Seltsimeeste seas (Tambovi hundina)

Märt Väljataga

21. ja 22. jaanuaril peeti Londonis konverents „Head ühiskonda ehitamas”Miks sotsialism? Albert Einstein on kirjutanud essees „Miks sotsialism?”, et sotsialism on inimkonna püüdlus ületada oma arengu kiskjafaas ja sealt edasi minna. Kõlab ilusti. Paraku on poliitika ja majandussfääri üks põhijooni just see, et püüdluse ja tagajärgede vahel puudub otseseos. Pealegi leidub ka neid, kelle arvates inimese kiskjafaas polegi ületatav või kui olekski, siis ainult lambafaasi langemise hinnaga. (Selline oli kokkuvõttes näiteks Nietzsche vaateviis, mille kinnimätsimisega on vasakpostmodernistid kurja vaeva näinud.) 

Kes aga ikkagi on inimühiskonnas kiskjad ja kes rohusööjad? Tavaliselt seostuvad ühiskonnaredeli ülemised pulgad, kapitalistid ja rikkad, kiskjatega ning nn laiad rahvahulgad tallekestega. Revolutsiooniliste pöörete ajal võib aga laiu rahvahulki vallutada kiskjalik verejanu ja siis rollid vahetuvad. Loosung „Hävitage kurnajad!” on ajaloos sage korduma, kuid keegi pole veel püstitanud loosungit „Tapke töörahvas!”.

Selleks et hundid oleksid söönud ja lambad terved (või et see eristus ise ähmastuks), mõeldi välja sotsiaalkindlustus ja heaoluriik. Seda kannustas lisaks õigluspüüdele ka lihtlabane  julgeolekuvajadus: et ära hoida mässu, tuleb vaestele rakendus leida või nad ära osta.Kuid sotsiaalkindlustusest odavamaks äraostmisvahendiks on muidugi alati olnud ideoloogia, mis juhib lammaste pahameele huntidelt hoopis mõne patuoina peale.

Moodne sotsiaalkindlustussüsteem sündis alalhoidliku Bismarcki ettenägeliku sammuna töölisrahutuste vastu ning sotsiaaldemokraatide ja leiboristide survel laienes see vähemalt 1960ndate aastateni. Tähtsusetu pole vahest seegi, et külma sõja ajal kandsid sotsiaaldemokraadid vaikimisi tagataskus  heidutusvahendit kommunismiohu näol: kui teie, kapitalistid, järeleandmisi ei tee, siis astuvad mängu juba karmimad seltsimehed. Heaoluühiskonnale tuli kasuks ka rahvusriikide ühtne kultuuritaust: kui peremees ja sulane tunnevad end mingis sügavamas mõttes ühe pere liikmena, siis pole solidaarsuski võimatu. Globaliseerumisajastul aga võivad peremees ja sulane asuda teine teisel pool maakera ning solidaarsuse võimaluski kaob.   

Kaks kriisi korraga

Heaoluriigi võidumarss pole nüüdseks enam isegi mitte lähiminevik. 1980ndatest aastatest peale on see projekt pidanud pikka taganemislahingut. Osalt majandusliku paratamatuse survel, sest sõjajärgsete aastate majanduskasv läänes pidurdus pärast 1970ndate keskpaiga kriise. Tootmistegevuse postindustriaalne hajumine nõrgestas ametiühinguid. Taaselustus  minimaalriikluse ideoloogia. Jõukuse kasvades hakkas üldsus end juba nii turvaliselt tundma, et usuti kodurahu säilimisse ka ilma riikliku hoolekandeta. Ja globaliseerumise kõrval on oluline tegur lääneriikide ühiskonna muutumine kirjumaks immigratsiooni tagajärjel. Seetõttu ei võta valijate enamus abivajajaid enam omasugustena – on nad ju sageli teist rassi ja teist usku. Zootehniliste metafooride rida jätkates: vaeseid ja viletsaid ei tajuta enam lambukeste, vaid hoopis parasiitidena.

Seda tänapäeva poliitika imepärast paradoksi, et sageli hääletavad alandatud ja solvatud – madalapalgalised, töötud,  regionaalsubsiidiumidest elatuvad provintslased ja riigipensioni saavad vanurid – justkui omaenda klassihuvide ja hoolekandevalitsuse vastu ning suurfirmade poolt, on värvikalt kirjeldanud Thomas Frank raamatus „Mis on lahti Kansasega?” („What’s the Matter with Kansas?”, 2004). Konservatiivid tõstavad kilbile teemad nagu abort, immigratsioon ja maksud, kuid võimul olles asuvad eelkõige kaitsma suurfirmade huve. See nähtus ei jää kaugeltki Kansase või USA piiresse, vaid iseloomustab nii Ida- kui Lääne-Euroopat. Tundub, justkui inimesed tänavalt ei lähtukski enam oma klassihuvidest, vaid nende otsuseid ajendavad ennekõike kultuurilised, kõlbelised ja usulised hirmud. Valijate käitumises on hakanud domineerima sellised hoiakud nagu hirm immigratsiooni, islami, demograafilise tuleviku või homoseksualismi ees ning eelkõige usaldamatus riigiinstitutsioonide vastu.

2008. aastal alanud majanduskriis pidi hävitama usu reguleerimata vabaturu efektiivsusse. Seoses minimaalriikliku neoliberalismi krahhiga tõusid hetkeks kõrgele sotsiaaldemokraatide lootused. Hiljutised valimised on need aga purustanud. Nii Euroopa kui Saksa parlamendi valimistel olid suurimateks  kaotajateks just sotsid ja lüüasaamine ootab kevadel ees ka Suurbritannia (uus)leiboriste. Niisiis pole kriisis mitte ainult uusliberalism, vaid ka sotsiaaldemokraatia.

Parempopulismi kõrval on siin-seal märgata ka kummalisi vasakelitaarsuse või vasakpoolse patroneerimise ilminguid. Sotsiaaldemokraatide hulgas ei anna ju enam tooni töölised ja ametiühingutegelased, vaid haritlased ja professorid. Ja kui inimene tänavalt eelistab järjekindlalt pigem parempopuliste, siis võtabki maad tunne, et klassivastuolud on asendunud vastuoludega haritute ja harimatute, tarkade ja lollide vahel. Või  hakatakse võistlema parempopulistidega nende enda mänguväljakul, nagu tegi septembris tähtis Saksa rahanduspoliitik, sotsiaaldemokraat Thilo Sarrazin. Intervjuus Berliini Lettre Internationale’ile ründas ta teravalt Saksa immigratsiooni- ja integratsioonipoliitikat, öeldes sealses kontekstis provokatiivsed sõnad: “Integratsioon on integreeruja saavutus. Seda, kes midagi ei tee, ei pea ma tunnustama. Ma ei pea tunnustama kedagi, kes elatub riigist, kes seda riiki eitab, kes oma laste harimise eest piisavalt ei hoolitse ja kes pidevalt produtseerib juurde uusi väikesi pearätitüdrukuid”. Sarrazin  teatas, et moslemite, aga ka sakslaste alamklassil puudub igasugune tootlik funktsioon väljaspool köögiviljakaubandust ja subsideeritavates tehastes sigaretiautomaatide eest hoolitsemist – ühesõnaga mitte ainult immigrandid, vaid ka töötud sakslased on üks parasiitlik rämps.

Intervjuust sai mõistagi skandaal, kus Sarrazini kaitsele asus filosoofiline provokaator Peter Sloterdijk, enda sõnul samuti eluaegne  sotsiaaldemokraat. Sloterdijk oli juba suvel avaldanud Frankfurter Allgemeine Zeitungis heaoluriigi vastu rünnaku „Kahmava käe revolutsioon”. Seal nimetab ta Saksamaal valitsevat sotsiaalsüsteemi „riiklikuks kleptokraatiaks” (s. o vargavõimuks), mis on sõlminud liidu riigivõimu ja parasiteerivate alamklasside vahel ning lämmatab edasipüüdlike edumeelseid ambitsioone, toob tulevastele põlvedele kaasa võlakoorma ning viib paratamatult jõukuse uuele ümberjaotamisele. Rikaste maksustamise asemel soovitas ta mitte alahinnata nende suuremeelsust,  kohustuslikud maksud tuleks asendada vabatahtlike kingitustega. See fantaasia näitab nietzscheaanlike ideede kasvavat mõju enesekindlamaks muutunud Saksamaal (näiteks kultuuriajakirja Merkur veergudel) ning annab tunnistust sellest, kui kerglaselt (kas õigustatult või mitte) suhtutakse „lambukeste” vägivallapotentsiaali.       

„Hea ühiskonna ehitamine”

Niisugused tõmblused ja järsud kõikumised lootuste ja pettumuste vahel on pannud Euroopa sotsiaaldemokraadid oma olukorra ja tulevikuväljavaated tõsisema läbivaatuse alla võtma. Saksa SDP aseesimees Andrea Nahles ja Inglise leiboristlik parlamentäär Jon Cruddas avaldasid mullu aprillis manifesti „Hea ühiskond. Demokraatliku vasakpoolsuse kava” (www.socialeurope. eu/wp-content/uploads/2009/12/goodsocietyenglish. pdf). See kutsub üles „taastama poliitika esmasust ja hülgama selle allutamist majandushuvidele”, „seadma ühishüved, nagu haridus, tervis ja heaolu, kõrgemale turu huvidest”, „ümber jaotama klassi, rassi ja sooga seostuvaid riski, jõukust ja võimu, et luua võrdsem ühiskond”, „tunnustama ja austama rassi, usu ja kultuuri erinevusi”. Dokument ütleb lahti Tony Blairi ja Gerhard Schröderiga 1990ndatel seostunud kolmanda tee (või saksapäraselt Neue Mitte) poliitikast, mis „võttis ebakriitiliselt omaks uue globaliseerunud kapitalismi. Seda tehes alahinnati reguleerimata turgude hävitavat potentsiaali”. Manifestis rõhutatakse rahvusvahelise koostöö, nõudluse stimuleerimise ja vaesusega võitlemise vajadust ning kutsutakse üles rahvusvahelisele  arutelule.

Võrguajakiri Social Europe (www.social-europe.eu) algataski manifestiteemalise mõttevahetuse. Tänaseks on sõna võtnud ligikaudu sada poliitikut, politoloogi, ajakirjanikku ja niisama arvajat, kuulsaimad nende seast vahest Susan George, Zygmunt Bauman ja Poul Nyrup Rasmussen. Paljud sõnavõtjad püüavad leida vastust küsimusele, mis on Euroopa sotsiaaldemokraatia kriisi põhjus, miks majanduskriis ei olegi sotsidele kasuks tulnud, miks nad valimistel ikka kaela saavad. Poul Nyrup Rasmussen ennustab, et konservatiivide valitsuse all  hakkab rahvas tasuma kriisi eest kolmekordselt: „kinni makstes pankade ja firmade päästmiskavad; töökohtade ja elatise kaotamisega ning lõpuks eelarvekärbete ja avaliku sektori alainvesteeringutega, mis õõnestab ühiskonna heaolu ja kasvupotentsiaali pikas perspektiivis”.

Mõned süüdistavad sotside ebaedus kolmandat teed. On selgunud, et avalike teenuste erastamine ei ole riigiaparaati sugugi kahandanud, vaid vastupidi: ühelt poolt on riigi umbusaldus iseenda vastu õõnestanud ka avalikkuse usaldust riigi vastu, teiselt poolt on erastamine suurendanud järelevalve  vajadust, mistõttu riigiaparaat on muutunud tsentraalsemaks ja bürokraatlikumaks. Arutati selle üle, milline peaks olema reaalmajanduse ja finantskapitalismi õige vahekord, milline koht peaks sotside programmis olema keskkonnapoliitikal jne. Kahetseti taga utoopiliste visioonide puudumist, aga ka sidemete katkemist ametiühingutega, mis on viinud madalapalgalise töösektori vohamisele. Mõned käsitlesid kapitalismi säärase kiskjaloomana, keda pole võimalik kodustada, vaid kõigest taltsutada. Samas rõhutati, et läänemaailma lõikes on probleemid ja ühtlasi ka sotside väljavaated üsna erinevad. Hispaania  sotsidel läheb suhteliselt hästi (kuigi riigi majanduse käsi käib väga halvasti). Samuti pole asjad lootusetud Rootsi ja Saksa sotsidel ning Austraalia leiboristidel, samas kui Austrias, Suurbritannias ja eriti Prantsusmaal on sotside kriis sügavam (http:// www.social-europe.eu/2009/11/the-good-society-needs-goodsocialdemocrats/). Ja mõistagi on lood hoopis isesugused veel Ida-Euroopas.

Mõttevahetuse üleskutse jõudis kultuuriajakirjade võrgustiku kaudu ka minuni ja kuna sotside seast kaasalööjaid leida ei õnnestunud, siis panustasin väikese mõtiskluse „Kas progressiivne populism on veel võimalik?” (http://www.social-europe. eu/2009/11/is-progressive-populism-still-possible/). Leian seal, et kuigi Nahlese-Cruddase manifest rõhutab poliitiliste ja kultuuriliste küsimuste tähtsust majandusküsimuste kõrval, ei minda selles osas piisavalt kaugele. Hea ühiskonna manifesti autorid ei pööra tähelepanu sellele, kui tugevalt suunavad praegusel ajal nii idas kui läänes valijate käitumist eelkõige hirmud, julgeoleku-, mälu- ja ajalooküsimused  – s.t takerdumine minevikku ja hirm tuleviku ees. Majandusmurede kõrval on vähemalt sama tähtis hirm islami (läänes), Venemaa (idas) ning üldse demograafilise arengu ees. Ja kui vasakpoolsed neid hirme ignoreerivad, siis parempoolsed oskavad neid mõõdutundetult suureks puhuda või oma huvides suunata. (Tõin muuseas sisse ka rahvusvaheliste suhete mõõtme, oletades, et Saksa eksvälisministri Steinmeieri ja ekspeaministri Schröderi Moskva-orientatsioon on kahjustanud sotside renomeed Ida-Euroopas). Eesti teemade juurde  pöördudes leidsin, et tõhusat vastukaalu parempopulismile ei paku meile mitte SDP, keda on parempoolsed valitsused ikka endale inimnäolisuse andjana ära kasutanud. Hoopis Keskerakonna vasakpopulism võib olla jõuks, mis suudab laias laastus sotsiaaldemokraatliku lipu all haarata Eesti poliitikasse ka venelased.

Mõttevahetuse jätkuks peeti jaanuari lõpul Londonis Saksa Ajaloo Instituudi ruumides konverents, millele sattusin oma väikese kirjatüki tagajärjel ühena 60 osavõtjast, kes olid enamasti elukutselised poliitikud või poliitika uurijad. Igasugused  rahvusvahelised konverentsid ja seminarid tekitavad minus, vähemalt algul, lausa eksistentsiaalse võõrandumistunde – miks ma olen siia heidetud? mida ma siin teen? mida need inimesed küll räägivad? miks? jne. Kuid oma autsaideri-staatusest hoolimata kadus see tunne seekord õige kiiresti. Barjääre aitas lõhkuda juba püsivormelina kasutatav pöördumine „comrades” – seltsimehed! Erinevalt tüüpilistest kirjanike või intellektuaalide mõttetalgutest räägiti seal õdusas õhkkonnas asjalikku ja konkreetset, õõnsa retoorikata juttu.

Kõlama jäid nii mõnedki edasimõtlemist vajavad seisukohad. Niihästi sakslaste kui rootslaste hulgast kõlas hääli, et sotsiaaldemokraadid peaksid endalt raputama heaolupartei kuvandi ja keskenduma ennekõike nn primaarsele jõukuse jaotamisele sekundaarse asemel, s.t pigem tuleks võidelda paremate palkade kui toetuste eest.

Samas jälle rõhutati, et kuigi nii Suurbritannias kui ka Saksamaal on vasakvalitsused teinud üht-teist ära vaesuse leevendamiseks, on ebavõrdsus – eriti Suurbritannias – kasvanud. Vahepeal ununenud tõsiasja, et ebavõrdsus on sama suur nuhtlus kui vaesus, on viimasel ajal meelde tuletanud näiteks Göran Therborn (vt “Ebavõrdsuse tapaväljad” http://www.eurozine. com/articles/2009-10-02-therborn-en.html) kui ka Richard Wilkinson ja Kate Picketti hiljutises raamatus „Hingetasand – miks võrdsematel ühiskondadel läheb peaaegu alati paremini” („The Spirit Level: Why More Equal Societies Almost Always Do Better” , 2009). On selgunud lihtne tõsiasi: kui saad vähem palka, siis sured lihtsalt kiiremini maha (isegi kui sa alkoholi-, tubaka- ja kolesteroolitarbimise poolest ei erine kõrgepalgalistest). Mõne näitaja poolest, nagu laste suremus või lugemisoskus, võib isegi egalitaarse jõuka maa (Soome, Rootsi) vaestel käia käsi  paremini kui ebavõrdsema jõuka maa (Suurbritannia) rikastel. Mainiti ka vajadust kehtestada Euroopa miinimumpalk protsendina riigi mediaanpalgast. (Sellega seoses meenub, kuidas ma 2007. aastal pärast pikki otsinguid küsisin meie statistikaametilt, kas nende kodulehelt on võimalik leida andmeid mediaanpalga kohta. Mulle vastati: „Mediaansissetulekut ei ole me Statistikaameti veebilehel avaldanud, sest tarbijal on sellest keeruline aru saada”. Samal ajal pasundati keskmisest palgast uudistes iga päev!)

Samas ikkagi üllatas mind see, kui kõrvaliseks jäid nendes  arutlustes teemad nagu immigratsioon, demograafia ja islam, mis erutavad mu meelest valijat Lääne-Euroopas üha enam. Mainiti küll haritute ja harimatute lõhet ning vilksamisi ka Šveitsi minarettide referendumit, aga omaette arutlusainet sellest ei kujunenud. Ka üleeuroopalise koostöö vajadust rõhutades libiseti üpris kiiresti üle piirkondlikest erinevustest Euroopa Liidu sees.     

Tony Judti nägemus

Euroopa sotsialistide siseringis avaldatud mõtteid oli huvitav kõrvutada Tony Judti detsembris New York Review’s ilmunud esseega „Mis elab ja mis on surnud sotsiaaldemokraatias?” (eestikeelne tõlge on ilmunud jaanuari-veebruari Vikerkaares koos Marju Lauristini kommentaariga: http://www.vikerkaar.  ee/?page=Arhiiv&a_act=article&a_number=5050). Tony Judt, Kesk-Euroopa juurtega briti ajaloolane, kes viimased aastakümned on elanud New Yorgis, on seisnud pigem (Euroopa mõistes) liberaalsetel positsioonidel. Näiteks tema suurteos „Pärast sõda” (e. k 2007) ei varja jälestust 1960ndate uusvasakpoolsuse vastu ning tunnustab (küll läbi hammaste) Thatcheri revolutsioonilisi saavutusi. Kuid Ameerikas valitsevate hoiakute võrdlemine Euroopas juurdunutega ning iseäranis Obama tervishoiureformi vastu USAs ülespiitsutatud hüsteeria on pannud teda hindama euroopaliku sotsiaalkindlustuse väärtusi. 

Judt küsib, mis ühendav mõte jääb riigile alles (lisaks vägivallamonopoli funktsioonile) siis, kui ta on nii paljudest oma teenustest ja vastutusaladest lahti öelnud. Ta ennustab määramatuse ajastu saabumist, kuid ka XX sajandi alguse sotsiaaldemokraatia oli vastus ebakindluse ja ebastabiilsuse ajastule. Otse seda välja ütlemata tõstatab Judt õigupoolest Engelsi ja Rosa Luxemburgi dilemma „Sotsialism või barbaarsus?”. Kuid selleks, et „või” ei asenduks selles vormelis võrdusmärgiga, peaks sotsiaaldemokraatia loobuma utoopilistest visioonidest ja optimistlikust progressiretoorikast ning mõistma end selle  asemel eelkõige konservatiivse, säilitava jõuna. (Niisuguse vaateviisi jaoks kasutab ta üpris segadust tekitavat terminit „socialdemocracy of fear”, s. o sotsiaaldemokraatia, mis heroilisemaid eesmärke taotlemata seisab lihtsalt valu ja alanduse vastu.)

Erinevalt Londonis kõlanud häältest, mis soovitasid sotsiaaltoetuste asemel keskenduda palgavõitlusele, taotleb Judt sotsiaalhoolekande kehtestamist inimese õigusena (mitte almusena). Kuigi ta kritiseerib essee algul majandusliku mõtteviisi domineerimist poliitikaasjades, kutsub ta seejärel üles sotsiaalsest alandusest sündivat kahju kvantifitseerima. Ja kui Judt rõhutab, et kommunismi kokku varisedes on „demokraatia” sõnas „sotsiaal-demokraatia” kaotanud oma tähtsuse võrreldes „sotsiaalsega”, siis Londoni konverentsil kahetseti just seda, et sotsid on demokraatia näiteks omavalitsuste ja töölisosaluse vallas kui ka parteisiseses mõttes hooletusse jätnud.

Kõigi nende kuuldud-loetud mõttekäikude tõlkimine Eesti oludesse võiks aga olla juba omaette käsitluse teema. Seejuures peaks aga võtma arvesse vähemalt järgmisi kohalikke eripärasid: meie majandus on sõltuv, väike ja avatud, mille tõttu „sotsiaalne dumping” on mõneti möödapääsmatu; majanduse  taaskäivitamine valuutavahetuskursi langetamise teel on poliitiliselt võimatu; meie sotsiaaltoetused ja maksuvabastused jaotavad jõukust ümber rikkamate kasuks (nagu võib välja lugeda Praxise keskuse Andres Võrgu ja Marre Karu aastatagusest uurimusest); sotsialism seostub üldsuse silmis endiselt nõukogude minevikuga; vaesus ja töötus seostuvad venelastega, keda üldiselt ei peeta omadeks; venelasi seostatakse omakorda nüüdse Venemaa agressiivse autoritaarsusega. „Hea ühiskonna ehitamine” peaks algama selle puntra lahtiharutamisest. Et asi pole päris lootusetu, näitab kas või see, et Mart Laar ise kõneles oma  erakonna suurkogul, kuidas lood venelaste diskrimineerimisest tekitavad temas „ausalt öeldes sügavat häbitunnet oma rahvuskaaslaste ees”, ning rõhutas, et tuleviku Eesti peab olema koht, „kus praegune eraldatus erinevate kogukondade vahel on kadunud, kus iga inimene teab, et just Eesti on koht, kus ta saab end parimal kombel teostada”.

(Märt Väljataga on parteitu.)

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht