Sõnade ootel*

Väike arutlus ajast ja moraalist

JAAN UNDUSK

Õudukatemeistri Stephen Kingi romaanis „See“ võtab rühm lapsi  nõuks võidelda Selle ehk linna kloaagis pesitseva kurja alge vastu; See ilmub laste ette klouni rõivais ja peibutab neid õhupallidega, et nad hiljem tappa.

Õudukatemeistri Stephen Kingi romaanis „See“ võtab rühm lapsi nõuks võidelda Selle ehk linna kloaagis pesitseva kurja alge vastu; See ilmub laste ette klouni rõivais ja peibutab neid õhupallidega, et nad hiljem tappa.

Kaader Tommy Lee Wallace 1990. aasta samanimelisest filmist.

Emakeelepäeval ei tahaks ma seekord kõnelda ei emakeele ilust ega õigekeelsusest, vaid sõnast kui teost, mida saab sooritada kas paremini või kehvemini. Võib-olla mõjub see isegi kirikuõpetajalikult, kui küsin nõnda: mis asi on üldse hea tegu, moraalselt hinnatav toiming? Või väga lihtsalt ja eesti keeles: kuidas teha head? Vastus küsimusele saab olema niisama lihtsameelne nagu küsimus isegi: hea tegu, olgu ta suur või väike, on see, mis sooritatakse õigel ajal. Väljapaistev saavutus, samm edasi, edukas sooritus ei pea tingimata osutuma heaks teoks, kui see saadetakse korda kas ennetamisi või liiga hilja. Aeg maksab, kui minna hindama ettevõtmiste moraalset palet.

Väide tundub olevat liiga absoluutne, et äratada usaldust, aga püüdkem talle kinnitust leida.

Keeleteoga võiks asi olla niisama. Sõnas on väge siis, kui ta öeldakse õigel ajal. Liiga vara või hiljem pealekauba öeldud head ja paremad või lausa kuldsed sõnad ei ole tegu ise, vaid pigem märk tegemata jäänud teo tähistamiseks. Märk sellest, mida ennast ei ole parasjagu – kas veel või enam – kohal. Tõsi, nii ongi ju keelt tavapäraselt mõistetud. Keel on märgisüsteem, mis võimaldab toimetada asju, mida endid ei ole parasjagu kohal. Kassist võib rääkida toas, kus pole näha ühtegi kassi; vabadusest siis, kui pole vabadust. Rääkida võib ikka, olgu või olematusest. Aga siis ühtäkki tuleb koos keelega ka kass ise kohale; kass ise, vabadus ise, olematuse äng. Siis eristub märgisüsteemist maagiline sõna, mis enam ei tähista, vaid seob; mis ei tähista enam objekti, vaid seob kahte subjekti, kõnelejat ja kõnetatavat, sind ja mind.

Ma väidan niisiis, et hea tegu on see, mis tehakse õigel ajal. Muidugi kerkib kohe küsimus, mis asi on see õige aeg. Kellel on voli otsustada selle üle, kas tegu on tehtud õigel ajal või mitte? Väljendid, nagu „õige aeg“ ja „sobiv silmapilk“ näivat omandavat teoloogilise varjundi, umbes nagu Uues Testamendis, kus õige aja määrab eksimatult jumala tahe. Peetruse sõnul: „Alanduge siis Jumala võimsa käe alla, et tema teid ülendaks õigel ajal.“ (1 Pt 5,6). Algne kreeka vaste on neil juhtudel enamasti kairos, õnnistet aeg, jumalik silmapilk, mille väärtuse tagab jumala sekkumine ilmaliku aja käiku, sakraalsuse tung profaansesse. Ses mõttes võib arutlus „õige aja“ üle paista teoloogilise udutamisena. Loomulikult ei ole mul mingit voli kõnelda preestrina jumala nimel. Jutt käib ikka pigem inimese enda subjektiivsest teadmisest, „õige aja“ tajust täitsa igapäevases pruugis.

Minu teiseks väiteks olekski see, et enamasti tajume seda õiget aega või parajat hetke vaikimisi üsna täpselt, tabame ära käesoleva hetke õige moraali. Me teame painavalt sageli, mida oleks just siin ja nüüd õige teha. Iseasi, kas me seda tõepoolest ka teeme, kas järgime hetkel ainuõiget moraali, mis kusagil sisimas pakitseb, või valime selle asemel mõne teise hästi põhjendatava eeskirja; kas saadame korda hea teo või teeme mõnda muud, samuti vajalikku asja. Näite „heast teost“ ja „õigest ajast“ annab vana mõistulugu.

Kaks meest kõnnivad mööda kitsast mägiteed. Äkki üks neist komistab ja libiseb üle kuristiku serva. Ta jääb sügaviku kohale rippu, hoides end veel värisevi käsi kinni. Pole kahtlust, et see saab kesta vaid loetud sekundid, mitte rohkem, siis mehe jõud raugeb ja ta kukub alla. Teine mees ta kõrval tabab eksimatult ära hetke moraali ja teab täpselt, mis on ainuõige tegu: ulatada kuristiku kohal kõikuvale kaaslasele oma abistav käsi. Aga see on ülimalt ohtlik, suure tõenäosusega lendavad nad pärast seda – käed vennalikus seongus – mõlemad alla ning ühe laiba asemel on sügaviku põhjas lihtsalt kaks. Teine mees ei suuda oma moraalset enesetunnet siiski eirata ning sirutab käe välja, ainult et – sekund või murdosa hädapärasest hiljem, siis, kui sõber on juba minemas ning ei jõua enam haarata abistavat kätt. Abimees on ohust üle noatera prii. Üks mees kukub kuristikku, sest ei olnud enam mingit rohtu seda vältida, ja teine jääb oma abistava käe veel välja sirutunult kaljuservale käpakile, otsekui sümbol nurjunud päästmiskatsest.

Vaatame juhtunu veel kord üle. Teine mees, too abistaja, sai paugupealt aru, mis on olukorras ainus moraalselt õige tegu – ulatada hädasolijale käsi. Nii ta ka tegi. Ta tegi nõnda, et näidata jumalale, kes kõike näeb ja keda ta võib-olla usub, või et näidata kuristikku langevale kaaslasele inimliku halastuse viimse märgina, või et veenda iseennast: ma olen käitunud õigesti. Ta tahtis veenda nii jumalat kui ka oma ikka veel elusat kaaslast, nii iseennast kui ka mõnd juhuslikku pealtnägijat kusagil kaljunuki taga selles, et ta on ülimalt ohtlikus olukorras valmis väärikalt tegutsema. Ta ulatas oma kaaslasele raskes olukorras käe. Ainult et ta tegi seda vaevumärgatava viivitusega. Ja mis veel tähtsam, ta viivitas teadlikult (või vähemasti poolteadlikult), et säästa omaenese elu. See, millega ta hakkama sai, ei olnud enam hea tegu, vaid üksnes märk valmisolekust sooritada säärane tegu.

Arvatavasti käituksid paljud samalaadses olukorras meie abistajaga üsna sarnaselt. Tema kuristiku kohal rippuval kaaslasel ei olnud enam kahjuks suurt võimalust ellu jääda. Kätt õigel ajal ulatades oleks abistaja tõenäoliselt hukutanud ka enese. Kas kaks laipa ühe asemel oleks olnud moraalselt täiuslikum tulemus? Võib-olla oli abistav mees abielus ja tal olid kodus väikesed lapsed. Tema esimene moraalne kohustus oma laste ees oli ellu jääda. Ehk ei olnud tal seetõttu isegi õigust riskida ja me peaksime hindama just tema julgust olukorrast moraalselt üle olla ning mõttetu samm tegemata jätta? Kuid selles arutluses on üks mäda punkt. Nimelt oli abistava mehe esimene mõte antud olukorras ikkagi – sirutada käsi oma ohtu sattunud relvavennale. Ta teadis, et see on antud hetkel ainus õige tegu, ainus moraal. Ja see argument on möödapääsmatu.

Võib väita, et see ekstreemne näide ei anna mingit selgitust inimese tavapärase käitumise kohta. Kuid ekstreemsus lisab siin ehk asjale vaid vürtsi. Äkki võtab juhtum mägedes vaid essentsina kokku sageli nii tüüpilise argikäitumise: anda pigem märke valmisolekust häid tegusid teha, kui teha neid tegusid endid, see tähendab, teha asju (igaks juhuks) veidi varem või hiljem, kui on õige aeg. Märgid ilmnevad enne ja pärast õiget aega, nad on olemuselt tegu ennetavad (ühtlasi seda vältivad), seda tagantjärele tunnustavad, tegematust vabandavad.

Kahetsuse avaldamine, vabandust palumine on meie inimlikus argipäevas kenad ja vältimatud asjad. Tasub siiski meeles pidada, et nad märgistavad alati ka mingeid tegemata jäänud häid tegusid.

Võtkem põhiväited veel kord kokku. Esiteks, aeg on moraalselt väärtusliku teo tähtis mõõde; hea tegu tehakse õigel ajal, mitte seda ennetades või mööda lastes. Teiseks, väljendid, nagu „õige aeg“ ja „sobiv silmapilk“ on igaühe enda subjektiivsest reaalsusest tulenevad mõisted; enamikul juhtudest tuntakse eksimatult ära see, mida hetkel on õige teha. Kolmandaks, hoolimata sellest tegutsetakse tihti ennetavalt või äraootavalt, reageeritakse ette või viivitamisi, mis asendab hea teo pelga märguandega valmisolekust see tegu teha.

Miks minetame tihti teadlikult õige momendi? Tahame ellu jääda, elada ohutumalt, elada meeldivamalt. Hea tegu on ikka vähemasti pisut ebamugav või piinlikkust tekitav. Hea tegu nõuab julgust, sest katkestab rutiini ning toob kaasa hälbeid elustiilis. Eksivad need, kes usuvad, et armastus riski vastu on mõnes inimeses universaalne. Vapper sõdur võib olla argpüks suhetes oma naise või lapsega. Avalikkust häbenev intelligent avaldab häbematult ausaid kirjatöid. Keegi pole arg või julge igas suhtes.

Hea tegu, nagu maagiline sõnagi, on ohtlik, sest ta seob. Juhtumis mägiteel seoks moraalselt õige tegu – käe viivituseta ulatamine kuristiku serval – kaks meest fataalselt ühte. Kui nad kukuvad, siis nad kukuvad koos; kui nad pääsevad, siis ei lahuta neid hiljem enam miski. Niisamuti seob inimesi õigel hetkel öeldud sõna. Kui kerge on avaldada armastust, kui see pole veel päriselt käes, kui see on mänguline, elegantne, nagu siid. Kui lihtne on öelda „I love“ asjade kohta, milleni kirg ei küüni. Kui meeldiv on rääkida armastusest takkajärele, meenutuste kuldses uimas. Ja kui raske on öelda midagi põhjapanevat sel kõrinöörival ainuõigel silmapilgul, kui kõik on täpselt käes ning puudub vaid üks – seesama sõna. Mis jäetakse sageli igaks juhuks ütlemata, sest keegi ei tea, mis tuleb pärast seda, kas kukkumine kuristikku või seotus surmani. Hirmu tekitavad mõlemad, sest vabaduse valentsid vähenevad igal juhul. Hea teo raskus seisneb selles, et temaga antakse endast midagi olulist ja korvamatult ära. Head tegu ei saa müüa, see ostetakse; ja ostetakse alati kallilt.

Huvitavamad kui emotsionaalsed tõrjemehhanismid on heade tegude ohtu vähendavad nii-öelda ratsionaalsed meetmed. Alati on olemas mitmeid moraale, mis sõdivad õiguse eest esindada silmapilgu tähtsaimat tegu: perekonnamoraal, töömoraal, kristlik moraal jne. Need kõik on „head“ moraalid, mille siht on inimkonna helgem tulevik, kuid see muudab olukorra vaid keerulisemaks. Sest näiliselt võrdse tõejõuga moraalid nõuavad aeg-ajalt otsuseid erinevates suundades. Võtkem või juhtum mägedes: peremoraali seisukohalt oli abistaja käitumine laitmatu. Samas ei jäta meid maha kahtlus, et äkki oli ta siiski argpüks. Niisiis on vähemalt kaks võistlevat moraali, mis annavad mehe käitumisele risti vastupidise seletuse.

Õudukatemeistril Stephen Kingil on tuntud romaan pealkirjaga „See“ („It“, 1986), millest Tommy Lee Wallace tegi 1990. aastal linateose. Rühm lapsi kusagil Maine’i osariigi väikelinnas võtab nõuks võidelda Selle ehk linna kloaagis pesitseva kurja alge vastu; See ilmub laste ette klouni rõivais ja peibutab neid õhupallidega, et nad hiljem tappa. Me saame teada, et See on kõigi lapsikute hirmude ühisprojektsioon. Iga 30 aasta tagant ehk generatsioonide vahetudes muutub See aktiivseks, et võtta uuest põlvkonnast oma saak, hirmule alluvad lapsed. Mainitud lasterühm näib oma ühtekuuluvustunde tõttu olevat esiotsa edukas Selle tõrjumisel, kuid nad tõotavad isekeskis, et kui See peaks kunagi jälle välja ilmuma, siis tulevad nad taas kokku ja jätkavad oma võitlust kurja vastu. Järgnevalt ongi 30 aastat möödas ning üks sama lasterühma ikka veel samas linnas elav liige kutsub oma kaaslasi tagasi: tulge siia, See on jälle väljas. Nüüd juba neljakümneaastased inimesed erinevates Ameerika otsades ja Inglismaal peavad paugupealt lahkuma oma kodunt, et täita lapsepõlves antud tõotust. Seda vastustavad nii pere- kui ka töömoraal, proovile pannakse karjäär ja inimestevahelised suhted. Ühel mehel on kodus viimaseid päevi last ootav naine ning ehkki ta tajub moraalset kohust kunagist tõotust pidada, puudub tal vähimgi jõud jätta oma turvaline pesa, et naasta kurjuse asupaika lapsepõlvelinnas. Kümne minuti pärast leiab naine ta vannitoast surnuna. Need, kes kardavad, murduvad kõigepealt. Stephen King ei ole mitte ainult õudukatemeister, vaid ka range moralist. Mees, kes heast teost kõrvale hiilib, ei leia tema silmis armu. Juhtum mägedes andis vihje paindlikumale psühholoogiale: heast teost hoidumine võib olla isegi jätkusuutlikkuse eeldus. Ent tähtsaim ei olegi olukordade erinev lahendus kahes loos, vaid üks ja seesama vastuolu algse moraalse enesetunde ja sellele järgnevate – emotsionaalsete või ratsionaalsete – tõlgenduste vahel.

See vastuolu on aegade jooksul andnud ainet suurele osale psühholoogilise kaldega maailmakirjandusest, teatrist, kinost. Peenemat sorti kunstiteos näitab meile sageli, kuidas inimene vaistlikult tajutud kõrgemat moraali imiteerides valib nii-öelda jätkusuutlikkuse nimel tegelikult madalama ja turvalisema tee. Tema abimeheks saab aeg, väike viivitus nii armastusavalduse kui ka abistava käega.

Minu neljas ülbelt üldistav väide ongi nüüd see, et too iseenesest väga inimlik oskus minetada teadlikult õige silmapilk, ennetada igaks juhuks otsustavat hetke või lasta pigem suur kiire mööda minna, nagu rahvas ütleb, tehes selle asemel märgi valmisolekust midagi olulist korda saata – et see ongi psühholoogiliste konfliktide üks igihaljaid lätteid ühiskonnas ja kultuuris. Pangem tähele, et jutt ei käi lihtsalt igale hetkele omasest võimalusest valida, näiteks stiilis, kas osta sõbrale sünnipäevaks roos või liilia. Käes on laupäev ja ma pean otsustama, kas lõpetada üks särav-plärav kolumnitekst, millega järgmise nädala ajalehes laineid lüüa, või minna õue ja mängida oma lastega, keda ma argipäeviti peaaegu ei näe. Mõlemad asjad on eluliselt vajalikud, kuid mõlemat saan ma teha ka homme, otsustama peab niisiis vaid, mis järjekorda tegevused seada. See logistilise sihiseadega probleem ei ole ei eetiliselt ega esteetiliselt erutav.

Mida ma kõlbeliselt otsustavate hetkede all silmas pean, on olukorrad, kus õige valik on inimesele vaistlikult selge, aga selle teostus jäetakse ajalisse nihkesse. Kui ma tean, et just siin ja praegu peaksin mängima minema lastega, kes akna taga minu järele hirmsat moodi karjuvad ja mind õue kutsuvad, just nüüd ja mitte tundigi hiljem, sest vita brevis est, elu on napp, ja õige hetke möödalaskmine ei pruugi just seekord olla korvatav, ja kui ma siis ikkagi ilmun vaid aknale – niisiis mitte uksele – ja neile hüüan: „Lapsed, homme mängime terve päev, aga täna on mul muud teha!“, siis selsamal hetkel keeldun ma võimalusest oma parimaks teoks, andes maailmale küll lohutava märgi, et ma selle väärtust igati tunnustan.

Üks maailma mõjusamaid lavatükke on Samuel Becketti kirjapildis vaid tosina lehekülje pikkune „Krappi viimane lint“ (1958). Edutu kirjanik Krapp kuulab selles omaenda häälega kolmekümne aasta eest salvestatud lugu sündmustest, mis toimusid siis, kui tal oli vanust veel 38. Ta oli paadis koos armastatud naisega, paat triivis kusagil mägijärvel kalda poole, suubus sahinal kalmustesse. Valdek Kruuspere tõlkes: „Ma heitsin ta kõrvale, mu pea oli tema rinnal ja mu käsi tema ümber. Me lamasime liikumatult. Aga paat meie all liikus ja hõljutas meidki õrnalt üles-alla, ühele ja teisele poole.“ Käes oli millegi jaoks õige hetk, oli võimalus korda saata midagi saatuslikku, ohtlikku, aga Krapp otsustas silmapilku venitada ja see mööda lasta, kartes sellest tuleneda võivat seotust. Paat hõljus ja aeg voolas, suur kiire saigi otsa. Aastaid pärast seda tumma sündmust kuulab mees üha uuesti üle omaenda salvestatud jutustust, teades, et hiljem polnud tal enam mingit šanssi olla õnnelik.

On kaks valdkonda, kus ennetavalt või tagasihaaravalt öeldud sõna kõige kirkamalt silma torkab. Need on pedagoogika ja poliitika. Enam kui kusagil mujal on neis tavaks tegutseda hoiatuste ja manitsuste varal. Ikka hoiatab kasvataja, õpetaja või poliitik lapsi, rahvaid ja riike millegi eest või manitseb ja noomib neid millegi pärast. Ikka põhiliselt eest ja pärast, enne ja takkajärele. Meie kõigi kogemus ette ja takkajärele öeldud sõnadega on piisavalt suur, algul lastena tüütut sõna kuulates, siis lapsevanemana sõnu tüdinult peale lugedes, hiljem sedasama alama ja alluva või ülema ja ülla rollis asutuse ja riigi tasemel üle korrates. Igaüks teab, kui vähe selline hoiatav-manitsev sõnavahetus kahte poolt seob. Me ei arenda etteütlevat ja takkarääkivat stiili mitte lihtsalt võimetusest, vaid ka täiesti teadlikult – et elada ohutumalt, meeldivamalt, iseenesele. Selline kõneviis ei ole siduv ja seda võib pidada isegi demokraatlikuks, teise isikut ja vabadust austavaks. Ainult et sellega jäädakse üksi. Krapp jäi üksi, laps jääb üksi, lapsevanem jääb üksi, riigiisa jääb üksi. Tohutult raske võib olla öelda midagi lihtsat ja põhilist isale, emale, lapsele või rahvale ainuõigel hetkel, orkaani südames. Poliitikud kardavad õiget silmapilku, toda juba mainitud kairos’t, nagu tuld, sest sel hetkel tuleb poliitiliselt korrektne kõnepruuk asendada millegi riskantsega. Ukraina kriisiga seoses oleme võinud kogeda, mil määral seisneb poliitika ette hoiatamises ja takka manitsemises, mis võimaldab sellel, kes võtab endale ulaka poisi rolli, teha pätti nii, nagu tahab. Hoiatav-manitsev talitusviis, kus õigeaegne laks ei ole ette nähtud, pole sindrile siduv.

Aga ma ei taha laskuda ise manitsevasse kõneviisi. Juhtum mägedes näitas, et õige aeg on ambivalentne suurus, mis head tegu võimaldades paneb ühtlasi palju kaalule. Õige silmapilk on ohtlik, sest tema siduvus ei ole ette kalkuleeritav. Iga ravim on ühtlasi mürk. Kreeka sõna kairos märkis otsustavat kriitilist hetke, mis võis lõppeda nii aupaiste kui ka läbikukkumisega. Veelgi enam, hea ja halb on ühe skaala sõnad, mis tähendab seda, et silmapilk, mis annab võimaluse head teha, annab tegelikult eriti soodsa võimaluse teha ka halba. Mehel mägedes avanes erakordne võimalus oma kuristikku kukkuvale kaaslasele mitte ainult et käsi ulatada, vaid talle ka jalaga sõrmedele lüüa, kiirendamaks tema allalendu. Need asjaolud õigustavad märkide ja nägude tegemise diplomaatiat ning poliitikuid ja pedagooge.

Näib, et Euroopa poliitikas on viimase saja aasta jooksul eriliselt väljapaistva eduga õiget hetke kasutanud diktaatorlusse kalduvad poliitikud. Jutt ei käi üksnes Hitlerist ja Stalinist. Nende tegevust tasub analüüsida, sest edukuse taga ei ole siin mitte ainult oskuslik demagoogia ja selle lõksu läinud rahvas. Selle taga võib olla ka julgus kasutada õiget hetke – see, millest korrektne poliitik juba mainitud riskide tõttu enamasti hoidub. Demokraatliku maailmavaate seisukohalt kasutab diktaator õiget hetke muidugi mitte heade, vaid halbade tegude sooritamiseks – mitte et ulatada kätt, vaid et sõrmedele lüüa. Kuid tema julgus, või kui soovitakse – nahaalsus väärib analüüsi. Sest ta ei jää üksi, vaid seob endaga õigel hetkel mingi nõidusliku väe, mis teda üleval peab. Pika tuuraninaga või kurva makaagi moega riigimees võib hakkama saada mõne näiliselt totra teoga, kui tunneb, et rahvas selle teo just tol hetkel heaks kiidab. Rahvas tunnustab alati oma juhi täpselt riskeerivat ajataju. On meilgi mälestus välisminister Lennart Merest, kes 1990. aasta sügisel tegi Valges Majas muistsele gloobusele pastakaga risti just sinna kohta Siberis, kuhu ta oma USA kolleegi James Bakeri kord kalale kavatses kutsuda. Mitte keegi peale eestlaste ei saanud aru, miks oli see gloobuse sodimine tol hetkel parim, mida Eesti heaks teha.

Emakeelepäeval tuleks vist lõpetada millegi muuga. Kas või sellega, et neid õigelt ajastatud hetki, millest ma räägin, on tegelikult väga palju. Neid on iga päev. Pole tähtis, et nad võimaldavad enamasti väiksemat sorti tegusid. Hea tegu on hea tegu. Ja see on sageli sõnaline. Niisiis, kutsun üles riskima. Siin ei peagi kedagi eriti õpetama. Nagu öeldud, me tajume sageli eksimatult silmapilgu õiget moraali. Hea tegu on seesama, mida me ise parajasti ootame. Tuleb see ainult esimesena teha. Teha see, mis näib olevat nii kerge ja on nii raske ning mille tagajärg on täiesti ettearvamatu.

*Eesti Rahvusraamatukogu emakeelepäeval 13. III 2015 peetud kõne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming