Sild töötuseni

Aet Annist

Briti pudi-padi poodide üheks uueks hitiks on hoiupõrsad. Igas vormis, suuruses ja värvis. Lisaks põrsastele pakutakse mündipraoga kasse, ronge, jäneseid ja lennukeid, kellele raha kõhtu mahub. Korraga on kõik haaratud soovist kokku hoida ja investeerida panga asemel isikliku riiuliloomakese sõbralikku ja kontrollitavasse keresse. Naeruvääristavad lood memmekestest, kes hoiavad raha madratsis või sukasääres, on asendunud teatava humoorika respektiga. 

Rasked ajad ehitavad sageli kummalisi sildu inimeste vahele ja aitavad näha paralleelmaailmu, mida siiani ignoreerida sai. Töötus on üks seni võhivõõraid olekuid, mis jäi teisele poole tohutut kogemuskuristikku, kuid on täna kasvavate hulkade igapäevaks saamas. Kuni tööhõive on kõrge, marginaliseeritakse töötust kui saatust, mis tabab inimesi, kes ei puutu teistesse, ei saa enda ja oma eluga hakkama, on laisad või lollid, teinud vale valiku või ripuvad kangekaelselt oma äpardunud eelistuste küljes. Headel aegadel varieerub hoiak töötute suhtes halvasti  varjatud haletsusest sügava ükskõiksuseni. Aga head ajad on otsa saanud. Inglismaal arvatakse töötust jõudvat ligi 8%-ni juunikuuks, ja see pole kaugeltki põhi. Eestis ennustatakse sel aastal töötuse protsendiks 10. Sellest piisab, et töötus võib puudutada justkui igat perekonda. Seni kalevi alla mahtunud teema ja kogemused on tõusnud tähelepanu keskmesse. BB C pühendab oma uudisteportaalis terve sektsiooni inimeste värskele töötusekogemusele, kus veel hiljaaegu rahaliselt mugavalt elanud palgatajäämise ehmatust ja tagajärgi kirjeldavad. Siiski on see enamuses  sõnakas ja söakas seltskond, kes tulevad praegu toime lootuse ja enesekindluse najal.

Mõnes piirkonnas on pikaajaline töötus, aga ka alaline ebakindlus ja hirm oma töö pärast ammune reaalsus. Mitmed Lõuna-Eesti vallad pistavad juba aastaid 20% tööpuudusega rinda. Aasiasse või Ladina-Ameerikasse kolitud tehaste endised kodulinnad USAs või Inglismaal on töötusega samuti pikki aegu maadelnud. Kauaaegse töötu suhe riigiga ei koosne mitte maksumaksja õigustatud ootustest ja nõudmistest, vaid on almusepaluja oma;  nende poliitiline hääl on nõrk ja väärikus ning lootus kulunud. Põlvkonnapikkune alahõive ja töötus loovad lumpeniseerunud klassi, kes ülejäänud ühiskonda ennasthävitavalt vihkab.

Tosin aastat töötute hulgas välitööd teinud sotsiaalteadlane S. J. Charlesworth on oma publikatsioonides väljendanud seisukohta, et töötu isiksuses domineerib teiste silmis fakt, et ta ei ole end tõestanud tööd tehes. Krooniliselt töötu võimalus end süsteemis kehtestada on peaaegu olematu; tööd isiksuse oluliseks omaduseks pidavas maailmas peab rahatu ja töötu otsima armetuid asendustegevusi, et end kas või mõne hetke hästi tunda, ja need on sageli (enese)destruktiivsed ja keemilised. Ohvrimentaliteet on samaaegselt vastus ümbritsevale ja ümbritseva vastus nii enda kujutajale. Charlesworthi meelest ei suudeta säärases olukorras selle vastu mässata – puudub igasugune vaimne ja sotsiaalne ressurss. Ka Leo Howe (1990, „Töötuna Põhja-Iirimaal. Etnograafiline uurimus.”, CUP) arvab, et töötud ei suuda süsteemile kuidagi kaikaid kodarasse loopida, vaid taastoodavad seda, põlates  teisi samasuguses positsioonis olijaid.

Enamasti seisneb töötuse ja vaesuse mäss süsteemi vastu sapises soovimatuses investeerida iseennast või iseendasse selleks, et paremini hakkama saada. Klassikogemus osutab selle investeeringu mõttetusele. Briti hariduspoliitika on viimasel kümmekonnal aastal keskendunud haridusvõimaluste avamisele kõigi jaoks. Kuid juba klassikuks saanud Paul Willise teoses „Tööliseks õppides”, 1977 on kirjeldatud, kuidas töölisnoored oma sinikrae-tuleviku ära aimavad ja mõttetu kooliga vaeva  ei hakka nägema. Kaduvad töölisklassi töökohad põhjapoolkeral ennustavad neile tänapäeval siiski armetut tulevikku. Charlesworthi teravas kriitikas paljastubki, et lahenduste asemel toodab praegune hariduspoliitika noori, kellele ei jätku sinikraede töid, kuid keda nende lumpenliku habituse tõttu ei võeta omaks ka kõrgharidust nõudvatel positsioonidel.

Kuid sel lootusetul kirjeldusel on ehk ka väike moraal. Kriis võiks õpetada mitte ainult majandust ümber korraldama või igaks juhuks sukasäärt täitma, vaid kasvatada  empaatiat nende vastu, kes on töötusest ja vaesusest tuleneva ängistusega ammu tuttavad või koguni selles üles kasvanud. Või mis mõte sel kriisil muidu üldse oleks?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming