Sissesõitnud spetsialisti märkamisi

IVO POSTI

„Sissesõitnud spetsialist“ on Narvas spetsiifiline määratlus, millest on kujunenud üsna suures ringkonnas sõimusõna. Sissesõitnud spetsialistiga seostatakse kõike, millega Narvas ei olda nõus: muutusi elu- või töökorralduses, uut arhitektuuri ja nõnda edasi. Kummaline on ka tõsiasi, et üsna suur osa neist spetsialistidest on tulnud Tartust. Kuulun minagi sellesse klassi, sest olen Tartust ning alles kümme kuud Narvas elanud ja töötanud. Siiski tuleb nentida, et ega aeg, mis Narvas oldud, polegi tähtis: on sissesõitnud spetsialiste, kes elanud Narvas juba üle kümne aasta, kuid pole ikkagi pälvinud usaldust, kuna nende suhtumine on teine kui kohalikel. Suurim erinevus on arusaamas, kuidas asjad käivad.

Näiteks pole Narvas mõtet rääkida vabalt ideedest või – hoidku Jumal! – teha ajurünnakut. Vähemalt mitte sel kombel, nagu seda tehakse mujal, see tähendab nii, et pannakse sissejuhatuseks lauale kõik kaardid ning hakatakse seejärel neid eri põhjusil kõrvale tõstma, kuni jäävad kaalumisele need, mis tõesti seda väärivad. Narvakale on iga lauale pandud idee juba midagi, mis läheb hommepäev teostamisele, mistõttu tuleb olla väga ettevaatlik, et mitte saada süüdistatud millegi momentaanses laialilammutamises, äravedamises, muutmises jne. Seega pole mõtet inimesi segadusse ajada ning avalikult tuleb rääkida ikkagi juba selgeks mõeldud konkreetsetest ja reaalsetest asjadest.

Asjad käivad teistmoodi ka kohaliku võimu tasandil, sest sellist mahhineerimist nagu Ida-Viru linnades teistes Eesti linnades tänapäeval naljalt ei leia. Mujal jäädakse vahele ning sellele järgneb kohalike elanike hukkamõist. Siinse keskmise elaniku puhul võib aga täheldada parimal juhul käegalöömist linnaisade tegevuse peale või siis käitutakse samamoodi, kui tahetakse midagi saada. Parem on ikka ju huntide seas kaasa ulguda kui tõmmata selga lambanahk.

Narva on ilus linn või on seda vähemalt kohati. Kui vaadata kaardile ning moodustada poolkuu piki jõeäärt Kreenholmist Narva-Jõesuusse viiva teeni, siis selles tsoonis tasub elada. Siin on Kreenholmi vanad punastest tellistest kasarmud, kenad stalinistlikud majad mõne hilisema aja täiendusega, hoolitsetud rohealad ja mitte nii hoolitsetud romantilised võserikud, jõgi, alleed, promenaad. Seevastu teine pool linnast on jällegi selline, kuhu ei taha väga sattuda, koht, mis on ehk praegugi veel mikrorajoonideks jaotatud. Kõrged rusuvad paneelmajad näevad üsna lipp lipi ja lapp lapi peal välja, sest iga omanik on teinud iseseisvalt remonti või ümberehitusi. Ülemiste korruste tulekahju korral pole aga sealsetel elanikel tuletõrjest abi, sest redelid ei ulatu sinna, kustutusvoolikutest rääkimata.

Narvakas on uhke oma linna ja ka iseenese üle. Väljendub see enda määratlemisel omaette nähtusena – narvakana. Kuigi mingi osa Narva elanikest (ja olgu mainitud, et suur osa Narva linnavolikogu liikmetest) ei pea seda eesti linnaks (määratlemine nõuab tõepoolest teatavat paindlikkust, sest vene keele prevaleerimine on absoluutne ning peab olema päris meelekindel, et jääda vähemalt sellistes elutähtsates paikades nagu apteegid või haigla eesti keele juurde), ei ole narvakas ei eestlane ega venelane. Ta ongi narvakas. Identiteet nagu iga teinegi, kuid kuidagi vildakas ning meeleheitlik. Siin võib taamal aimata tõsiasja, et enamik praegusi narvakaid ei ole seotud kuidagi selle „tõelise vana Narvaga“, vaid on pigem pärast Teist maailmasõda siia tööle tulnud inimesed ja nende järeltulijad. Esiteks tähendab see, et pole juuri, neid, mis annaksid talle kohapealse päritolu ja ajaloo. Teiseks tuleb Eesti ja Venemaa (kust enamik neist uusvana narvakatest pärit on) ajalugu võrreldes tunnistada, et siia tulnud on elanud paarkümmend aastat kauem nõukogude süsteemis, mis on jätnud väga selge jälje nende arusaamadele. Kui mujal tasandas taas iseseisvas Eestis vanemate inimeste elukogemus siia vene ajal tulnute nõukogulikkust, siis sõjaeelsete elanike kadumine Narvast tegi nõukogude mentaliteedile tee väga lahti. Ja nii polegi imestada, miks on Narva ja ka enamik teisi Ida-Viru linnu olemuselt teistsugune kui ülejäänud Eesti linnad.

Narvakas ei taha aga olla ka venelane, sest see oleks esiteks liigagi igav ning teiseks kaoks ära võimalus valida mõlemalt poolelt endale meelepärane. On ju hea olla sotsiaalselt Eesti moodi kindlustatud, käia üle piiri Ivangorodis poes ning kritiseerida sealjuures demokraatia ning sõnavabaduse hüvesid kasutades Eesti valitsust. Oma hinnangutes lähtutakse Vene meediast, sest selget võrdlusmomenti reaalse Vene eluga ju pole. Nii toetabki siinne inimene oma jalad tugevamini vastu Narva maapinda ning räägib, et on narvakas.

Osaliselt tuleneb eelöeldust, et Narva igatseb taga kadunud hiilgust, kuigi see on alati kuidagi ajutine olnud. Narva oli küll suur kaubalinn, aga hansalinnaks ei saanud ning Rootsi pealinnaks ei jõudnud saada. Teine maailmasõda võttis talt kauni barokse vanalinna, moodsad tehnoloogiad ning turgude avanemine iganenud suurtööstuse. Isegi maakonnakeskus oli ja jäi mujale. Narvakas vaatab oma linna ning mõtleb, millele siis nüüd oma identiteet toetada. Ühe peamise variandina mõlgub meeles utoopiline idee vanalinn uuesti ja ehk veel võimsamana üles ehitada. Seepärast ta võitlebki uue arhitektuuri vastu, sest uue ilmumine on kõige kindlam märk, et vana enam tagasi ei saa.

Kui on tarvis võidelda, siis narvakas leiab alati endas jõudu ning kodaniku­aktiivsust. Jõuab korjata allkirju uue kolledžihoone vastu, sest see rikub tema meelest vaimusilmas eksisteerivat vanalinna; jõuab korjata allkirju linnuse rekonstrueerimise vastu, sest projekt „ei näe nii välja nagu vanasti“; jõuab võidelda ka raekoja ümbruse uuendamise vastu, sest seegi vähendab vanalinna taastamise võimalust. Õnneks on ka neid, kes on jõudnud arusaamiseni, et edasise edu pant võibki olla just uue arhitektuuri mängumaaks olemine: kuna vana ei ole ega tule ning hruštšovkasid on mujalgi linnades küllalt, siis saab Narva kesklinna ehitada uut, ilusat ja moodsat arhitektuuri.

Kuigi mu jutust võib jääda mulje, et mulle Narva ei meeldi, siis nii see kindlasti ei ole. Olen õppinud Narvat armastama kogu tema hulluses ja teistsugususes. Narva on imedemaa, kus on kõik veel võimalik. Paljud asjad, mis mujal Eestis juba ammu tavapärased, on siin jätkuvasti tegemata ning ootavad ainult eestvedajat. Olgu see siis stiilne Viini kohvik, rannarestoran ja pubi, ujula, väike erateater ja jalgrattalaenutus või kodanikuaktiivsus linnaelu parandamisel kas linnaosaseltside või korruptsiooni paljastamise kaudu. Ka äsja kõrghariduse saanu peaks vaatama nii Narva kui kogu regiooni poole, sest siin on võimalik saada kohe mitu astet kõrgem ametikoht, millega oma tööelu ning CVd alustada – väärtuslikud kogemused kogu eluks pealekauba. Sestap soovitan kõigile: tuldagu, vaadatagu ning võidetagu!