Sirp vahetas kuube

 

Küsimustele vastab uue maketi üks autoreid Kristjan Mändmaa

Hiljuti uuendasid oma nägu Postimees ja Päevaleht, sama plaanib teha Ekspress. Kas Sirp üritab teistega sammu pidada?

Arvan, et mitte. Sirp käib ikka omapäi. See, et mitmed lehed on otsustanud peaaegu üheaegselt kujundust muuta, näib olevat kokkusattumus − on ju nende layout?ide iga üsna erinev. Sirbi kujundus on seejuures üks vanemaid ja vastupidanumaid. Süsteemi kauane toimimine räägib vaid eelmise maketi autori Martin Pedaniku ja lehe kujundaja Piia Ruberi heast tööst. Siiski, nii nagu lähevad moest riided, tuleb ka lehe välist ilmet aeg-ajalt värskendada.

Millest lähtusid uut kujundust tehes?

Esialgu kriitikast. Sirbi lugejaskond on väljaandele üsna truu ja andestav, ent mõned kujundusprobleemid olid liialt ilmsed selleks, et neid ignoreerida. Layout?ile heideti ette liigset täispakitust, kasutatud kirjatüüpidele halba loetavust. Neid puudujääke proovisimegi uue kujundusega ravida. Ent asjasse süvenedes ilmnes ülesande tegelik keerukus ja seeläbi ka huvipakkuvus. Ei saa salata − Sirp on eriline. Tegemist on ju viimase kompromissitu kultuuriväljaandega Eestis, kus kirjutaja mõtet ei pea kärpima vajadus leheküljele mõnd lisareklaami mahutada. Ajaleht ei ürita meeldida võimalikult laiadele lugejahulkadele. Seega ei pea ega saagi kujundus vastata tänase Eesti tavanormidele. Minu jaoks oli väljaande sõltumatus ja teadlik vastandumine üldistele suundumustele sümpaatne ning sai uue maketi väljatöötamisel peamiseks juhtlõngaks.

Seeläbi omandasid paljud probleemidena tõstatatud küsimused hoopis teise ja positiivsema näo. Näiteks Sirbi artiklite harjumatu pikkus − teab ju iga lapski (rääkimata anglo-ameerika ajalehekujundusõpikuid lugenust), et moodsa inimese tähelepanuvõime kahaneb pidevalt. Seetõttu on ühel ajalehel justkui mõttekas ära trükkida vaid lühemat sorti lugusid, mis oleks disaini abil piisavalt liigendatud ning sisaldaksid rohkesti pilkupüüdvaid ja lugejat järeleaitavaid ?masinaid? nagu suured esiletõsted ja kõnekad alapealkirjad. Loomaks lugejale ehk tarbijale valiku küllasuse illusiooni, peaks väljaandesse olema pikitud hulgaliselt pilte, pisikesi uudisnuppe ja repliike. Selline mõtteviis on ajalehekujunduses normiks saanud. Ometi − mõistus ütleb meile, et totaalne üleminek kiirtoidule oleks tervisele hukatuslik, kui väga hästi hamburger ka ei maitseks. Sööma peab muudki.

Teine, tavaarusaamade kohaselt veana klassifitseeritavSirbieripäraolisisutekstipuhul kasutatud grotesk-kiri. Vastavad uurimused on näidanud, et inimesel on antiikvat (lihtsas keeles: konksudega trükikirja) hõlpsam lugeda. Tähekujud on eristatavamad ja kiiremini haaratavad. Miks muidu kasutab antiikvat 99,9% maailma ajalehtedest. Ausalt öelda olen ma elu jooksul kohanud peale Sirbi veel ainult ühte groteski kasutavat tõsiselt võetavat ajalehte. Ent eelmiste disainerite poolt Sirbi jaoks loodud modernistlik kujundus on saanud väärtuseks omaette. Nii nagu sisu poolest, on Sirp ka väljanägemiselt kõigist teistest Eesti ajalehtedest selgelt erinenud. Selles isepäisuses on jõudu; lihtsus ja sirgjooneline elegants toimivad äratuntava märgina.

Nii pidimegi oma esialgseid plaane korrigeerima − täieliku muutmise asemel otsustasime olemasolevat kujundust säästvalt renoveerida.

Mis siis ikkagi muutunud on?

Õhku on juurde tekkinud. Pealkirjad on läinud saledamaks ja loetavamaks, loobutud on raamidest fotode ja muude kujunduselementide ümber. Seni kasutatud kirjastiil Franklin Gothic on asendatud loetavama grotesk-kirjaga BigVesta. Üldpilti on püütud ühtlustada; kujundus toetub kindlamale ja konkreetsemale raamistikule. Sirbi erinumbrite disaini on püütud teha pisut erilisemaks: seal on kasutatud teistsugust, põhiosa tüpograafiagasobivat antiikvat. Mõlemad lehe kirjatüübid pärinevad Hollandi tüpograafilt Gerard Ungerilt, kes on rahvusvaheliselt hinnatud just oma ajalehekirjade tõttu. Siinkasutatavad BigVesta ja Swift kuuluvad nn sünteetiliste fontide hulka, mis ei põhine mitte niivõrd klassikalistel renessanss- ja barokk-kirjadel, vaid kaasaegsetel loetavus- ja trükispetsiifika-uuringutel.

Kuid need kõik on tehnilised üksikasjad, mis ilmselt paljudele inimestele huvi ei paku. Lugeja jaoks peaks pilt olema selgemaks läinud, loetavus paranenud. Loodame, et meie püüdlused ka tegelikult toimima hakkavad. Kujundus ei ole täna veel kaugeltki valmis. Elava ajalehe disaini muutmine on kestev protsess. Iga uus number toob uusi mõtteid ja täiustusi. Päris paika loksub süsteem alles tegeliku lehetöö käigus.

Seniks − heatahtlikku lugemist!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming