Soome-ugri auasi

Art Leete

Näitus „AUASI : EESTI ETNOLOOGIDE JÄLGEDES ” Eesti Rahva Muuseumis kuni augustini 2009. Koostajad Svetlana Karm, Piret Koosa, Marleen Nõmmela.       Soomlaste ja ungarlaste hõimupüüdlusi võib mõõta juba sajanditega. Eestlaste tegevust soome-ugri rahvaste uurimise vallas üldjuhul vaid aastakümnetega. Üks sellesuunalise süsteemse uurimise algatajaid Eestis on olnud ka Eesti Rahva Muuseum. ERM is hakati soome-ugrilastega tegelemise poole pürgima üsna pea pärast muuseumi asutamist.

Eesti Rahva Muuseum on juba nüüdseks üle 80 aasta olnud üks Eesti olulisemaid keskusi  soome-ugri rahvaste uurimise vallas. Püüdlused olid alul raskesti teostatavad suuremas mahus, ent tasapisi läks asi käima, suuresti 1920ndate alguses Soomest Tartusse tööle tulnud arheoloog Aarne Michaël Tallgreni ja etnograaf Ilmari Mannineni õhutusel. Manninen nimetaski soomeugrilaste uurimist eestlaste „aukohustuseks”. Tallgren aga pidas soome-ugri asualasid meie teaduslikuks kolooniaks, mis pakub eestlastele „sütitavat  suurusetunnet” ning siinsete noorte fantaasiale „laiu perspektiive”.

Suurema tuhinaga läks soome-ugri etnograafiline kogumistöö lahti siiski alles 1960ndate algusest. Seda soosisid muidugi ka tollased üldtuntud poliitilised ja sotsiaalsed reaaliad. Ent kuigi idapoolsete soomeugrilastega oli meil sel ajal piir avatud, ei tulene siit asjaolu, et kõik toimunuks iseenesest.

ERM i tollase direktori Aleksei Petersoni  kasutatud metafooriks muuseumi mõtestamisel oli „varaait”. Petersoni eestvõttel korjati 30 aasta vältel kokku suurem osa soomeugri aarete hunnikust, mis on praeguseks ERM i ladustatud. Üsna kindlasti on Eesti tänu Petersoni püüdlustele maailmas esikohal muuseumidesse kogutud soome-ugri esemete ja riigi elanikkonna suhtarvu võrdluses. Ja ERM on selles arvestuses muidugi maailma suurim soome-ugri muuseum. (Sellised võistlusreeglid  pole minu väljamõeldis. Peterson rakendas neid juba 1980ndatel.)

Samal perioodil avaldas teine ERM i soomeugri uurimise aktivist Jüri Linnus alternatiivset arvamust, et kogumistööd tuleks läbi viia süstemaatilise valiku põhimõttel. Linnus soovis korjamist suunata nii, et ERM i kollektsioon kajastaks soome-ugri kultuuri kogu võimalikus paikkondlikus, tegevusvaldkondlikus ning soorollilises kirevuses. 

1990ndatest peale pole enam olnud võimalik soome-ugri kogumist ekstensiivistada, ent eks tsipake ole tehtud ka viimasel ajal. Venemaa soomeugrilaste juurest esemete kogumise võimalused on nüüdseks üsna kokku kuivanud, ent uurimistöö väljavaated on avardunud. Viimase viieteistkümne aastaga on Eesti etnoloogid avaldanud rohkem soomeugriainelisi uurimusi kui kogu varasema aja peale kokku. Ning loomulikult kajastuvad selles  tegevuses ka kaasaja spetsiifilised teoreetilised ning metodoloogilised arengusuunad.

Inimesed (sh soomeugrilased) pole tänapäeval etnoloogile mitte enam pelgalt kultuurikandjad (kes kannavad rahvarõivaid, kaelkookusid, õllekappasid ja ürgset salateadmist). Nad on eeskätt dialoogipartnerid, kellega arutame igasugust arukat ja ka suvalist värki. Me loome üheskoos teatud kultuurilist tundmist, aitame teineteisel mõningaid huviväärseid  asju, lugusid ja suhteid meeles hoida.

Kõigi soome-ugri uurijate asi

Et soome-ugri etnograafilisel tegevusel oleks laiema vastukaja võimalus, tuleb vahel püüda seda osa ERM i varandusest ka rahva ette tuua. Esmakordselt tehti seda ERM is 80 aastat tagasi, kui 27. XII 1928 avati hõimurahvaste väljapanek Raadi mõisas, tollases ERM i hoones. Näha sai seda oma aja kohta pompoosset soomeugri väljapanekut kuni 1936. aastani. 

Nõukogude perioodil korraldati ERM is mitmeid soome-ugri ajutisi näitusi ning sama on tehtud pea igal aastal ka pärast Eesti iseseisvuse taastamist. Tavaliselt on need olnud pühendatud mingile konkreetsele rahvale (saamidele, liivlastele, ersalastele ja mokšalastele, hantidele, maridele, komidele, udmurtidele). Ent esemeliselt on püütud mudeldada ka seoseid soome-ugri rahvaste vahel. Kõigi viimase aja näituste taustaideeks on olnud  valmistumine ERM i uues majas tulevikus avatavaks uueks soome-ugri püsinäituseks.

2008. aasta novembrist 2009. aasta augustini avatud näitus on selletaoliste väljapanekute seas üks tähelepanuväärsemaid, sest see palju räägitud ja vähemalt 15 aastat uue hooga käinud valmistumine ilmneb siinjuures eriti tugevalt.

Ekspositsiooni koostajad kirjutavad näituse kataloogi eessõnas, et nad püüdsid „…jälgida  uurijate lühemaid ja pikemaid teekondi hõimurahvaste juurde, sukelduda erinevate ajastute miljöösse, uurijate rõõmudesse ja raskustesse ning seostada omavahel koostatud kirjeldused, tehtud fotod ja joonised ning kogutud esemed”.

„Auasja” näitus kujutab endast diakroonilist üldvaadet kogu ERM i soome-ugri tegevusele. On olemas tsitaat 1928. aasta näituselt mõnede mannekeenide näol, kõigi kogumisretkede  ja välitööde loetelu, hulk fotosid ja esemeid. Kuigi tegelikult ei paista ajalist süsteemsust näitust vaadates aga kusagilt. Näeme näilise suvalisusega hunnikutesse kuhjatud esemeid ning fotosid, millel etnograafid neid samu asju soome-ugri maadelt Eestisse tassivad.

„Auasja” näituse avamisel rääkis 1990ndate alguseni ERM i soome-ugri ekspeditsioone innu ja hooga organiseerinud Aleksei Peterson  kogumistöö raskusest. Petersoni väite kohaselt on palju raskem tuua Vepsamaalt atra kui muinasjuttu. Sõna otseses mõttes on tõde muidugi Petersoniga. Adratassija töö on tõesti raske. (Ma tean, millest ma räägin. Olen Komimaal samuti korra atra läbi küla vedinud. Ning teine kord, kui paati jõekäänakul läbi metsa sikutasin, arvas seda pealt näinud komi kütt, et leiaksin burlakina hõlpsasti tööd.) Ent lugu on muidugi paha, kui etnograafid paistavad  silma peamiselt musklijõuga.

Näitusel on hulk esemeid tõesti nurka hunnikusse kantud, nii et Petersoni osutatud tõlgendustasand on seal tõesti olemas. Seda isegi eksplitsiitsena, sest külastaja saab ka proovida tõsta etnograafi tingseljakotti, et tunda, mida välitööline päevast päeva oma kukil kandma peab.

Kõik „Auasjaga” kavandatu ehk ei tule näitusesaalis niisama otseselt välja. Süvenedes  on detailsed seosed etnograafide välitöö ja muuseumikollektsiooni moodustumise vahel tuvastatavad, ent mitte niisama pilku peale visates. Ühte ruumi on kokku pandud eri aegade uurijate eri oludes ja eri eesmärgiga tehtud pingutuste tulemused. Nii on ajatelg puntrana maha langenud ja vaataja harutab mõttejärge viipsimise meetodil (kerides korrapäratult laiali paisatud mõttelõnga viipsikule, vanade soomeugrilaste lõngakerimise  hargile).

Taustatööd on selle näitusega seoses olnud tähelepanuväärselt põhjalikud. Lisandunud on hulk uut teadmist ja sooritatud on järjekordne katse ühe soome-ugri teema eksponeerimisel. Tegu on igal juhul tõelise sammuga juba mainitud „valmistumisel”, tulevasel soome-ugri püsinäitusel on „Auasjaga” ilmselt nii mõnigi seos.

Emandad ja isandad 

Emandad ja isandad on ERM i peatse soomeugri püsinäituse kontseptuaalsed peategelased. See, mida muuseumi kogudest võtta on, sõltub otseselt välitöödest. Naised on nähtaval, mehed nähtamatud aastakümneid kestnud etnograafilises dialoogis. Naised on olnud altimad läbirääkimisteks etnograafidega: nad armastavad rohkem kõneleda ja seega jäädvustuvad kergemini ka nende arusaamad. Ka ERM i esemekogud kajastavad sedasama – naised  on oma asju palju rohkem ära andnud kui mehed. ERM i soome-ugri kogu on täis naiste särke, rätikuid, sukki, kedervarsi, koonlapuid, käsitöökarpe, toiduvalmistamise nõusid ja paljut muud. Ning käsikirjakogudest vaatab vastu sama pilt – ikka on peamisteks vestluskaaslasteks soome-ugri memmed.

Naised on kandnud põlisust ka kaasaegsemasse maailmasse, meeste kaudu on soomeugri kogukondadesse tulnud modernsus,  uuendused. Naiste tegevus on ka kodule lähem, võõrale, külalisele lihtsamini tajutav ja nähtav.

Mehed on pidevalt kuskil ära: merel, metsas ja tundras. (Mansi memm: „Kes on mees? Ta on hulkuv koer!”) Ja millega nad tegelikult tegelevad, pole tihtipeale lihtne teada saada. Meeste sõnum on rohkem varjatud, ehk tõrksamgi. Samas on just mehed (teatud mõttes paradoksaalsel moel) ka arhailisuse sümbolite  hülgajad.

ERM i tulevane soome-ugri püsinäitus ei keskendu etnograafide vaevadele kogutava ainese soolisel tasakaalustamisel, ent küsimus välitöödel kujunevast ebasümmeetrilisest kultuuridiskursusest on kogu lähenemise raamistiku osa.

Soome-ugri etnograafia on pikka aega toiminud superetnilisest identiteediarusaamast lähtudes. Inimesed, keda me liivi rannas, mari külas või handi metsatundras küsitleme, on meie huvisfääri sattunud tänu selle ühiskuvandi varjule. Needsamad inimesed ise näevad end tihti läbi palju konkreetsema identiteediprisma. Nad kuuluvad oma küla, sugukonna või jõeääre tavaliste inimeste hulka. Ning päris kindlasti on nad väärikad ning kombekad emandad ja isandad. Just sellised, millistena meie, etnograafid, tõelisi soomeugrilasi lootsimegi eest leida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming