Semiootika kohast ühiskonnas

Eneken Laanes

  Kultuurianalüüs saab juhtida tähelepanu märkidega tehtavate tegude iseloomule, mitte toita illusiooni, et nende juriidiline reguleerimine on võimalik.

 

Viimasel paaril aastal on avalikkuse tähelepanu pälvinud mitmed seigad, mille keskmes on märgid: Lihula monument, K-kohukese reklaam, särgid kirjaga “Kommarid ahju!”, haakristikujulise kõrvarõnga kandmine Eesti Vabariigi aastapäeva sõjaväeparaadil. Kõigil neil juhtudel pole märgid lihtsalt midagi tähistanud, vaid nendega on tehtud tegusid: õhutatud sotsiaalset vaenu või reklaamitud Keskerakonda jne. Samuti on neil juhtudel riik sekkunud märkide kasutamisse ja teinud katseid seda reguleerida. Määramaks, kas ja milliseid tegusid nende märkidega täpselt tehakse, on õiguskaitseorganid kutsunud appi semiootikud, kes on pidanud tegema märgikasutuse semiootilise analüüsi. Tahan küsida, milline on tõhusaim viis vastustada vastuvõetamatuid märgikasutusi ja milline peaks olema kultuurianalüüsi roll selles.

 

Märkide ajaloolisus

 

Filosoof Judith Butler, kes raamatus “Excitable Speech” käsitleb sõnade ja sümbolitega tehtavaid tegusid, on veendunud, et juriidiline reguleerimine ei ole parim viis nendega ümberkäimiseks. Butleri meelest saab märkidega kedagi solvata, õhutada vaenu jne seetõttu, et märkidel on nii minevikku kui tulevikku ulatuv ajalooline dimensioon, need on korratavad. Märgi esmakordne kasutamine ei saa kedagi solvata ega mingit vaenu õhutada, see on võimalik tänu märgi korduvale kasutamisele sel eesmärgil. Haakristi kandmine on meile vastuvõetamatu konteksti tõttu, milles seda on kasutanud natsid. Sama lugu on loosungiga “Kommarid ahju!”. Varasem kontekst ei determineeri sõna või sümboli tähendust siiski täielikult. Just märkide ajaloolisuse ja korratavuse tõttu on võimalik nende tähendust muuta ja teha nendega teistsuguseid tegusid. Märkide tähendus muutub ajas, aga see ei saa toimuda varasemat kasutust eirates. Ei ole põhjendatud inimese, kes kannab haakristi päikesemärgina, üllatus selle seostamise korral mingil viisil natsismiga. Haakrist kannab endas nii päikesemärgi kui selle natsistliku hõivamise ajalugu. Viimane näide osutab veel ühele tähtsale asjaolule: inimese kavatsus märgi kasutamisel on vaid üks aspekte, mis ei määra lõplikult teo iseloomu. Märkide ajaloolist iseloomu kasutasid osavalt ära K-kohukese reklaamijad. Roheline K, mis oli asetatud täiesti uude kommertsreklaami konteksti, ei reklaaminud Keskerakonda mitte seepärast, et see tähendanuks Keskerakonda, vaid seepärast, et seda on mitmete aastate jooksul sellele parteile viitamiseks kasutatud, seega tänu märgi ajaloolisusele.

Butleri arvates ei ole märgikasutuse juriidiline reguleerimine otstarbekas, sest enamasti ei saavutata oma eesmärki. Kuna iga märgikasutus sisaldab endas selle varasema ja tulevase kasutuse konteksti, mida ei ole võimalik täpselt hinnata, muutub hinnang osaks märgi teost. Väärteomenetlused ja kriminaalasjad, kuivõrd märgikasutust hinnatakse paragrahvi alusel (sotsiaalse vaenu õhutamine, poliitilise välireklaami piirangute rikkumine), ei taba sageli tuuma, mis on märgikasutuse puhul intuitiivselt vastuvõetamatu. Ja kui menetluse käigus ei suudeta rikkumist tuvastada, kiidetakse see heaks ja sellega tegelikult korratakse tegu, mis oli ja jääb intuitiivselt vastuvõetamatuks.

Teiseks võtab märgikasutuse juriidiline reguleerimine meilt võimaluse neid ümber tähistada. Tulenevalt märkide ajaloolisusest on igal vastuvõetamatul märgikasutusel lisaks soovitud tulemustele ka rida plaanimata tagajärgi, mida saab kasutada soovitud tulemuste vastu. Haakrist on Euroopa kultuuris ilmselt üks kõige raskemini ümbertähistatav sümbol, selle üritamiseks peab olema tõesti hea põhjus ja suur tahtmine. Küll aga saab ümbertähistamist illustreerida K-kohukese näitel. Keskerakonnal õnnestus K-kohukese reklaamiga hiilida küll kõrvale poliitilise välireklaami piirangutest ja juhtida endale tähelepanu ajal ja viisil, mis oli seadusega keelatud. Sellega kaasnes aga ka rida tähendusi ja tagajärgi, mis ei olnud otseselt plaanis ja olid kindlasti ka soovimatud: K-kohuke ütles ka, et Keskerakond on erakond, kes jahmerdab kohukestega, kellel puudub poliitilises võitluses väärikus, kes eirab riigi seadusi. See kohukesega jahmerdamine jääb Keskerakonna rohelise K külge ja kaasneb sellega ka järgmistel kasutuskordadel. Märgiga tehtud tegu hakkab pikemas perspektiivis mängima märgi kasutajate vastu. Efekti saab veelgi võimendada. Näiteks oleks tahtmise korral võinud jätkata K-kohukese loogikat ja riputada üles plakateid rohelise K-ga, mis on asetatud uude, Keskerakonna seisukohalt veelgi soovimatumasse konteksti.

Eesti näidete puhul on eriti ilmne, et märgikasutuse juriidiline reguleerimine ei ole saavutanud oma eesmärke. Väärteomenetlused ja kriminaalasjad on lükanud märgikasutuse hindamise ebamäärasesse tulevikku, andes tegelikult aega teole toimida; otsuse langetamise ajaks on see oma eesmärgi juba saavutanud. Need märgikasutused kuuluvad poliitilisele tasandile ja neid saab tõhusalt vaidlustada kohe ja selsamal poliitilisel tasandil. Kultuurianalüüsi ülesanne on juhtida tähelepanu märkidega tehtavate tegude iseloomule, mitte toita illusiooni, et poliitilisel tasandil tehtud tegude juriidiline reguleerimine on võimalik. Lisaks sellele peaks kultuurianalüüs poliitilisel tasandil aitama võidelda vastuvõetamatu märgikasutuse vastu ja neid võimalusel ümber tähistama.

 

Semiootiline ekspertiis

 

Mind üllatab roll, mille semiootika ehk teiste sõnadega kultuurianalüüs on Eestis endale võtnud märkide kasutamise riiklikul reguleerimisel. Asi ei ole selles, et kultuurianalüütikul oleks kuidagi häbiväärne võimudega koostööd teha. Vastupidi, sekkumine poliitilisse debatti on igati tervitatav. Küsimus on aga sekkumise viisis. Väärteomenetlus või kriminaalasi, millega riik reguleerib märkide kasutust, nõuab eitavat või jaatavat vastust: kas õhutab sotsiaalset vaenu või mitte? kas reklaamib või mitte? Nende menetluste raames tellitud ekspertiis osaleb otsuse tegemisel. Semiootikud on väitnud, et nad ei langeta ekspertiisi tulemusena ühest otsust, vaid näitavad ära analüüsitavuse piirid ja tõlgendusvõimalused (PM 31. XII 2005). Seega aktsepteeritakse arusaama, et märkidega tehtavate tegude iseloomu ei saa ühemõtteliselt kindlaks määrata. Politsei peab valima tõlgendustest siiski ühe ja kehtestab selle oma otsustuste iseloomust tulenevalt kui tõe. Seega toodab semiootiline ekspertiis tõde ka siis, kui lükkab lõpliku otsustamise/tõlgendamise vastutuse õiguskaitseorganite kaela. Tegelikult teeb ta seda isegi siis, kui väidab oma semiootilises ekspertiisis õiguskaitseorganite otsusele vastupidist, sest ekspertiis ei kuulu avalikustamisele ja keegi ei tea, mida semiootikud täpselt ütlesid.

Mõistan, et ettepanek teha semiootiline ekspertiis paneb semiootikud raskesse olukorda. Keeldumine ei ole hea lahendus, aga nõustumise korral nõustutakse ka selle poliitilise instrumentaliseerimise võimalusega. See ei tulene võimuorganite pahatahtlikkusest, vaid kultuurianalüüsi ja õigusemõistmise raames langetatavate otsustuste põhimõtteliselt erinevast iseloomust. Seega ei ole tunne, et semiootikute nimega on manipuleeritud või kasutatud ära “teadlase prestiiži”, minu arvates põhjendatud. Kui teadlane pakub ekspertiisiga võimalike interpretatsioonide hulga (mis jäävad avalikkusele varjatuks), teades juba ette, et võimuorganid on sunnitud valima neist ühe, siis kuidas saaks ekspertiisiga mitte manipuleerida? Või mida tähendab sel juhul poliitikutele süüks pandud “hirm ekspertiisi objektiivsuse” ees?

Kultuurianalüüs ei ole teadus samas mõttes nagu need teadused, millele toetub näiteks traditsiooniline kohtuekspertiis. Kultuurianalüüsi objektiivsusel on teised kriteeriumid kui loodusteadustel. Avalikkuses on humanitaarteaduste teaduslikkuse küsimuse puudutamine neile teadlastele kahjulikki, sest võib anda teadusrahastajatele põhjust humanitaarteaduste ebavõrdseks kohtlemiseks. Samas ei tohi unustada Michel Foucault küsimist teaduslikkusele pretendeerimises sisalduva võimuambitsiooni järele. Foucault näitab, et loobudes pretendeerimast teaduslikkusele, ei nõuta “lüürilist õigust võhiklusele või mitte-teadmisele; ka pole tegemist teadmisest keeldumisega või vahetu, teadmise poolt veel omastamata kogemuse võlu rõhutamisega. Tegu on hoopis teadmiste vastuhakuga – mitte niivõrd teaduse sisu, meetodite või mõistete vastu, vaid ennekõike tsentraliseerivate võimuavalduste vastu” (“Kaasaegne poliitiline filosoofia”, lk 287). Tootes koostöös õiguskaitseorganitega ei- või jah-tõdesid, püüab semiootika samal ajal teaduslikkusele ja objektiivsusele pretendeerides asetada end võimust väljapoole. Kuid kultuurianalüüs on alati seotud võimuga ja toodab igal juhul tõde. Kultuurianalüüs, nagu mina seda mõistan, on sellest aga teadlik ja püüab tõdesid tootes arvestada sellega, millised võimuavaldused nendega võivad kaasneda. Seega on kultuurianalüüs rohkem truu oma mõttele ja kultuurianalüütik oma kutse-eetikale, kui ta räägib poliitilises debatis enda, mitte teaduslikkuse nimel.

 

Lihula juhtum

 

Selline olukord tekkiski tegelikult Lihula juhtumi puhul. Olukorras, kus semiootilist ekspertiisi ei avaldatud, ja avalikkus, olles teadlik pelgalt selle faktist, seostas semiootikuid monumendi mahavõtmisega, olid nad sunnitud enese kaitseks sekkuma poliitilisse debatti. Peeter Toropi selgitused ajakirjanduses, mis sisaldasid ka monumendi põgusa analüüsi (PM 12. X 2004), olid just viis, kuidas semiootika oleks võinud algusest peale olla sellesse debatti kaasatud. Tema analüüs lisas arutellu mitmeid uusi tahke ja näitas, et monumendi hindamine sõltub valikust, mis peab otsustama, mida tahetakse mäletada ja mida unustada. Samas oli ta oma analüüsis selle valiku juba langetanud. Esitatuna avalikus diskussioonis ja enda nimel, mitte õiguskaitseorganitele tehtud “teadusliku” semiootilise ekspertiisi kujul, võib õnneks valida, kas selle valikuga nõustuda või mitte.