Sirbi laureaadid 2010: Karin Hallas-Murula, Mihkel Kunnus ja Alvar Loog

Sirp

Karin Hallas-Murula on üks neid autoreid, kes ei tee allahindlust, kas ta kirjutab päeva- või nädalalehes, kuukirjas, teaduslikus väljaandes või koostab arhitektuurinäituse kataloogi, arhitektivõi mõne arhitektuurinähtuse monograafiat. Tema kirjutised on ühteviisi erudeeritud,  neis on väga head tausta- ja kontekstitundmist, tema sõnastus on selge ja täpne. Tal on oma seisukoht ning ta ei karda ka teravalt öelda, kui vaja peaks olema. Ta tunneb asja ega tee midagi üle nurga.       

Ka tema tänavu Sirbis ilmunud kirjutised („Maja platsi ääres”, nr 4, „Protsendiseadusest 1930. aastatel ja täna”, nr 10 ja „Euroopa parim arhitektuur”, nr 27) ei ole mitte ainult asjalikud arhitektuuri(arhitektuuriajaloo)ülevaated, vaid sisaldavad ajastu sügavamat analüüsi, mis omakorda võimaldab ka ajaloolise materjali põhjal (nagu Tallinna Kunstihoone planeerimis- ja ehituslugu või 1930ndate vaidlused protsendiseaduse üle ja ümber) teha praegust aega otseselt puudutavaid üldistusi. Mine tea, võib-olla midagi õppidagi. Ehk ühel päeval õpitaksegi? Tänavune Sirbi preemia ei ole Karin HallasMurulal esimene. Kuid ta ei ole olnud pelgalt kultuurilehe pikaaegne väärt autor, tal on olnud  Sirbi arhitektuurilehekülgede osas eriline roll, siis, kui Sirbil veel (ja enam) ei olnud arhitektuuritoimetajat ning igas lehes oma ruumi. Karin Hallas-Murula oli midagi halli kardinali taolist, seda selle mõiste kõige paremas tähenduses, hea kolleeg, kelle poole võis alati nõusaamiseks pöörduda ning kes ikka leidis aega, et kaasa mõelda ja nõu anda. Ja ise kirjutada.       

R. V.       

*

Kardetavasti on omajagu neid Sirbi kirjandusosa lugejaid, kes suhtuvad Mihkel Kunnuse esiletõstmisse kriitiliselt. Tema kandidatuuri asjus käis toimetuses elav keskustelu ning mitme Kunnuse kirjutisi tabanud kriitilise argumendiga nõustun ma isegi. Ometi tõusis ta ka toimetuse eelistustes selgelt esile. Jaanuaris Sirbi veergudel looga „Stepihundikutsika dialoogi ihkav monoloog. Uue põlvkonna arvustus” (mis sai auhindamisel ka kaalukeeleks) debüteerinud Kunnuse kirjutised on tekitanud harjumatult jõulist resonantsi, emotsionaalseid reageeringuid imetlevatest hukkamõistvateni. Tema kirjutistele osaks saanud vastukaja ambivalentsust rõhutab tänases Sirbis ilmuv Andres Metsa poleemika. Kunnuse rünnatud Tuuli Taul põhjustas mitu kaitsvat sõnavõttu, nii et „Täiuslik ja  turvaline” tõusis enim käsitletud kirjandusteoseks lõppeva aasta Sirbis. Tõsi, ainult vastukaja põhjal ei saa kellegi sõnavõtte hinnata, kuigi ajalehetöös pole see argument ka kaaluta. Kuid on paar asja, mida Kunnuse tekstide juures hindan. Olen osaliselt nõus kriitikaga, et Kunnus tulistab kahuriga kärbseid, mõõtes Suure Romaanikunsti klassikaga uue põlvkonna tegijate esimesi loomingulisi samme. Kuid samas on selge, et väga kõrge latt on igatahes parem lati puudumisest  ja et Kunnuse kahureid on selgelt kuulda, nende sünkroonset kõmisemist pannakse tähele ehk ka nende seas, kes varem ei teadnud kahuritest midagi. Samuti paistab silma tema selge esteetilismoraalne programm, mis kandub sidusalt loost loosse ja mida ta tõepoolest sageli liiga muskliliselt peale surub. Lisaks sellele täidab Kunnus nn kurja kriitiku ootused üle ääre ajava kirjutamismõnuga. Mõistagi pole kriitiku „kurjus” väärtus omaette, kuid antud juhul on Kunnuse  suurt lugemus ja jõuline sirgjoonelisus omavahel võimendavas seoses. Ja veel: tema sõnades kajab vastu kirjanduse rolli ja saatuse üldisem küsimus.

J. K.   

*

Mõni pahatahtlik võib seda ju vastuolulisuseks nimetada, aga õige sõna on „mitmekülgsus”. Panso kuulsat võrdlust „ühekülgne nagu hambahari” edasi arendades võib laureaat Alvar Loogi  kohta öelda „mitmekülgne nagu pudelihari”. Aasta tagasi siinsamas rubriigis, kus tookordseid laureaate iseloomustati, tõdes Sirp: teatrikriitikuid ei ole kunagi olnud liiga palju. Veelgi kasinamalt on kriitikuid, kes suudavad ühtviisi asjatundlikult kirjutada nii sõna- kui ka muusikateatrist. Loog on oma ooperiarvustustega mitmel korral kandideerinud Eesti teatri aastaauhinnale, aga praegune Sirbi aastaauhind tuli eeskätt just sõnateatrit analüüsivate kirjutiste  eest. Sõnateatri valdkonnas kirjutas ta lõppeval aastal Sirbi veergudel neli arvustust, mis torkasid silma nii asjatundlikkuse kui ka nauditava keelekasutuse poolest. Sekka paar lugu muusikateatri ja kirjanduse vallast. Kultuurikriitikat on ta kirjutanud 1995. aastast, teatrist ja ooperist alates aastast 2002. Eesti teatrikriitikute olulisemad asualad on ikka Tallinnas ja Tartus, seda üllatavam on väärt kirjutaja esilekerkimine Viljandist. Tõsi, viimased kümmekond aastat pole Loog  elanud Viljandis pidevalt: sellesse aega jääb nii kaks aastat elu New Yorgis, õpingud Tartus kui ka Londonis veedetud aasta.       

Ajalehtedes, kus see kombeks, võib Loogi autorinime tagant vahel leida elukutse või ameti määratlusena „esteet”. Võiks arvata, et kaunite kunstide keskel elava esteedi maailma ei sobitu sport ja käremuusika sugugi. Viljandi kultuuriakadeemias raamatukogundust ning Tartu ülikoolis semiootikat ja filosoofiat õppinud mees mängib aga Lõuna-Eesti liigas HK Viljandi meeskonna ridades jäähokit, samuti on ta 1986. aastast JK Viljandi Tulevik aktiivne toetaja. Loogi  muusikaline maitse ei piirdu kaugeltki vaid ooperitega, tema lemmikute hulka kuuluvad ka raske-metal’i bändid Napalm Death, Brutal Truth ja Motörhead. Mõistagi mitte ainult. Mitmekülgne mees.

T. K.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming