejõud, need, kel see asi hästi välja tuleb, võimalikult ruttu Eestisse kutsuda? Uus õpetajate põlvkond ju muul moel kujuneda ei saagi.

Haridusteaduste instituudis ongi juba inimesi, kelle kõrgharidus ja kraad on pärit välismaalt. Tagasi Eestisse tulnuna on kaasas välismaalasest abikaasa, kes on samuti ülikooliperega liitunud ja siin õpetab. On ka neid, kelle doktorikraad hariduse valdkonnas on mõnes välismaa ülikoolis kaitstud ja kes õpetavad, teevad teadust Tartus.

Need on alged, aga meil on vaja kogu hariduse suundumust juhtivaid tippe. Professorit või mitutki, kes selle asja ette võtaksid. Selliseid, kes kohalikku konteksti ära ei kaoks, kelle arusaamad kõlama ja mõjuma jääksid.

Ülikooliharidusest on saamas mitte niivõrd kultuurinähtus kui majandusnähtus. Kõrgharidust käsitletakse kui spetsiifilist investeeringut. Ülikooliharidus on ju ka kultuuri alus. Kas see on parim viis tagada kultuuri jätkusuutlikkus, koormates peresid ja üliõpilasi laenudega?

Haridus on nii individuaalne kui ka ühiskondlik hüve. Kindlasti pole see sajaprotsendiliselt ühiskonna kanda ja seetõttu peab isik või tema lähedased õppimisse ka rahaliselt panustama. OECD riikides keskmiselt on ülikoolile ja õppijale antava raha suhe viis kuni neli ühe vastu. Äärmused vist ei toimi, ei sellised, kus kogu kõrgharidusse suunatud raha kasutus on õppija otsustada, kuhu ta selle haridusosakuga õppima läheb, ja vastupidised mudelid, kus õppetöö rahaline kulu on õppija kanda ja ühiskond annab kogu raha vaid ülikoolidele.

Eestis on see üliõpilastele minev toetuse osa umbkaudu 15% kõrgharidusse minevast avaliku sektori rahast. See toetuse osa peab andma võimaluse õppida ka neil, kel kodunt toetust võtta ei ole. Teisalt on aga vaja tagada, et ülikoolid oma taset hoiaksid ja edendaksid.

Kas ülikoole on Eestis liiga palju? Liigne dubleerimine muudab hariduse ja teaduse kvaliteedi kehvemaks.

Viimase väitega olen enamjaolt nõus. Ehk on tõesti vaid üksikuid erandeid, kus dubleerimine või konkurents riigi piires edu tagab. Näiteks kas või seesama suurema, arvuliselt, mõtlen, nõudlusega õpetajakoolitus.

Seda saaks ju teha ka näiteks Tallinna ülikooli ruumides paiknevas Eesti ülikooli kolledžis.

See on pigem korralduslik küsimus. Mina seaksin esikohale sisulise eesmärgi, tehniline või praktiline korraldus on teisene küsimus. Ja kui esikohal on eesmärk, et Eesti haridus peab olema rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline, ja et meil oleks mõned valitud teadusvaldkonnad, milles eesmärgiks taas maailma tipus olek. Näiteks kümmekond praeguse viiekümne hulgast.

Kas kümme pole liialt palju? Iirimaa valis aastate eest ainult kaks valdkonda – infotehnoloogia ja biotehnoloogia – ning suutis neis edukas olla. Mõne aja eest lisasid nad sinna hulka ka materjaliteaduse.

Selles kontekstis on võimalik, et kümmegi on palju. Oluline sõnum on aga fokuseerimine, et suurendada hüppeliselt valitud valdkondadesse ressursside suunamist. Me peame olema võimelised pakkuma kõrgharidust ka aladel, kus me fokuseeritult teadust ei arendaks. Vajadus heal ja väga heal tasemel erinevaid teadusvaldkondi mõista jääb alles sellegipoolest. Igal pool peaks olema doktorikraadiga inimesi, kes on suutelised end täiendama ja selle kaudu ühiskonda olulistes küsimustes kursis hoidma. See on küsimus kultuurist, sellest, et teadmised ei asenduks uskumustega. Nagu näiteks mu meelest on läinud globaalse kliimasoojenemise temaatikaga. Nii selles kui muudes valdkondades on asutud jõulisele positsioonile asja ennast tegelikult mõistmata. Hea teadmiste tase peab olema paljudes valdkondades ja teaduse tippudesse saaks siis panustada mõnes üksikus valitud valdkonnas.

Ometi õpetatakse Tartu ülikoolis usuteadust. Paljudest selle eriala lõpetanutest saavad hingekarjased. Kas teadusülikoolis on kohta mütoloogiliste, ilmselt muinaslugude valdkonda kuuluvate tekstide uurimisele?

Ega vist väga täpselt teata, mida seal õpetatakse. Tartu ülikool hingekarjaseid ei koolita. Selle ameti saab kätte usuteaduste instituudist ja sellega on seotud oma protseduurid. Ja ega siis iga ülikooliharidusega inimene peagi töötama n-ö teaduslikul erialal.

Või võtame teistpidi. Kui paljudes maailma ülikoolides pandi eelmise sajandi lõpupoolel kinni arabistika ja islamiuuringutega tegelevaid osakondi. Pärast 9/11 toimunut need taas muidugi avati – maailma paremaks mõistmiseks.

Meil nii radikaalsete küsimustega tegemist ei ole. Meie usuteaduskonnas õpetataksegi usuteadust, ja seda oikumeeniliselt. Tartu ülikoolist ei saa teoloogiaüliõpilased kirikuõpetaja ametit. Õpetus religioonist ja religiooni ajaloost on aga kindlasti teaduslik.

Veidi ka teaduskirjandusest ja kirjastamisest. Kui palju Tartu ülikool maksab ajakirjade kirjastustele litsentsitasusid väljaannete andmebaaside lugemisõiguse ja muu eest?

Õnneks ei ole see ülikooli kanda, vaid seda rahastatakse Eesti teadusraamatukogude konsortsiumi kaudu. Konsortsiumi liikmetele, teadusasutustele ja ülikoolidele on ligipääs prii ja raha selleks tuleb konsortsiumile omakorda haridus- ja teadusministeeriumist.

Muudatused on aga ulatuslikud. Maailm pöördub. Suunaks on valitud vaba ligipääsu (open access) tagamine teaduskirjandusele või siis vähemalt teadusartiklitele. Avatud juurdepääsuga ajakirju on juurde tekkinud ning see on muutunud omaette ärimudeliks, kus autorid-avaldajad peavad avaldamise eest maksma ja kõigile huvilistele on siis artiklid vabalt vaadatavad-kasutatavad. Seda teed lähevad ka suuremad kirjastused. On ajakirju, sõltuvalt erialast, kus avaldamise eest küsitakse 100–200 eurot, aga ka selliseid, kus artikli avaldamine maksab 1000 eurot. Eesmärk on ju üllas: kõik mis avaliku raha eest tehtud, ja enamik teadusest seda on, peaks olema kõigile ja kohe kättesaadav. Nii on lisandunud palju publitseerivatele teadlastele märkimisväärne kuluallikas – see on avaldamistasu, mida tuleb maksta, kui artikkel avaldatakse vaba ligipääsuga ajakirjas. Ka teadust finantseerivad suuremad fondid nõuavad sageli, et kirjalikult kinnitataks, et pärast tulemuste saamist tuleb need kohe avatud ligipääsuga ajakirjas avaldada.

Kui palju on Tartu ülikoolile alles jäänud oma teadusajakirju?

Puhtaid variante vähe. Aga selliseid rohkem, kus koos teaduste akadeemia, Tallinna tehnikaülikooli ja maaülikooliga antakse välja ühiselt teadusajakirju. Kokku on selliseid vahest mõniteistkümmend.

Mis on ülikoolis uue rektori ametiaja lõpuks teistmoodi?

Meil on teadustöö ja selle finantseerimine jaotunud ühtlasemalt üle ülikooli selles mõttes, et igas teaduskonnas oleks konkurentsipõhiselt finantseeritav teadus olemas. Mõnes teaduskonnas praegu teadustöö puudub. Ülikool hakkab seda algul toetama ja viie aasta pärast on seal olemas iseseisev teadustöö, sajaprotsendiliselt ainult õppetööga tegelevaid teaduskondi siis enam ei ole.

Koos riigiga soovime defineerida need valdkonnad, kus anname kõrgel tasemel kolmeastmelist kõrgharidust. Ja me teeme seda dubleerimisvabamalt kui seni. Konkureerivaid valdkondi muidugi on. Materjaliteadused, infotehnoloogia, aga enamikus valdkondades on selleks ajaks saavutatud aruka ühistegevuse kokkulepe Tallinna ülikooli, Tallinna tehnikaülikooli ja maaülikooliga. Ma ei hakka väitma, et kõik avalik-õiguslikud ülikoolid on viie aasta pärast samas staatuses, mis praegu, kuid igatahes on koostöö võimalik ning õppekavade arukasse jaotamisse ja fokuseeritusse saab tulemuslikult panustada.

Selleks et rahvusvaheliselt silma paista, tuleb teaduses defineerida mõned võtmevaldkonnad. Järgmisest Euroopa Liidu raamprogrammist soovime aga lepingute mahtu kasvatada koguni suurusjärgu võrra. Seda praegusega võrreldes.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming