Sihvkakoorte dilemma

Rahvusidentiteedi ja perekonna küsimused on enamikule inimestest endiselt tähtsad, kuid ei leia suurt tähelepanu progressiivses diskursuses.

MIKAEL RAIHHELGAUZ

1917. aasta märtsi alguses, vahetult pärast veebruarirevolutsiooni täitusid Petrogradi tänavad sihvkakoortega. Ehkki võib jääda mulje, et tegemist on nolgikultuuri pihta suunatud naljaga, kinnitavad tollal linnas viibinute arvukad tunnistused kiire reostamise tõesust. Sellele leidub lihtne põhjendus: politsei oli laiali saadetud ja enam ei olnud korravalvureid, kes oleksid avalikku sihvkasöömist keelanud. Küll aga võis imelikust juhtumist aimata, et veebruarirevolutsioonist ei piisa. Tsaarivõim oli olnud liiga kaua oma tagurluses kompromissitu. Rahvamasse enam ei rahuldanud liberaaldemokraatlike aadete triumf. Nad ihkasid hoopis laastavamat ja verisemat „vabadust“.

Katses Vene revolutsiooni mõtestada küsitakse ikka ja jälle, kas mäss oli vältimatu. Tihtipeale nähakse probleemi aristokraatia kaugenemises rahvast, naiivsete võimurite suutmatuses tavalise tööinimese muresid tähele panna ja bolševike üüratus andes selle najal oma demagoogiat üles ehitada. Raamatus „Vene kommunismi lätted ja tähendus“ näitab Nikolai Berdjajev sellise tõlgenduse ekslikkust. Eliidi isoleeritus väljendus kõige selgemalt hoopis vasakpoolses tiivas, kuhu kuulus enamik kultuurilise renessansi suurkujudest, samal ajal kui tsaarimeelsed mõtlejad tajusid selgelt ühiskonna valupunkte. Tunnetades poliitilise õhkkonna pingestatust asutasid Aleksander Dubrovin ja Apollon Maikov – mõlemad kõrgelt haritud inimesed – mustsadalaste liikumise (vahest maailma esimese fašistliku organisatsiooni), mille eesmärk oli pakkuda lihtsa mehe vihale väljund vägivaldses antisemitismis ja seedimata õigeusus. Nikolai II bürokraadid olid piisavalt läbinägelikud, et seda liikumist rahaliselt toetada.

Niisiis on oletus reaktsionääride naiivsusest kahtlane. Vene rahva rõhumise pärast tundsid muret ka sellised revolutsioonieelsete kümnendite konservatiivid nagu Fjodor Dostojevski ja Konstantin Leontjev. Leontjev lausa soovis, et tsaar ise kehtestaks midagi sotsialismilaadset, kaotamata seejuures ainuvalitsuslikku süsteemi. Paratamatult tekib küsimus, miks jäädi tsaari poolele, kui nähti selgelt, et sellega kaasnev kord loob niivõrd teravaid pingeid. Ilmselt leiab vastuse Dostojevski romaanist „Kurjad vaimud“: sotsiaalne progress ei ole kunagi väärt vaimsuse ja indiviidi ülimuse loovutamist, seega ei saanud ükski revolutsiooniline liikumine olla tema meelest piisavalt puhas. Nagu ikka, tabas suur kirjanik ajatut probleemi. Millist poolt peab toetama mõõdukas konservatiiv, kui ühiskond pakatab vihasest lõhestumisest? Tänapäeva ideoloogilises polarisatsioonis on see keerdküsimus taas esile kerkinud.

Pole suitsu ilma tuleta: kui tuhanded naised räägivad ahistamisest, siis ei ole tegemist pelgalt feministliku väljamõeldisega; kui esile kerkib struktuurse rassismi probleem, siis ei saa seda puhtalt valgetevastaseks vandenõuks tembeldada. Pildil Tarana Burke, sümboli #MeToo esmatarvitaja.

Wikimedia Commons

Jordan Petersoni karakter on mõistliku konservatiivi rolli toonud avalikkuse huviorbiiti. Channel 4 uudiste saatejuhi Cathy Newmani tehtud intervjuu, kus Newman üritas edutult psühholoogiaprofessori mõõdukaid seisukohti äärmiselt šovinistlikuks pöörata, aitas ilmselt Petersoni puhastada alt-right’i liitlase mainest ja kinnitada tolerastide vastu võitleva kodanikuõiguste kaitsja positsiooni. Vaevalt et üks edukas intervjuu vabandab välja Petersoni katsed pisendada soolise diskrimineerimise probleemi või tõestab tema paranoiasse tikkuvat teooriat akadeemiliste asutuste postmodernistlike neomarksistide vandenõust, kuid paratamatult on ta juba hakanud liikuma poliitilise tsentri poole ning tema nimetamine äärmuslaseks on põhjendamatu.

Mõistlikum on küsida, mida Peterson tegelikult esindab ja missugune on tema koht edasises arutelus. Hoolimata populaarsusest mõõdukamate alternatiivparempoolsete seas vastab Petersoni imago siiski vanemapoolse konservatismi (mis viimasel ajal pigem varju jäänud) standarditele. Erinevalt Milo Yiannopoulosest ei ole ta toretsev provokaator, vaid esitleb end oma veendumustele tugineva härrasmehena. Alt-right’ile omase „kõik on lubatud, kui oled meiega“ suhtumise asemel (võtkem kas või Milo kõnedes tihti esinevad obstsöönsed suguaktikirjeldused, mida vaevalt kuuleb mõne LGBT-aktivisti suust) pakub Peterson väärtusi ja traditsioone koos rohkete näidetega piiblist, vene klassikast, Nietzschest ja Vana-Egiptuse mütoloogiast. Ehkki kõige enam räägitakse sellest, millele Peterson vastandub, moodustab vastaste ideoloogia kriitika üksnes väikese osa tema viimases raamatus „12 reeglit eluks: vastumürk kaosele“. Enim tähelepanu pööratakse hoopis suhetele, elu mõttele ja inimese arengule.

Petersoni filosoofilise süsteemi keskne idee on kaose ja korra konflikt. Kaos esindab ebakindlust, elu juhtnarratiivide kokkuvarisemist, hirmude kuhjumist, kaitsetust, samal ajal kui korra all mõistetakse struktuure, mis aitavad teha elust (perekond, rahvus, usk) sidusa loo, selgelt seatud eesmärkide süsteemi. Peterson näeb eksistentsiaalset heitlust ja pidevat eneseületust mõtestatud olemise lahutamatu osana, leides omakorda, et hierarhia tekkimine on paratamatu, kui korraga tahab palju inimesi midagi hästi teha.

Erinevalt populaarsest kuvandist ei ole raamatu-Peterson siiski labase džungliseaduse adept. Ta tunnistab näiteks kasvava majandusliku ebavõrdsuse ohtu ühiskonna sidususele, põlgab brutaalse jõuga saavutatud üleolekut, eelistades kohtade inimsõbralikumat jaotamist kompetentsi ja loomingulisuse põhjal. Üllataval kombel leiab tema raamatust ka näiteks soovituse noortele mässata vanemate vastu ja loobuda inseneriharidusest, kui hing soovib midagi muud õppida. Seega kokkuvõttes on Petersoni vasakpoolsetel oponentidel võimalik leida kokkupuutepunkte, kui mitte strateegilise liidu loomiseks, siis vähemalt tulemusliku arutelu algatamiseks (loomulikult eeldusel, et ollakse nõus tema problemaatilised ütlused andestama).

Nagu juba varem mainitud, tekitab Jordan Petersoni sõnumi sisukam osa hoopis vähem emotsioone kui temaga seotud pealiskaudsed poliitilised skandaalid. Nii sai ka meil Eestis Petersonist ennekõike vasakliberaalide türannia vastu võitlev sõdalane (vt kas või https://arvamus.postimees.ee/4177037/hardo-pajula-kaose-kasilased). Tegemist on kurva tõsiasjaga, sest selle asemel et teha mõõdukast konservatiivsusest eraldiseisev poliitiline jõud, põlistab niisugune käsitus nende integreerumise alt-right’i leeri: kõik, kes on vasakpoolsete vastu, on meie poolt. Ilmselt sellesama tendentsi tõttu ei näinud me ühtegi arvestatavat konservatiivi toetamas #MeToo liikumist, ehkki võib ju eeldada, et naiste väärkohtlemise elimineerimine ning viisakusnormide eest seismine on kooskõlas nii kristlike väärtuste kui ka traditsioonilise härrasmehe ideaaliga.

Kas olukord on lootusetu? Arvan, et siiski mitte. Kuigi mõõduka konservatismi lipulaev Edmund Burke’i selts on võtnud omaks äsja mainitud seisukohad, võib selles näha teatud mõttes lohutavat asjaolu. Soovimatus siduda end natsionalismiga ja hoidumine parteipoliitikast tähendab, et isegi kui praeguses kultuurisõjas ollakse (ilmselt tahtmatus või teadvustamata) alliansis alt-right’iga, võib asjaolude muutumise korral ka poolt vahetada. Seltsi tegevusse on praeguseks kaasatud ka sellised inimesed nagu Peeter Koppel ja Toomas Paul, kes on selgelt alternatiivparempoolsuse labasuse välistanud arvamusliidrid. EBSi avaldatud tekstide seast leiab üllatuseks intervjuu Mikk Pärnitsaga, mis on ilmne tunnistus valmidusest pidada konstruktiivset mõttevahetust ka nendega, kellega ei olda üldse nõus.

Loomulikult jääb õhku küsimus progressi võimalikkusest: kas ühiskond liigub põhimõtteliselt õiges suunas ja konservatiivide eesmärk on olla sel teekonnal alalhoidev jõud või siis seisab maailm vältimatu huku ees ning mõistlik on progressirongilt maha astuda? Esimene variant ei nõua muidugi konservatiivsusest loobumist. Debatis vajalike ühiskondlike ümberkorralduste üle võib kodanikuvabadusi valvav leer anda märkimisväärse panuse kõige suurema hüvega kompromissi leidmisse. Rahvusidentiteedi ja perekonna küsimused on enamikule inimestest endiselt tähtsad, kuid ei leia suurt tähelepanu progressiivses diskursuses, mistõttu võiksid mõistlikud konservatiivid nendega seotud mõistete ajakohastamise ja relevantsuse hoidmise enda peale võtta. Küll aga nõuab selline arusaam paratamatult ka mõningat järeleandmist. Tuleb tunnistada, et pole suitsu ilma tuleta: kui tuhanded naised räägivad ahistamisest, siis ei ole tegemist pelgalt feministliku väljamõeldisega; kui esile kerkib struktuurse rassismi probleem, siis ei saa seda puhtalt valgetevastaseks vandenõuks tembeldada.

Siiani on domineerinud suhtumine, et iga uus vasakpoolsete ettevõetud samm on täielikult vastuvõetamatu, ülespuhutud, mis omakorda on õigustanud vasakpoolsete leeri kõige radikaalsemat programmi. Kas probleem on puhtalt ideoloogide soovimatuses kompromissi leida, kasutada kogu käesolevat poliitilist kapitali mugava status quo säilitamiseks? Arvan, et väärtuskonservatiivid on endiselt kõige põhimõttekindlamad inimesed (ükskõik, kuidas nende põhimõtetesse suhtuda), ning asi ei ole nii lihtne. Ehk tasub otsida leppimatuse põhjusi sügavamalt tasandilt?

Hardo Pajula esseekogumikust „Kassi nurinad“ käib korduvalt läbi Augustinuse kristluse ja valgustusajastu maailmavaate vastandamise motiiv. Esimene kujutab inimest langenud olendina, kelle parandamine ei ole siinses elus võimalik. Lootus kujutab endast apokalüptilise lahenduse ootust, õiglus saab tulla üksnes väljastpoolt meie ilma ja katsed seda ühiskonnas kehtestada lõpevad traagiliselt. Valgustusidee aga jõuab omakorda kõrgeima tasandini vaimuvaenulikus positivismis ja poliitilises utopismis, võttes oma kreedoks Bakunini mõtte: „Issand taevas on parim õigustus isandale maal, seega kui Jumal on olemas, tuleb teda hävitada.“ On selge, et tegemist on üldistustega ja Pajula eesmärk ei olnudki mainitud filosoofilisi süsteeme selgitada, kuid laiemas laastus võib tõesti näha poliitilise spektri jaotumist nende põhimõtete alusel.

Ehk on see hea õppetund mõlemale poolele: tasub olla intellektuaalsete juurte suhtes inklusiivsem. Tulles tagasi Venemaa ajaloo juurde võiksime võtta eeskuju selliselt mõtlejalt nagu Vladimir Solovjov. Tema ei tõmmanud piiri sotsiaalse progressi ja vaimsuse vahele. Selle asemel et teha materialismist puuslik või see kompromissitult kõrvale heita, võttis Solovjov materialistide väiteid väga tõsiselt ja paljastas ebakõlasid omaenda õigeusklikus traditsioonis. Kritiseerides nii dostojevskilikku vaimuelitismi kui ka tolleaegse pessimistliku filosoofia eluvaenulikkust, mida tihti heidetakse ette ka kaasaegsetele (eriti rohelistele) vasakpoolsetele, pidas ta suureks väärtuseks inimese individuaalsust, tema traditsioonidest kinnipidamist, kuid kutsus sotsiaalse õigluse nimel üles omaenda huvidest vabatahtlikult loobuma.

1917. aasta sündmuste kulu kohta esitatakse palju hüpoteetilisi küsimusi. Vahest tasub küsida ka: mis siis, kui Vladimir Lenin ja Nikolai II oleksid olnud solovjovlased? Ühtlasi võiksime õppida idanaabri tragöödiast ja haarata kinni igast arvamusvahetuse võimalusest. Oma raamatus soovitab Jordan Peterson võtta iga arutelu kui valmisolekut meelemuutuseks. Suhtluse tõhustamiseks pakub ta aga küsida pärast iga repliiki oponendilt üle, kas tema mõttest on ikka õigesti aru saadud. Seda printsiipi oleks kasulik järgmises kultuurikonfliktis meeles pidada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming