Sohk ja füüsika

Ingolf Lindau, Indrek Martinson, Piret Kuusk

Kelle omad on teadmised, kui maksumaksja on maksnud nende tekitamise eest? Teadusajakirjad, kus seda teadmist jagatakse, ei taha oma saaki sugugi jagada vabalt ja kõigile. See on üks osa tänastest vaidlustest teadusmaailmas. Teisalt kummitab aina sagedamini avalikkust ka küsimus „teadusliku” liitega kaunistatud väidete tõepärasusest. Ja mitte ainult, vaid ka sellest, et kui palju maailma kohta teada olevat pole tegelikult teada avalikult. Kirjastuste müüdava teadmise kõrval vohab internetis ebateadust ja kõikvõimalikku loba, millele tähelepanu ihkaja keevitab külge omaduse „teaduslik”. See epiteet esineb ka kollase joone meedias, kui tavatsetakse näiteks kindlas kõneviisis kirjeldada tulnukate rünnakut maale või rääkida raudkindlast teadmisest maailmalõpu täpsest kuupäevast ja kellaajast. Millised on aga blufi juured ja ilmingud teaduses eneses? Sellelel vastamise alustuseks avaldab Sirp veidi kohandatult ühe 10 aasta vanuse loo valedest loodusteadustes ning nende jalgade pikkusest (mis on õnneks osutunud lühikesteks). Teaduse aususe küsimustes on toimetusel edaspidigi lugejatega nii mõndagi jagada. M. S. Eetika on muutumas oluliseks ka seni end väärtushinnangutest distantseerida püüdnud loodus- ja täppisteadustes. Seda koguni kahes erinevas mõttes. Esiteks, ühiskonnalt teadusele esitatud üldine maksiim nõuab, et teadlased ei tohi osaleda massihävitusrelvade arendamises ning projektides, mis võivad kahjustada inimeste tervist ja keskkonda või takistada elukvaliteedi tõusu vaestes riikides. Teiseks, teaduse enda sisemine eetika nõuab uuringute läbiviimist ilma plagiaadi, teadustulemuste võltsimise, doktorantide ja nooremate kaastöötajate ekspluateerimise ja intellektuaalse omandi varastamiseta. Inglise keeles kasutatakse niisuguse tegevuse kohta sõna misconduct, eesti keeles ehk „sündsusetu käitumine”. Füüsikud on olnud arvamusel, et võrreldes bioloogia- või arstiteadusega esineb sündsusetu käitumise probleeme füüsikas äärmiselt harva. Nobeli laureaat Steven Weinberg on 1990ndate alul ilmunud rahvaraamatus julgenud kuulutada: „Mu parima teadmise kohaselt pole kunagi toimunud füüsikas andmete lausvõltsimist” (1). Seda optimismi tuleb aga revideerida. Põhjuseks on kaks suurt skandaali, millesse segatud kuulsad USA teaduskeskused, Lawrence Berkeley National Laboratory (LBNL) ja Lucent Technologies’ Bell Laboratories. Neis laboreis on aastakümnete jooksul tehtud maailmaklassi kuuluvat uurimistööd, mida on hinnatud suure arvu Nobeli auhindadega, sellest siis nende senine kõrge autoriteet teadusmaailmas.

Berkley füüsikud pidid tunnistama 1999. aastal, et nende (väidetavalt) loodud uus element Z=118 (massiarvuga 239) pole muud kui andmete võltsimisest tekkinud teaduslik sohk.

Samasse tuli heita ka Belli laboreist Jan Hendrik Schöni käe all valminud tahkisefüüsika ja nanotehnika alased ning aastatel 1998–2001 teada antud avastused.

Palju tähelepanu leidnutena avame siinkohal veel kord nende sündmuste tagapõhja, et täpsemalt mõista, kuidas niisugused asjad said juhtuda.

Element Z = 118 Berkeleys

Uraan (Z = 92) on raskeim element, mis looduses esineb. Viimase 60 aasta jooksul on füüsikud ja keemikud suutnud kunstlikult luua veelgi raskemaid elemente. Neid tekitatakse tuumareaktsioonide abil, kiiritades raskeid tuumi, näiteks plii (Pb), energiliste ioonidega. Tulemuseks on radioaktiivsed elemendid, lühikese poolestusajaga ja lagunevad alfakiirguse toimel või spontaanselt. Enam kui 20 transuraani on sel viisil laborites avastatud, peamiselt Moskva lähedal Dubnas (Joint Institute for Nuclear Research, JINR), Berkeleys (LBNL) ja Darmstadtis (Gesellschaft für Schwerionenforschung, GSI). Veel hiljuti olid kõige raskemad katseliselt tõestatud elemendid Z = 107 kuni Z = 112, mis avastatud GSIs. On teada, et mida suurem on Z, seda lühem on tuuma poolestusaeg ja ainet on järjest raskem tekitada. Kuid juba 1970. aastatel ennustasid juhtivad teoreetikud, rootslane Sven Gösta Nilsson jt, et raskete elementide tuumade hulgas on nn maagiliste arvudega määratuid, näiteks Z = 114 (prootonid) ja N = 184 (neutronid), mille sarnaste elementide pooletsusajad võivad olla pikad. See põnev võimalus on olnud üheks põhjuseks, miks aastakümned on tehtud üha uusi katseid, et leida järjest raskemaid transuraane (2).

Juulis 1999 teatas üks Dubna teadlasterühm (3), et nad on avastanud elemendi Z = 114.

Selle poolestusaeg 30 s oli sensatsiooniline, tuhandeid kordi pikem kui Z = 110 ja Z = 112 puhul. Tulemust võis tõlgitseda nii, et ennustatud stabiilsus on leitud. Samal ajal ennustas Poola teoreetik V. Smolanžuk (4), et eriti soodne oleks Z = 118 tekitamine, sest vastava reaktsiooni ristlõige võis tema mudelarvutuste järgi olla umbes 700 korda suurem kui näiteks Z = 112 puhul.

Rõõm oli muidugi suur, kui Berkeley teadlased eesotsas Victor Ninoviga (vene päritolu füüsik, kes töötas kümme aastat GSIs ja tuli Berkeleysse 1997. aastal) peatselt tegid teatavaks (5), et nad ongi avastanud elemendi Z = 118 ja jälginud selle alfalagunemist elementideks Z = 116, 114, 112, 110 jne. Katse seisnes Pb (Z = 82) tuumade kiiritamises 450 MeV energiaga Kr (Z = 36) ioonidega. Pärast kümme päeva kestnud kiiritamist oli avastatud kolm Z = 118 tuuma ja jälgitud nende lagunemist. Teooria ja eksperiment olid perfektses kooskõlas ja Ninov võis konstateerida, et oli olemas rock-solid trend. Eufooriline kirjeldus katsetest Berkeleys ja tulevikust ilmus näiteks ajakirjas Physics Today (VIII 1999, lk 17). Spekuleeriti isegi võimaluste üle avastada elemente Z = 119 ja 126.

Katsete kordamise töö võtsid käsile GSI ja veel kaks laborit, kus uuritakse transuraane RIKEN (Tōkyō) ja GANIL (Caen). Mujal olid tulemused negatiivsed – mitte ühtegi Z = 118 tuuma ei registreeritud. Isegi Berkeleys, kus katseid korrati, ei õnnestunud esimesele kolmele tuumale lisa saada. Hullem oli see, et ka 1999. a katsematerjali uued analüüsid ei andnud positiivseid tulemusi. Sellepärast saatsid Berkeley teadlased 26. VII 2001 teate ajakirjale Physical Review Letters (6), milles võtsid tagasi oma 1999. a tulemused (5). Ajakirja toimetus nõudis, et kõik 15 esimese artikli autorit ühineksid tolle uue teatega. Ninov keeldus. Ta pidas otsust ennatlikuks. Esimese katse andmeid ei saavat tühistada. Seetõttu avaldati kiri (6) ligi aasta hiljem, 1. VII 2002, autoriteks kõik (15), ka Ninov, kuid lisatud on toimetuse märkus: „Kõik peale ühe originaalartikli autori on palunud avaldada järgmise väidete tagasivõtmiskirja.”

Berkeleys 1999. aastal tehtud sisekontroll leidis, et andmed katsetulemuste arvutifailides polnud andmed, mida Ninov oli väitnud seal olevat, ja ei olnud muud võimalust, kui et Ninov oli andmeid meelevaldselt töödelnud. Ta oli autoritest ainuke, kes oli kursis andmetöötluse tarkvara ja analüüsi metoodikaga. Keegi teine failidele ligi ei pääsenud. Ninov küll väitis: „Ma ei ole iialgi andmeid võltsinud. Olen juhindunud kõrgeimatest standarditest nii katsete tegemisel, analüüsimisel kui ka tulemuste tõlgendamisel” (Physics World, VIII 2002, lk 7). Kuid teda ei kuulatud ja 2002. a juunis ta vallandati.

Kaasautoreid kritiseeris uurimiskomisjon, et nad ei olnud kontrollinud Ninovi analüüse: „Tundub uskumatu, et ükski uurimisrühma liige peale Ninovi ei uurinud katsetulemusi, et leida kinnitusi väidetava elemendi nr 118 avastamise kohta.”

Üks kaasautoritest oli kuulus Al Ghiorso, kes on uurinud transuraane enam kui poole sajandi jooksul ja sellega jõudnud ka Guinnessi rekorditeraamatusse isikuna, kelle käsi on mängus olnud kõige suurema arvu uute elementide avastamisel. Ta töötas Berkeleys kaua koos rootsi päritolu Glenn Seaborgiga (1912–1999), kellele koos Edwin MacMillaniga (1907–1991) oli antud 1951. a Nobeli keemiaauhind avastuste eest transuraanide keemias. On pidanud seda suureks õnneks, et Seaborg ei pidanud üle elama Z = 118 häbiplekki.

Enne Berkeleysse minekut töötas Ninov GSIs katsete juures, milles avastati Z = 108, 110 ja 112, ja tekkis küsimus, kas ta mitte ei parandanud ka selle töö tulemusi. Arvatakse, et GSIs on siiski küllalt materjali, mis garanteerib tulemuste korrektsuse. Endine GSI kolleeg Sigurd Hoffman väidab Ninovi kohta: „Ta on väga intelligentne inimene ja ma ei suuda leida ühtki loogilist põhjendust, miks ta pidi andmeid võltsima. Ta pidanuks ju teadma, et võltstulemused avastatakse niikuinii. Ehk annab aeg arutust.” (Physics World, VIII 2002, lk 7).

Nanoteadus Belli laborites

Belli laborites (mis erinevalt Lawrence Berkeley laboritest on äriettevõte) ja ka paljudes teistes keskustes käib jõuline uurimistöö tahkisefüüsikas, kaasa arvatud nanotehnikas (mis haarab ka molekulaarelektroonikat). Kui transuraanide uurimisel on tegu põhiliselt fundamentaalfüüsikaga, siis nanoteadusel võib pakkuda paljut ärieduks. Odavaid molekulaarlasereid, ülivõimsaid molekulaararvuteid, ülijuhtivaid polümeere jne. Sel alal edukate teadlaste seas hakkas kümmekond aastat tagasi aina suuremat tähelepanu äratama (praegu) 42aastane Jan Hendrik Schön. Kaitsnud doktorikraadi Konstanzi ülikoolis 1998. a, soovitas ta juhendaja Ernst Bucher ta tööle Belli laboritesse oma teadustuttava, austria päritolu Bertram Batloggi juurde. Batlogg oli rahvusvaheliselt kuulus eksperimentaalfüüsik ja kõrgtemperatuursete ülijuhtide spetsialist ning otsis parajasti noort kaastöötajat. Schöni koostöö Batloggiga ning keemikust proovidevalmistaja Christian Kloci ja teistega osutus erakordselt tulemusrikkaks: kahe aasta jooksul avaldati molekulaarelektroonika alal üle 60 artikli sellistes soliidsetes ajakirjades nagu Nature, Science, Phys. Rev. Lett. ja Appl. Phys. Lett. Avastuste hulka kuulusid esimene orgaaniline laser, ülijuhtivad molekulid (tetratseen, pentatseen), ülijuhtivad fullereenid (C60) ja transistor, mis valmistatud ainult ühest tetratseeni molekulist. See tekitas äärmiselt suurt tähelepanu ja kolleegid jälgisid Schöni kui hiilgavat tähte, kes viib nanoteaduse ja -tehnoloogia ülimalt huvitavatele ja futuristlikele aladele. Ta töötas probleemide kallal, millega tegeles ka sadu teisi teadlasi üle maailma, kuid ta tulemused olid niivõrd ainulaadsed, et juba aimati Nobeli auhinna kontuure mitte eriti kauges tulevikus (Physics Today, XI 2002).

Ja siis tuli katastroof : hiilgus lõppes hävinguga. Schöni tulemusi ei suudetud mujal reprodutseerida (sama olukord nagu Z = 118 puhul!). Seda fakti oli veel kuidagi võimalik seletada: ehk oli asi katseobjektide erilistes omadustes, ehk oli tal erakordselt osav proovidevalmistaja? Kuid 2002. aasta alguses panid eksperdid tähele, et foonimüra kõverad mitmes Schöni artiklis, mis käsitlesid täiesti erinevaid probleeme, olid identsed. Kuigi foonid võisid ju sarnased olla, äratas see, eriti veel nii paljude mittereprodutseeritavate tulemuste taustal, kahtlusi ja tekitas küsimusi.

Loodi komitee, mida juhatas Malcolm Beasley (Stanford) ülesandega uurida Schöni töid. Komitee pidi seisukoha võtma 25 kahtlase artikli kohta ajakirjades Science, Nature, Appl. Phys. Lett. ja Phys. Rev. Komitee järeldused ja kriitika olid hävitavad (7): 16 artikli kohta leidis komitee, et „Hendrik Schöni teaduslik üleastumine seisnes antud juhtumil ennekõike andmete võltsimises ja valetamises ning selle kohta on vaieldamatud tõendid”. Kuuel juhul ei saadud sohki kindlaks määrata, kuid leiti, et tulemuste analüüs oli lohakas, halvasti dokumenteeritud ja kõvasti allpool normaalset standardit. Beasley aruanne (7) sisaldab ka hulgaliselt konkreetseid pettusenäiteid.

Miks hakkas Schön võimeka teadlasena sohki tegema? Miks ei avastanud seda ta kaasautorid? Kuidas oli võimalik, et ajakirjade toimetajad ja artiklite retsensendid, näiteks Nature ja Science’i omad, ei avastanud võltsimist nii paljudes artiklites? Miks läks nii kaua aega, enne kui teadlaskond sohile reageeris?

Schön töötas väga aktuaalsetel teadusaladel ja ta oleks pidanud aru saama, et petmine avastatakse varem või hiljem ja siis tuleb tema karjäärile järsk lõpp („Ikarus der Physik,” iseloomustab teda Der Spiegel oma võrguväljaandes 7. X 2002). Kas ta võis tunda survet Belli laboritelt, kus temalt nõuti järjest uusi ja järjest põnevamaid tulemusi? Võis ju ka nii olla, et ta ise uskus, et tema fabritseeritud tulemused kirjeldavad tegelikke füüsikalisi efekte ja et on vaid aja küsimus, millal ta ise või teised teadlased need katsetes kätte leiavad. Kuid kui silmapiiril terendab Nobeli auhind, on kõige tähtsam olla ise just nimelt see esimene avastaja. Selles võidukihutamise meeleheites jõudis Schön lõpuks uue publikatsiooni avaldamiseni iga kaheksa päeva järel.

Beasley komitee andis Schönile võimaluse kommenteerida aruande järeldusi, mida ta ka tegi: „Vaatamata sellele, et olen teinud mõningaid vigu, usun siiralt, et minu poolt avaldatud teaduslikud ilmingud on reaalsed, olemas ja väärivad töötamist nende kallal.”

Kas oli isepäine töönarkomaan Schön ületanud piiri tegelikkuse ja luulu vahel? Kas ta koostas oma katsetulemuste kirjeldusi üleoleva ah-ma-tean-nagunii-mis-sealt-väljapeabtulema-tundega? Üleoleva või fanaatilise, või haiglase? Ta vallandati Belli laboritest 25. septembril 2002, päev enne Beasley komitee lõpparuande avalikustamist.

Küsimusi tõuseb ka seoses Batloggiga, kes on enamiku sohiks kuulutaud artiklite kaasautor. Kuidas läks nii, et tema kui Schöni mentor Belli laborites ei avastanud valskust, mida kahe aasta vältel avaldati artiklites tõe pähe? Komiteel kulus vaid paar kuud, et kindlaks teha sohk: tulemuste võltsimine, ebarealistlik täpsus ja saavutused, mis on üksteisega vastuolus. Oleks võinud oodata, et Batlogg, kes oli keskne kuju tulemuste levitamisel nii teaduskonverentsidel kui ka finantseerijate juures, oleks nendesse ka põhjalikult süveneda püüdnud ja lõppude lõpuks ebaaususe ära tundnud. Kas see võis olla nii, et ta siiski hakkas midagi aimama juba 2001. a sügisel esimese kriitika peale? Sel ajal oli Batlogg ise juba lahkunud Belli laboritest ja töötas Šveitsis Zürichi tehnoloogiainstituudis (ETH). Talle heidetakse ette, et tema roll maailmaränduri ja tulemuste ettekandjana oli väga mugav ja igaks juhuks (?) ei tahtnud ta midagi teada kahtlustest sisulistes küsimustes. Korrektsete tulemuste puhul oleks ilmselt mõlemad hinnatud Nobeli auhinna väärilisteks ja sel juhul oleks Batlogg koos Schöniga esinenud poodiumil Stockholmi kontserdihoones.

Mõlemad komiteed vabastasid siiski kõik Ninovi ja Schöni 34 kaasautorit võltsimise või võltsimisest teadlik olemise süüst. Kaasautorite vastutuse küsimus jääb paraku lahtiseks ja võib loota, et põhjalikel aruteludel füüsikute seas räägitakse need probleemid selgemaks. Kaasautor, kes hiljem ju lisab artikli oma publikatsioonide nimekirja ja kasutab seda oma karjääri edendamisel, peaks siiski ka vastutama selle eest, et artiklite teaduslik sisu oleks õige, kuigi tema panus võib puudutada ainult mõnda osa tööst. On tõstatatud ka küsimus, kellel õieti on õigus kirjutada oma nimi artikli autorite hulka. Eugen Tarnowi küsitlus Ameerika Füüsika Seltsi liikmete seas (ca 3500 vastust) näitas, et rohkem kui nelja autoriga artiklite autoritest arvas tervelt veerand, et nende viimases artiklis olid neljas ja järgnevad autorid üleliigsed. Peeti õigeks, et autorite hulka kuuluksid kõik, kes on osalenud uurimuse põhimõttelises kavandamises, läbiviimises ja tulemuste interpreteerimises. Rahahanke, andmekogumise ja töörühma üldise juhendamise märkimine peaks jääma vaid tänuavalduste rubriiki (Physics World, IX 2002, lk 17–18). On ka vastupidine probleem: töö, mis tegemise ajal tundub olevat rutiinne ja mitteligitõmbav, vormistatakse artikliks, mille autorite koosseisust jääb ühel või teisel põhjusel mõni tegelik osaline välja; kui siis mõnes hilisemas kontekstis osutuvad tulemused vägagi silmapaistvateks, on tõelist autorsust kui mitte võimatu, siis igal juhul raske välja selgitada.

Nii nagu Z = 118 „avastamisloos”, nõustus ka Schön koos kaheksa kaasautoriga tagasi võtma kõik kaheksa artiklit, mis on ilmunud ajakirjas Science (kiri 1. XI 2002, lk 961), sh artiklid, mida võltsimises ei kahtlustatudki. Traagilist olukorda illustreerib viimane lause autorite kirjas: „Juhime tähelepanu, et isegi kui meie artikleist võib leida uudseid ideid ja lähenemisi, on meie arvates parem need tulemused täielikult tagasi võtta.” Nature toimetus võttis ise tagasi nende viis artiklit (3. X 2002, lk 425).

Kuid ajakirjad, eriti Science ja Nature, kus suur osa Schöni artikleid avaldati, ei ole sellega pääsenud kriitikast. Nature vastab (3. X 2002, lk 417, 419–421) ausalt ja detailselt, aga lisab, et ei näe publitseerimise praegusele süsteemile alternatiivi. Nature töökuulutuste rubriigi toimetaja märgib (1. XI 2002), et võltsingute avastamine vaid kinnitab olemasoleva teadussüsteemi elujõulisust, kuigi sõkalde väljasõelumine võib vahel olla aeganõudev. Science’i (18. X 2002, lk 495) toimetaja väidab, et retsenseerimissüsteemile (peer review) ei saa etteheiteid teha ja et nutika pettuse läbimineku vastu ei olegi kindlat kaitset. Siiski tundub, et toimetuste kiusatus avaldada oma ajakirjas põneva sisuga artikkel (Nobeli auhinna lõhnaga!) väga aktuaalsel teadusalal (nanofüüsika!) maailmakuulsast instituudist (Bell) mõne rahvusvaheliselt tuntud autoriga on olnud üle kahtlusest, kas iga selliste sotsioloogiliste parameetritega töö on ikka teaduslikult huvipakkuv ja korrektne. Niisamuti tundub, et retsensentidel on vahel kiusatus ilma pikemalt mõtlemata tagasi lükata vastupidiste sotsioloogiliste parameetritega töö – tundmatud autorid tundmatust instituudist kaugel suurtest keskustest ja töö, olgugi et igati korrektne, seetõttu natuke teises tonaalsuses kui teadusuuringute ühiskatla ümber istujatel.

Need skandaalid on kahjustanud füüsikat ja füüsika positsiooni ühiskonnas. Arvatavasti on suurenenud skepsis füüsika tulemuste suhtes üldse. Lisaks on paljud doktorandid ja nooremad teadlased kaotanud väärtuslikku aega, püüdes kinnitada ja arendada võltstulemusi. On rõõmustav, et füüsikud ise avalikustasid pettuse ja otsivad, mille abil saaks niisugust võltsimist takistada.

Nobeli auhinnad

Paljud asjatundjad on leidnud, et eespool kirjeldatud teaduslikud tööd oleksid võinud olla tõestena Nobeli auhinna mõõtu. Ka Ninov ja Schön võisid mõelda samuti. Nobeli auhinna saamiseks on vaja olla esimene suure avastuse tegija. Paljastamata võltsitud tulemuste avaldaja võiks teoreetiliselt preemia saadagi.

Siinkohal võib nimetada, et Schön, Batlogg ja Kloc võtsid 2001. aastal vastu ühe silmapaistva Saksamaa auhinna. Selle on nad tagastanud.

Rootsi Kuninglikul Teaduste Akadeemial ja teistel Nobeli auhindade väljaandmist otsustavatel institutsioonidel on suur vastutus ja nad peavad tegema kõik, mis nende võimuses, et tagada auhindade jagamise aluste ja premeeritute ausus. Füüsika ja keemia alal pole õnneks seni veel ühtegi auhinda vaidlustatud. Huvitav lugu oli füsioloogias ja arstiteaduses, kus taanlane Johannes Fibiger (1867–1928) sai 1926. a Nobeli auhinna oma avastuse eest, mille järgi võivad putukad tekitada inimestel vähktõbe. Siiski ei olnud siin tegemist otsese sohiga, vaid katsematerjali vigase tõlgendamisega. Võib nimetada, et Fibiger ise suri vähktõppe kuu aega pärast oma auhinna kättesaamist 1927. a. Järgmine Nobeli auhind vähiuurimise eest anti 1966. aastal, siis sai selle ameeriklane Peyton Rous (1879–1970) vähki tekitavate viiruste avastamise eest – seekord korrektne avastus, kuid tehtud 55 aastat varem. 16 aastat varem ka Fibigeri kahtlasest preemiast!

Enrico Fermi (1901–1954) võttis vastu 1939. a füüsikapreemia uute neutronkiirgusega tekitatud radioaktiivsete elementide avastamise ja aeglaste neutronite põhjustatud tuumareaktsioonide avastamise eest. Pärast tuumalõhenemise avastamist Otto Hahni ja Fritz Strassmanni poolt on nüüd ju teada, et uued radioaktiivsed elemendid polnud midagi muud kui lõhenemise fragmendid. Siin ei olnud küll tegemist väga suure veaga ja Fermi võis auhinna vastu võtta puhta südametunnistusega. Tal oli ka teisi avastusi, mis oleksid auhinda küllaldaselt põhjendanud.

Kui vaadata ka maailmakirjandust, siis võib nimetada vene autorit Mihhail Šolohhovi (1905–1984), kes 1965. a sai Nobeli auhinna oma Doni-eeposes vene rahva ajaloo kirjeldamise kunstimeisterlikkuse ja tervikliku käsitluse eest.

Kuid 1974. a tõi Aleksandr Solženitsõn, Nobeli kirjandusauhinna laureaat aastast 1970, maailma avalikkuse ette kahtlused, mis Venemaal olid liikuma hakanud juba 1929. aastal, kohe pärast „Vaikse Doni” kahe esimese osa ilmumist: Šolohhov on vaid kaasautor, võõra käsikirja kohendaja. Poleemika selle kirjandusliku plagiaadi üle jätkub tänapäevani, kindlaid tõendeid ei ole poolt ega vastu, originaalkäsikirjad on kadunud, tekstoloogiliste analüüside lõppotsus näib sõltuvat tegijate hoiakutest (8).

Veel mõned kommentaarid

1985. a ilmus raamat „Betrayers of Truth”, mille autoriteks Broad ja Wade, kaks New York Timesi teadusajakirjanikku (9). See annab huvitava ülevaate, kuidas pettus võib teadlaste tegevusse sisse sattuda ja kuidas sohk, kogemata või meelega, võib rikkuda teaduslikke tulemusi.

Kas leidub arukaid selgitusi, miks sohki ja pettust teaduses esineb ja miks võtab palju aega, enne kui need avastatakse? Arvatakse, et kolm tegurit on eriti olulised (David Goodstein, Physics World, XI 2002, lk 17–18). Esiteks tunnevad teadlased survet, on mures oma karjääri pärast ja peavad järjest ette näitama uusi ja põrutavaid tulemusi; teiseks: kui teadlasele tundub, et ta on lahendanud mõne tähtsa probleemi, ei hakkagi ta enam tegema põhjalikke ja aegaviitvaid katseid, vaid usaldab oma intuitsiooni ja töötleb tulemusi sobival viisil; Kolmandaks teadmine, et fiktiivsete tulemuste objektiivne kontrollimine on raske ja nõuab aega. Kolmas tegur soodustab eriti bioloogiat ja meditsiini, kus on raskem korrata katseid identsetes tingimustes. Goodsteini arvates mõjutasid kõik need kolm tegurit ka Ninovi ja Schöni käitumist.

Sohki teaduses võib võrrelda dopinguga spordis. Nii nagu Ben Johnson, Katrin Krabbe, Johann Mühlegg jt, olid ka Ninov ja Schön jõudnud omal erialal tipu lähedale, kuid nad tahtsid ilmtingimata saada võitjaks kas või keelatud vahendite abil. Diskvalifitseeritud sportlastel on lootust pärast paariaastast võistluskeeldu rajale tagasi tulla. Kuid missugune saatus ootab ees sohki teinud füüsikuid, kes on rikkunud tõe otsimise kirjutamata reegleid? Ajaloost on (seni?) selle kohta vähe näiteid tuua (õnneks!), siiski on olemas vähemalt üks pretsedent. Saksa teadlane Emil Rupp (1898–1979) avaldas 1934. a juhtivates ajakirjades Annalen der Physik ja Zeitschrift für Physik viis artiklit elektronide hajumise kohta. Ta võttis N. F. Motti viis aastat varem ilmunud teoreetilise artikli ja väitis, et on eksperimentaalselt kinnitanud selle järeldusi (lisame, et oma tuntuse teadusemaailmas pälvis Rupp 1920. aastatel sellega, et võttis ühe Albert Einsteini artikli valguse kvantiseloomu kohta ja kinnitas katseliselt (?) seal tehtud ennustuste õigsust). Kui sai selgeks, et tegemist on võltsimisega (tema tulemusi ei õnnestunud kellelgi korrata ja pealegi ilmnes, et Ruppi laboris ei olnud katseks vajalikku kõrgepingeaparatuurigi) võttis ta kõik artiklid tagasi ja esitas arstitõendi (mis ka ajakirjades ära trükiti), et ta oli olnud vaimuhaige, kui noid 1934. a artikleid kirjutas. Saksa keeles hakati kasutama sõna geruppt võltsitud tulemuste ja artiklite kohta. Pärast Teist maailmasõda töötas Rupp ühes trükitööstuse teadusliku uurimise instituudis Ida-Saksamaal (10).

Üks suurt tähelepanu äratanud sohiga seotud juhtum, seekord õnneliku lõpuga on Baltimore’i juhtum (11). David Baltimore’i (1975. a Nobeli laureaat füsioloogias ja meditsiinis) üht nooremat kaastöölist süüdistati 1986. a tulemuste võltsimises. Kaebus tuli ühelt teiselt teadlaselt, kellel ei õnnestunud tema tulemusi korrata. Asi puhuti üles ajalehtedes: „Kuulus Nobeli laureaat on seotud sohiga!” Kongress pani Washingtonis käima juurdluse. Riiklik toetus ja sohk! Baltimore kaitses oma noort alluvat, kuid kaotas. Tema teadusgrandid lõpetati ja ta pidi lahkuma Rockefelleri ülikooli rektori kohalt. Ajujaht ei olnud veel lõppenud, kui pärast kümme aastat kestnud uurimist selgus, et tegemist ei olnud sohiga, vaid kogenematu noorteadlase lohaka katsetulemuste analüüsiga. Teadlane sai peale korraliku kahjutasu võimaluse oma teadustööd jätkata. Ka Baltimore rehabiliteeriti ja valiti 1997. a California tehnoloogiainstituudi rektoriks ja autasustati 1999. a prestiižika teadusmedaliga National Medal of Science. See lugu, mida võib peaaegu võrrelda Prantsuse Dreyfusi afääriga, illustreerib täpse ja asjaliku teadusliku uurimise vajadust, enne kui ajalehed, kohtud ja poliitilised instantsid lavale ilmuvad.

Võib leida näiteid, kus enam-vähem ausad vead on tekitanud turbulentsi teadlaste hulgas, kuid ühtlasi ka negatiivset suhtumist teadusse üldse. Vigased avastused, mille eksistents ei kesta kaua, on näiteks külm tuumasüntees, magnetmonopolid ja polüvesi (polywater). Polüveest teatas umbes 40 aasta eest vene keemik Boriss Derjagin ja kirjeldas selle imelisi omadusi, aga varsti selgus, et need omadused ei olnud midagi muud kui mustus ja lisandid. Kui Derjagin siis mõned aastad hiljem teatas, et ta on valmistanud sünteetilisi teemante, ei võetud teda enam tõsiselt. Kuid seekord oli Derjaginil õigus: sünteetilised teemandid said tehtud ja tema labor muutus sel alal juhtivaks keskuseks maailmas (12).

Teaduses on oluline teha vahet teadliku sohi ja pelga lohakuse vahel. Ei saa mööda minna tegevusest, mis samuti nimetab end teaduseks, kuid tegelikult ei hooli füüsikaseadustest üldse ja eelistab lihtsalt nõidumist. Robert Parki raamat „Voodo Science” (13) annab selle kohta huvitavaid hirmuäratavaid näiteid ja demonstreerib ühtlasi, kui sügavad juured on niisugusel „teadusel” ühiskonnas.

Ka teadustulemuste võimalike rakenduste võidujooksu on ilmunud üks teadustegevuse arusaamatu alaliik. BB C veebisaidi 29. VII 2002 teadusuudiste rubriigis ilmus teade „Boeing tries to defy gravity” (vt ka Physics World, IX 2002, lk 8). Jutt on vene teadlasest Jevgeni Podkletnovist, kes väidab, et ülitugeva elektromagneti kohal väga kiiresti pöörlevast keraamilisest ülijuhist ülalpool kaotab Maa gravitatsioonijõud ca 2% oma tugevusest. Boeing lootvat seda hakata kasutama kütuse kokkuhoiuks lennukite õhkutõusmisel. Oma esimesed positiivse tulemusega katsed oli Podkletnov teinud 1992. a Tampere tehnikaülikoolis. Kirjutatud artikli võtnud ta küll enne selle avaldamist ise tagasi. Ka 1996. a publikatsiooni tabas sama saatus. Ükski teine labor tema tulemusi saavutanud ei ole, kuigi on proovitud nii Jaapanis, Euroopas kui ka USAs. Oma Moskva laborisse ei lase Podkletnov teiste riikide eksperte ligi, vihjates tehnilistele saladustele. Tõesti, teoreetiliselt siin saladusi pole, katsekirjeldus viitab üsna üheselt mingite gravitatsioonipööriste arvatavale toimele, mis teoorias ei ole põhimõtteliselt ei uudis ega ka mitte võimatu. Kuid efekti väidetav suurus – 2% – ei tule küll üheski olemasolevas gravitatsiooniteoorias kõne allagi. Tundub lausa uskumatu, et hoolimata teadlastest ekspertide hoiatustele – meelega salajas hoitud katseseade ja teooriaga räiges vastuolus olev mõõtmistulemuse suurusjärk – on Boeing Podkletnovile oma rahakotirauad lahkesti lahti teinud. Samad sõnad võib ütelda Inglise firma Technology Investment and Exploration Limited kohta, kes on teatanud kavatsusest anda 1,5 mln naela mikrolepton-generaatori ehitamiseks, selleks et leptonite perekonna väga väikeste liikmete abil avastada naftat Kesk-Inglismaal (Physics World, VII 2002, lk 5).

1819. aastal on Halle ülikooli professor Ludwig Heinrich von Jakob (14) väljendanud nii ilusasti akadeemilist vabadust ja ausust: „Vabaduse vaimus ei kosu vale ega leia kandepinda väärad teod. Mõttevabadusele on loomuomane pürgida tõe poole väära teadmist lammutades. /- – – / Teadlaskond ja teadus on kogukond, kus peamiseks ongi teadus ja ei muu, seda üksteisele uut õpetades ja näidates ning vigu välja tuues. Teaduse eesmärgiks on teadmiste kogu täiuslikkuseni viimine. Igapäine mõtete kaalumine ja sõelumine välistab vead parimal moel, ka nende puhul, kel enesekriitikat napib.”

Sajandite jooksul on kindlasti muutunud nii teaduse tegemise viisid kui ka teadlaste töökeskkond. Sellest ei järeldu, et nende poolt hinnatud väärtused püsiksid muutumatuna. Aastatuhande vahetuse paiku (3. XI 1991 / 10. X 2002) kinnitas Ameerika Füüsika Selts ametialase käitumise reeglistiku, kus muu hulgas on öeldud: „Iga füüsik on teadusühiskonna kodanik. Iga selline kodanik hoiab oma vastutustundega ülal teadusühiskonna heaolu. Parimal moel edeneb teadus just vastastikusel usaldusel, mis põhineb kõigi selle kogukonna liikmete ausal käitumisel. Pettused ja kelmused, mis kahjustavad hea teaduse nime, on lubamatud. Teaduseetika nurgakiviks on ennekõike ausus. Ausa käitumise eest tuleb hoolitseda ning seda tuleb innuga jagada ka järgmistele teadlaspõlvkondadele.”

Tõepoolest, ausus iseenda ja teiste vastu oli, on ja peab jääma teaduseetika alusnormiks.

Artikli varasem variant on avaldatud Eesti Füüsika Seltsi aastaraamatus 2002. a.

Kirjandus
1. S. Weinberg, „Dreams of a Final Theory”, Pantheon Books, New York (1992).
2. S. Hofmann, Rep. Prog. Phys. 61 (1998) 639.
3. Yu. Ts. Oganessian et al., Nature 400 (1999) 242.
4. R. Smolanczuk, Phys. Rev. C 59 (1999) 2634.
5. V. Ninov et al., Phys. Rev. Lett 83 (1999) 1104.
6. Editorial Note, Phys. Rev. Lett. 89 (2002) 039901-1.
7. Beasley Report: http://www.lucent.com/news_events/pdf/researchreview.pdf .
8. R. Medvedev, „Problems in the Literary Biography of Mikhail Sholokhov”, Cambridge University Press (1977).
9. W. Broad and N. Wade, „Betrayers of Truth”, Oxford University Press (1985).
10. A. P. French, Phys. Perspect. 1 (1999) 3.
11. D. J. Kevles, „The Baltimore Case: A Trial of Politics, Science, and Character”, W. W. Norton&Company (1998).
12. A. Niilisk, EFS aastaraamat 1993 (1994) 93, 1994 (1995) 118.
13. R. L. Park, „Voodo Science: The Road from Foolishness to Fraud”, Oxford University Press (2000).
14. L. H. von Jakob, „Academische Freiheit und Disciplin, mit besonderer Rücksicht auf die preussischen Universitäten”, Brockhaus, Leipzig (1819).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming