Solvuda või mitte solvuda, selles on küsimus

AGU UUDELEPP

Kummalisel kombel on parim praegu eesti keeles saada olev poliitilise kommunikatsiooni raamat hoopis spordivaldkonnast: Raul Rebase „Võimalik”. Eriti olulised on kaks kohta: ühes räägitakse sportlase pakutavast tootest ja teises sihtrühmast. Kes pole lugenud, neile teadmiseks, et Gerd Kanteri pakutav toode oli kaasaelajate emotsioon sportlase võitudest ja sihtrühmaks keskealised naised. Paradoksaalsevõitu sihtrühm, tugitoolisportlaseks on ju mehed. Samal ajal geniaalne sihtrühm, sest just nemad kujundavad end ümbritsevate inimeste käitumist, sest oma poeg-väimees-mees võiksid ju olla kangelase väärilised. Võib ju küsida, mis see kõik poliitilisse kommunikatsiooni puutub. Puutub ikka. Keskealised naised on need, kes määravad nii enda kui ka oma mehe valijakäitumise ja järelikult tuleb just neile pakkuda õiget toodet.

Loomulikult kerkib küsimus, mis on poliitikas toode. Lähiajaloost võib leida igasuguseid vastuseid, üks küünilisem kui teine. Näiteks võib poliitikute meelest tooteks olla poliitik ise – mäletatavasti lubas tuntud parteijuht, et vajaduse korral teeb ta uue noorpoliitiku mõne kuuga ja hoopis kiiremini, kui see anatoomiliselt võimalik. Tooteks kiputakse pidama ka kõikvõimalikke lubadusi, olgu selleks väiksemad kulud või suuremad sissetulekud. Oletame aga hetkeks, et rebasenutikust annab kasutada ka poliitikas ning tooteks pole ei poliitik ega tulemus, vaid emotsioon. See avab hoopis uusi võimalusi ning võimaldab kimbatustest mööda hiilida.

Rikkuselubadused on 2007. aastast saati ära lörtsitud. Naljalt enam ei usuta, et haljale oksale jõudmiseks tuleb lihtsalt õige erakond valida ning siis, jalg üle põlve, ootama jääda. Pealegi on kõik juba kõike lubanud ning loosungid omavahel lootusetult sassis. Pole paremat näidet, kui parlamendivalimistele minek oma konkurendi kümnenditaguse loosungiga kohalikelt valimistelt.

Lõpmatuseni uusi nägusid pakkuda ei ole samuti võimalik. Esimesed eestimaised maasikad on varasuvel jumalavallatu hinnaga, kuid siis uputatakse turg üle. Sama lugu on uuspoliitikutega, särada saab vaid üks-kaks uut tulijat. Eks kõik tahaksid seekord olla eelmise korra kajakallased, kuid enamik jääb siiski imestama, kuidas valija ometi nende väärtust ära ei tundnud.

Emotsioonide põld on aga lai. Kindlasti mängitakse seekord põhjalikult läbi kõik, mis on seotud hirmuga. Me oleme juba näinud sõjalennukeid reipalt marssiva peaministri kohal. Samas – selle emotsiooni pealt ei ole võimalik eristuda. Eestimeelsete erakondade ja valijate hirm on ühine ning kui mõni partei peaks vääratama või üritama eristuda, siis võivad nad kevadel traagilise laulusalmi ainetel imestada „Kuhu küll kõik hääled jäid, mis on neist küll saanud?”. Loodetavasti välistab see arusaam suuremad vihale keskenduvad kampaaniad.

Tavaliselt on ette võetud ka ahnus, kuid nagu juba tõdetud, see meri on kalast tühjaks püütud. Rakkesse pannakse hoopis ahnuse noorem vend kadedus. Vaba majandusega riikides on loomulik, et mõni ühiskonnakiht tahaks endale saada ja selleks vajaduse korral teistelt ära võtta. Neid kihte saab ikka üksteise vastu välja mängida, kas või maksulubadused annavad selleks suurepärase võimaluse.

Kõik see on siiski vaid pinnavirvendus. Seekordne põhiemotsioon, millest loodetakse suurt tulu tõusvat, paistab olevat hoopis solvumine. Proovime siis, kas solvumisest saaks teha toodet, mis mõjutab olulist osa valijaskonnast.

Õnnestunud lugu eeldab kaht tegelast: üht head, kellele kaasa elada, ja teist halba, kelle ebaõnnestumist oodata ja loota. Nii saame meie, kaasaelajad, topeltemotsiooni – heameel nii oma kangelase õnnestumisest kui ka pahale paraja palga kaelanuhtlemisest. Poliitikutele avab see kaks võimalust. Esimene on ise kedagi solvata. Seda saab kasutada siis, kui puudub igasugune võimalus mingisugust käegakatsutavat heaolu lubada. Näiteks kandideerides üksikkandidaadina Euroopa Parlamenti. Mida head oleks sealt või sinna pürgides võimalik lubada? Kiusu ajada saab aga alati ning välja mängitakse siis selle peale, et kui valijal endal ei lähe asi paremaks, mingu siis vähemalt kellelgi, kes valijale närvidele käib, halvemaks. Ja kui mitte päriselt, siis vähemalt tuju olgu rikutud ja hing täis. Niisugune sihipärane kõigi erakondade ja poliitikute solvamine valijate rõõmuks on andnud vähemalt kaks korda mandaadi Brüsselisse ja hulga isikumandaate riigikogusse.

Käru keeramine käru keeramise rõõmust pole eestlase hingele muidugi midagi uut. Juba kellamees Lible lubas jõe tagurpidi käima panna, sest siis on hea vaadata, kuidas villaveski seisma jääb. Tuleb välja, et poliitiliseks tooteks saabki olla emotsioon – siiras kahjurõõm.

Arvestama peab seda, et solvamine oleks hoolikalt läbi mõeldud ja edukalt välja mängitud. Kogemata solvamine võib osutuda ohtlikuks, sest annab kellelegi võimaluse solvuda. Meelega, sügavalt ja koos kõigi nendega, kelle hääli ta soovib.

See on teine tooteloomevõimalus ehk sihilik solvumine. Taas, poliitik või erakond ei suuda oma sihtgrupi heaks suurt midagi ära teha, kuid nüüd saab ta olla koos nendega solvunud. Oluline on see, et sihtsolvuja ei tohi rusikat taskusse unustada. See tuleb välja võtta ning suure kisa ja kära saatel solvaja turjale tantsima saata. Loomulikult tuleb enne veenduda, et kogemata solvaja on isegi oma sõnadest kohkunud ja valmis järele andma. Lõpptulemusena on taas tooteks sihtgrupi emotsioon – ärategemisrõõm.

Sarnaselt solvamisega ei tohi ka solvuda kogemata. Sellest pole mingit kasu, vaid elu läheb hullemaks. Valija ei saa nimelt aru, miks peaks tema kaasa tundma näiteks mõnele jõule, kes on koalitsioonist välja visatud. Siin pole loota mingit kaastunnet, vaid hoopis parastamist ja kahjurõõmu.

Suur osa valijaist on nagu lootskalad – kui hai, keda seni saadetud, peaks olelusvõitluses vägevamale liigikaaslasele alla jääma, kolivad saatjad uue valitseja juurde üle. Mida kauem ise seda kaotust meelde tuletada, seda enam on valijad veendunud, et tagantjärele suurt sõnavõitlust pidava poliitjõuetuse juurde ei tasu tagasi pöörduda.

Poliitilise solvamise ja solvumise juures vaadatakse järelikult, kuidas tuua õnn sihtgrupi õuele, virutades selleks kivi vaenumehe kapsaaeda. Mida rohkem on plangu najal kaasakiibitsejate hulgas omasid ning mida suurema mürtsuga kivi maandub, seda parem. Nii et jah, kui Raul Rebasel oli puhtalt olümpiavõitja kasvatamine võimalik, siis poliitikas on sisult sada protsenti puhas emotsionaalne toode täpselt samuti – võimalik!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming