Sõjatorm, mis ei ole veel vaibunud

Tõnu Tannberg

II maailmasõda armistas paljude rahvaste kollektiivse mälu ja haavade paranemine võtab aega. Andrew Roberts, Sõjatorm. Uus II maailmasõja ajalugu. Tõlkinud Olavi Teppan. erialatoimetaja Toomas Hiio. Kujundanud Mari Kaljuste. Varrak, 2011. Läinud sajandi suurim sõjaline konflikt II maailmasõda pakub tänaseni nii lugejatele kui ka uurijatele huvi. Igal aastal ilmub selle sõja teemal arvukalt lühemaid ja pikemaid teaduslikke uurimusi ja kirjandusteoseid, lavastatakse teatrietendusi ning dokumentaal- ja kunstilisi filme. Ja loomulikult võib asjahuviline end kaevata järjest sügavamale internetiavarusse, et ammutada sealt II maailmasõja kohta uut ja põnevat informatsiooni.

Kuid kuhugi ei ole kadunud ka II maailmasõja kokkuvõtlikud, üldistavad käsitlused. Õigupoolest saab need üldistavad käsitlused jaotada isegi tinglikult kaheks: ametlikeks ja mitteametlikeks. Esimeste all pean silmas neid kollektiivseid uurimusi, mis on üllitatud enamikus II maailmasõtta kaasatud suurriikides ja mille eesmärgiks on esitada n-ö ametlik seisukoht antud riigi osaluse kohta selles sõjas. Sellised paljuköitelised II maailmasõja ajalood on enamasti olnud üsna pikka vinnaga projektid. Piisab, kui mainida, et sakslaste II maailmasõda käsitleva kapitaalse koguteose avaldamiseks kulus üle paarikümne aasta.

Oluliselt on kujundanud II maailmasõja ametlikku uurimist ka poliitiliste olude muutumine nii maailma areenil kui ka konkreetse riigi sisepoliitikas. Eriti torkab see silma Venemaa puhul, kus iga režiimimuutus on Nikita Hruštšovi valitsemisajast kuni tänaseni kaasa toonud ka uue ametliku käsitluse NSV Liidu osalusest II maailmasõjas (Moskva kõnepruugis Suures isamaasõjas). Viimane sellekohane ettevõtmine ongi Venemaal just parasjagu algusjärgus, kuna selle aasta suvel ilmus 12-köitelisena kavandatud Suure isamaasõja koguteose esimene raamat, mis ei kannata kahjuks teaduslikust vaatepunktist mingit kriitikat. See väljaanne on rakendatud ideoloogia teenistusse.

Mitteametlikud II maailmasõja ajaloo üldkäsitlused on enamasti n-ö ühemeheajalood ning kirjutatud paljuski ka eesmärgil, et mingil moel vaidlustada ametlikes uurimustes või laiemalt senises ajalookirjanduses juurdunud seisukohti. Sellise lähenemise näiteks on ka Andrew Robertsi (sünd 1963) raamat II maailmasõjast. Cambrigde’i ülikoolis doktorikraadi kaitsnud autor on Suurbritannias tunnustatud ajakirjanik ja meediategelane, kelle ajalooteemalised telesaated on pakkunud üsna palju kõneainet. Ta on kirjutanud mitmetel teemadel, alates Napoleoni sõdade ajastust kuni XX sajandi probleemideni välja. Ka tema varasemad sõjaajaloo-teemalised raamatud on tunnustust leidnud.

Raamatu plussiks on kindlasti selle ülevaatlikkus. Autor on püüdnud anda igakülgse ülevaate II maailmasõjast, jätmata kõrvale ka vähem tähtsaid sündmusi, piirkondi ja tegelasi. See on tal ka päris kenasti õnnestunud ja nii on mitmel korral isegi Balti riikides toimunu äramärkimist leidnud. See raamat ei paku palju neile sõjaajaloohuvilistele, kes naudivad pikki ja detailseid lahingukirjeldusi. Loomulikult ei minda nendest mööda, kuid Robertsile on konkreetse lahingu üksikasjalikust kirjeldusest hoopis olulisem taustategurite mõistmine ja analüüs, tagajärgede esiletoomine ja ka võimalikud alternatiivid. Selline lähenemine on sümpaatne.

Sõjasündmuste asjatundlikule analüüsimisele on kindlasti kaasa aidanud seegi, et autor on paljudes sündmuspaikades ka ise kohal käinud, alates Stalingradi lahingupaigast ja lõpetades Hitleri hundikoopaga Rastenburgis ning Stalini suvilaga Sotšis. Raamat on varustatud korralike kaartide ja üksikasjaliku registriga, mis hõlbustavad lugemist.

Igas meepotis leidub enamasti ka mõni tõrvatilk, raamatutes suuremaid või väiksemaid vajakajäämisi. Nii ei ole erand ka Robertsi raamat. Sisulise poole pealt jättis kõige kunstlikuma mulje raamatu kokkuvõte, kus arutletakse „kui oleks”-vormis selle üle, mil moel võinuksid teljeriigid vigu vältides sõjas võidu saavutada. Need arutlused on ikkagi tagantjärele tarkus. Ei ole eriti tõsiseltvõetav tõdeda, et kui ikkagi Adolf Hitler oleks paar aastat oodanud sõja alustamisega, siis oleks tema käsutuses olnud hulga rohkem relvastust jne ning oleks ka võit saavutatud. Siin on autor enda ette kunstliku probleemi seadnud, püüdes tõestada, et lääneliitlaste võit ei olnud selles sõjas ette määratud. Loomulikult ei olnud see võit ette määratud ja ega seda ole ka tõsised ajaloouurimused üritanud tõestada.

Teksti sisukusele on oma jälje jätnud tõsiasi, et kasutatud kirjandus on ülimalt inglise keele keskne, mistõttu näiteks saksakeelsed uurimused ei ole kasutamist ja viitamist leidnud. Teatud probleemid tekivad kommentaaride ja terminitega. Olavi Teppan tõlkijana on teinud tublit tööd ja esiletõstmist väärib samuti erialatoimetaja Toomas Hiio panus, kelle sulest pärinevad ka üsna arvukad joonealused lisaviited ja asjakohased kommentaarid. Kohati siiski tundub, et kommentaare on isegi liiga palju. Pealegi on kommenteerimist ja selgitamist leidnud esijoones Saksa sõjaväega seotud mõisted ja sündmused, vähem on tähelepanu jätkunud teistele riikidele. Silma torkas ebajärjekindlus kommenteerimisel. Toimetaja sisulised märkused algavad lk 58, kuid kommenteerimist vajanuks edaspidiste kommentaaride laadi silmas pidades juba lk 55, kust algab sisuline tekstiosa. Sealt leiame juba sellised olulised mõisted nagu Sturmabteilungen (SA) ja Schutzstaffel (SS), kuid need avatakse sisuliselt alles edaspidi. Sellekohaseid näiteid on teisigi.

Kohmakad on ka saksa- ja ingliskeelsed tsitaadid, millele on sulgudesse tõlge lisatud. Lugemise huvides võinuks vastupidiselt toimida või originaalteksti hoopis viitesse paigutada. Liiga palju on eestikeelses tõlkes ekspluateeritud originaaltermineid. Saksamaa puhul võiks ikka rahulikult kasutada „Riigipäeva Reichstag’i, Nõukogude Liidu puhul „ülemjuhatuse peakorterit” Stavka asemel, Sovnarkom võiks ikka olla Rahvakomissaride Nõukogu (RKN) jne. Selliseid näiteid on raamatus kahjuks päris palju.

II maailmasõja üks võtmefiguure ja ka parimaid mõtestajaid Winston Churchill avaldas 4. juunil 1940. aastal Briti alamkojas peetud kõnes lootust, et õigeid samme astudes ja oma kohustusi täites „oleme võimelised taas kord kas või aastaid ja kas või üksinda oma kodusaart kaitsma, sõjatormile vastu pidama ja türanniaohtu trotsima”. Nii ka lõpuks põhimõtteliselt läks. Aga hoolimata tõsiasjast, et selle sõja relvad vaikisid juba 1945. aastal, ei ole 1939. aastal vallandunud sõjatorm siiski lõplikult tänaseni vaibunud, tormituuled puhuvad edasi ajaloorindel. II maailmasõda armistas paljude rahvaste kollektiivse mälu ja erineva mustriga haavade paranemine võtab aega. See aga omakorda toidab huvi selle sõja teemade vastu edaspidigi. Nii võime kindlad olla, et Robertsi raamat ei jää kindlasti viimaseks käsitluseks, mida hakatakse reklaamima kui uut II maailmasõja ajalugu, ning on kokkuvõttes kindlasti lugemisväärt lektüür kõigile sõjaja laiemalt ajaloohuvilistele lugejatele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming