SIRBI LAUREAADID

 

 

Toomas Boltowsky astus artikliga “Tõlkeraamatute häda ja viletsus. Lugeja haarab kivi” (nr 5) konnasilmale, mis ammu häbematult igast kingast välja turritab. Eesti kirjakultuuri allakäiku saab takistada vaid tõlkekvaliteedi tõus, mille toob kaasa asjatundlik ja -kohane kriitika.

 

Kaur Garšneki kui parima noorautori kirjutised heidavad väärt valgust muusikaelu alternatiivsetele äärealadele, olgu tegu inimese ja masina sümbioosi (nr 32), muusikaliste tulesammaste tähendustasandite (nr 19) või heliliste kokkupõrgete ja kooskõladega. Filosoofiline alltekst ja terane tähelepanuvõime seostuvad tema kirjutises multikultuurse visiooniga.

 

Tiit Hennoste võiks olla enamiku eesti kultuuriväljaannete iga-aastane laureaat paljudes valdkondades, näiteks meedia, kirjandus, keel, ühiskond jne. Ta kirjutab nii, et professionaalil on huvitav lugeda, aga ka võhik saab mõttekäigust aru. Sealjuures on Hennoste enamasti liiga otsekohene, opositsioonis ja vastumõtlev ning paljudel suure egoga tegijatel pinnuks silmas, jäädes just seetõttu sagedasti pärgamata. Sirp tänab ja tunnustab Tiit Hennostet olemasolu ja eriliselt loo “Millest kõneleb Noam Chomsky” (nr 13) eest.

 

Teatriprobleeme on Maris Johannes Eesti Raadios aastaid analüüsinud ja vahendanud. Läinud aastal sai temast ka Sirbi autor, kelle arvustustest aimdub austust kirjutatud sõna vastu (praegu toimetab ta raadios saadet “Keelekõrv”!), samas jagab ta oma nägemust teatrist-lavastustest analüüsivalt ega pelga tõstatamast probleeme. Lisaks artiklitele “Süüdimatute süüteod” (nr 6), “Rohelise NO-lase okkaline rada” (nr 10), “Kes veel Godot’d ootab?” (nr 31) ja “Pommivöö siidi ja sameti sees” (nr 36) tegi ta korra sissekande ka Pauli päevikusse.

Andres Maimiku isikus on tugevalt ja huvitavalt ühendatud režissöör ja filmikriitik. Möödunud aastal ilmunud pikk ja põhjalik artikkel “Soovin teile häirivat õhtut!” (nr 4-5), kus käsitletud Austria suurte mängufilmimeistrite loomingut, peegeldab ka Maimikut kui filmiteadlast.

Aare Pilv kirjutab täpselt ja mõõdetult, seades teatavas mõttes maha kirjandusest mõtlemise ühe etaloni. Artikkel “Runneli toon ja samm” (nr 9) on laiahaardelise, aga mõtteselge ja lugejale haaratava käsitluse hea näide. Lisaks on Pilv ilmutanud korraga kriitilist meelt ning tasakaalukust, olnud teatavas mõttes sillaks eri põlvkondade vahel.

Matti Reimann hoidis läinud aastal Sirbi lugejate vaateväljas mitmeid suuri muusikaüritusi. Pianistina analüüsis ta mõistagi põhjalikult kahte klaverifestivali, ent Reimanni kirjutised äratasid tähelepanu ka Eesti muusikahariduse (nr  22) ja konkursside atmosfääri (nr 45) käsitlemisel. Liialdamata võib öelda, et professor Reimann on meie ajakirjanduses helikunsti kompromissitu kajastamise uueks märgiks.

Andreas Trosseki kunstiarvustuste ““Kapitalist” (sulgudes endasse)” (nr 6) ja “Kriminaalne enesepilt ja luhtumuslik karistus” (nr 43) ning vestluse järgi Jüri Arraku kunstist kahasse Eero Epneriga (“Arraku kunstil on kaalu”, nr 42) on enam kui selge, et tegemist on aruka analüüsijaga, kes on võimeline kriitiliselt lähenema ka kõige trendikamatele kunstinähtustele, siduma mujal toimuva meil olulisega ning selle mitte ainult asjalikult, vaid ka vaimukalt lugejani tooma.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming