Sirp arvab

 

Aated ja reaalpoliitika Eesti NATOsse saamine on eelviimane suur sündmus eesti rahva elus enne kunstimuuseumi valmimist. Kummatigi pole kõik seoses NATOga selge. Eesti on nüüd turvatud ja kaitstud. Tore. Aga mil määral piirab see samm meie iseseisvust? Kas Eestil on edaspidi õigus näiteks harrastada sõjalist tegevust ka väljaspool NATOt? Kas me peame selleks luba küsima? Või on sellega nagu kalakonservide Ukrainasse müümisega, mille puhul Eesti on nüüd kohustatud lähtuma ELi liikmete ühisest hinnapoliitikast?

Sirp muidugi ei arva, et president Rüütel näiteks Maldiividele sõja võiks kuulutada. Aga on olemas kas või needsamad rahukaitsemissioonid. Siiani on Eesti neis osalenud ÜRO või NATO egiidi all või siis koos mõne võimsama riigi vägedega. Aga elu võib olla ses suhtes täis ootamatusi. Äkki seisab Eesti ühel hetkel silmitsi väljakutsega, mis ei lähe korda NATO ülejäänud kahekümne viiele riigile. Kujutleme näiteks, et Venemaa on otsustanud minna ja vabastada Korea Rahvademokraatliku Vabariigi elanikud Kim Il Jongi diktatuurist. Ja ta teeb Eestile ettepaneku sellest osa võtta ? mõistagi oma vägede koosseisus. See ei toimuks ÜRO raames, vaid unilateraalselt.

Tundub absurdne, aga iga asi tuleb viia äärmuseni, et selguks, palju seal taga on tõde.

Meenutagem, mis argumentidega on meie valitsejad ja suur osa muust avalikkusest põhjendanud Eesti osalemist nn. liitlasvägede koosseisus Iraagis. Esiteks muidugi see, et maailm on üks ja meie mehed kaitsevad Iraagis ka Eestit võimalike rünnakute eest. Teiseks (ja ajaliselt esiteks) on aga rõhutatud ideelisi kaalutlusi. Meilt endilt oli vabadus pooleks sajandiks röövitud, seepärast on nüüd meie kohus aidata neid, kes veel vabad ei ole. Põhjakorealased elavad veel hullemini kui Iraagis. (Näiteks kehtib seal Sirbi andmeil üsna haruldane ametlik süü edasikandumine teise ja kolmandasse põlve, st. kui üks vanematest on kuulutatud rahvavaenlaseks, siis on seda automaatselt ka tema lapsed ja lapselapsed.) Kui Eestile tõesti lähevad esmajoones korda aated, aga mitte reaalpoliitika, siis me peaksime seoses korealastega heitma kõrvale venelaste kui ajaloolise vaenlase kuju, kellega ühes rivis võidelda tunduks muidu rõve.

Aga kas NATO lubab meil koos venelastega Phönjanile tormi joosta ja seal hiljem patrullida?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming