Soov olla sihtmärk, värvist hoolimata

Kaarel Tarand

Marju Lauristin, Punane ja sinine. Toimetanud Peeter Vihalemm ja Margot Visnap, keeleliselt toimetanud Katrin Kern. Kujundanud Peeter Laurits. Eesti Ajalehed, 2010. 512 lk.        Hea, kui on põhimõtteliseltki teada, kuidas asjad peaksid käima. Kui tead, on, mille poole püüelda. Võib-olla kunagi täistabamust saavutamata. Marju Lauristin kirjutas 2003. aastal: „On oluline aru saada, kus on piirid poliitilise ja mittepoliitilise vahel, ja kuidas neid piire totaalse parteistamise eest kaitsta. Võin enda kogemuste põhjal nende piiride tähtsust ja hoidmise keerulisust tunnistada. Akadeemilises elus on ranged reeglid, mis kohustavad  objektiivseks ja erapooletuks. Õnneks on reeglid teada ja nende jälgimine avalikult näha. Loenguruumis või uurimistulemusi tõlgendades ei saa erakondlik kuuluvus midagi määrata. Kahjuks ei maksa akadeemilise elu elementaarsed reeglid Eesti avalikus elus. Ja ma ei ole kindel, kas nad kuskil parteipoliitikas täielikult maksavad” (lk 358).       

Piiride hoidmise keerulisust kinnitab Lauristini sünnipäeva puhul raamatuna ilmunud mälestuste ja artiklite valik, mille algatajaks Lauristin sissejuhatuses küll iseenda väidab, kuid memuaarse osa järgi võiks küll pigem arvata, et tegu on kirjastuse äriplaani ja hilise ärkamisega. Õpetlane ei seo ju oma töid kalendri ettemääratusega (näiteks: rääkida 70. sünnipäevaks lindile 20 tundi mälestusi ja avaldada need, sõltumata pinnapealsuse astmest). Tõsi, lepingulised tööd tuleb teha ära tähtajaks, aga üldiselt saab uurimine, sh enese uurimine valmis ikka siis, kui tulemused käes, mitte poolikute katsete pealt. Et negatiivne kirjastuse aadressil oleks ühe soojaga ära öeldud, siis on lubamatu, et seda sorti raamat  ilmub isikunimede registrita. On siis tõesti nii raske registrit koostada, kui on ette teada, et nii mõnigi otsib nende kaante vahele paigutatust vajalikku rohkem kui korra. Mis takistab? Ahnus? Laiskus? Ajapuudus?     

Üht väga ranget piiri on Lauristin rõõmustaval  viisil jälginud. Nimelt on jäetud kõik ajakirjanduses aastakümnete jooksul avaldatu värskete joonealuste kommentaarideta (usun, et kiusatus hilisema teadmise pealt üht-teist lisada või koguni muuta autorit ikka natuke vaevas). Kommentaarina artiklitele-intervjuudele võib ju tinglikult käsitleda „Peatükke kirjutamata elulooraamatust” ehk raamatu esimest osa. Aga nagu öeldud, on see kommentaar pealiskaudne. Ja suures, vanemaid ja  kujunemisloo algust puudutavas osas adresseeritud neile vanemate pattude laste kätte nuhtlejatele, kes „Punast ja sinist” iial ei osta ega kätte võta. Mis aga loomulikult ei takista neid ka edaspidi fakte ignoreerides tuld ja tõrva sülgamast, kui vähegi vabas meediaruumis, mille tekitamisel Lauristini osa väike ei ole, tema nimi kommenteeritava saagina välja riputatakse.       

Lauristini raamatu muidu ladusat mälestuslikku osa saabki kritiseerida ainult vormi ja süvenemisastme poolest. Autor on ju elanud elu ja osalenud sündmustes, mille kogu tausta ainult tema ise adekvaatselt kirjeldada saab. Teadustöö ja õpetamise eelistamine võimalikult „hoolikalt läbi kirjutatud ja detailitäpsele  mälestusteraamatule” (raamatu sissejuhatus) on ühiskondliku nõudluse seisukohalt vale valik. Õpetada oskavad teised ka, sotsioloogegi on Eestis rohkem kui üks, aga olulistes sündmustes suurt mängu mänginud Eesti õpetlase ja poliitiku mälestusi saab kirjutada ainult asjaosaline ise. Viiteid-vihjeid, et asjad olid hoopis kolmandat moodi, kui kahe võitlusleeri kuked on kirjeldanud, Lauristin oma elulookonspektis teeb. Detailse tõendusmaterjali  ja kommentaari esitamise küsimuses ei ole aga vastutust kuhugi delegeerida. Ise tuleb teha ja mitte loota, nagu teeb seda paraku suur osa mälestuste kirjutajatest, et aega on küllalt ja miski ei unune.     

Raamatus kokku ja mõnikord isegi ühe artikli sees võtab Lauristin rohkem kui ühe rolli. Päevakajalistes artiklites on paraku ikka rohkem poliitikut kui õpetlast, mis sest, et autor ehk vastupidist tahaks. Kõik positsioonid muretseva haritlase omast vihase õpetaja omani (et õpilased ei tee nii, nagu ta on õpetanud) on tekstides olemas. Paradoksina ilmutab ta ülimat suuremeelsust oma poliitiliste konkurentide  ja oponentide (ja üldse poliitikute tõu) suhtes just poliitiku rollis, leides silmatorkavat riigimehelikkust korraga nii Mart Laaris kui ka Edgar Savisaares (lk 140–151). Õiglane tunnustus neile mõlemale tavaliselt samade kaante vahele Eestis ei mahu.     

Loomulikult tundub poliitika, mille kujundamises ise osaled, ägedam, loomingulisem ja missioonitundelisem kui see, mida passiivselt kõrvalt vaatad. Aga õpetlase-kõrvaltvaataja positsioon peaks ju olema objektiivne. Kuid Lauristini väitel on poliitikast alates aastast 2003 kadunud kõik see, mis seal peaks olema:  „Kui ma Toompealt 2003. aastal lõplikult ära tulin, oli selge, et riigi huvidest lähtumise vaimu enam ei ole ja seda ei ole vist ka võimalik taastada. Hämmastavalt kiiresti muutus just nagu iseenesestmõistetavaks, et turg lahendab lõpuks kõik asjad iseenesest („loksutab paika”, nagu öeldakse) ja inimeste (ka poliitikute!) mure ongi ainult vaadata, kust ise kasu saab. On kadunud selge arusaamine, milleks meil oma riiki siis üldse vaja on” (lk 151-152).  Et poliitikute ridades jätkab suur osa neist, kes aktiivselt tegutsesid ka Lauristini ajal, tekib küsimus, kuhu siis riigimeeste (Laari ja Savisaare, näiteks) orientiirid ikkagi kadusid. Tuleb muidugi möönda liigset turukultust aastani 2008, kuid pärast seda on valitsus sekkunud küll peaaegu kõigesse, mis varem turule oli usaldatud. Rääkimata siis „parempoolsetest” maksutõusudest ümberjaotamise suurendamise eesmärgil.   

Teadlasena on Lauristin hästi kursis meie ühiskonna fundamentaalnäitajatega. Kui juba seitse-kaheksa aastat oleks poliitiline otsustusmehhanism täiesti paigast ära olnud, siis peaks see ju kuidagi avalduma ka näiteks tapmiste,  abortide, liiklussurmade, sündide jmt arvus hoopis vastupidiselt praegu jäigalt kehtivale paranemissuunale. Teadlane ja samas demokraat, kes usub jäägitult rahvavõimu paremusse, ei tohiks unustada, et valitsuskoalitsioonid esindavad Eestis valijaskonna enamuse eelistusi ega tee oma otsuseid täiesti meelevaldselt. Asjaolu, et 60% valijaskonnast valib järjekindlalt nn populiste, ei ole kvalifitseeritav ainult „populismiparteide” ühepoolseks  süüks. Kuna kõige rohkem hääli saavad valimistel kõige tuntumad ja kaalukamad poliitikud, on valijate tahe, mis minu arust ei võimalda teha järeldust, et „Eesti vajab poliitilist põlvkonnavahetust”. 

Teaduslikust objektiivsusest ei jää palju  järele, kui lisada siia ajutised paanikahood stiilis „Eestit võivad oodata veel suuremad katsumused kui need, millest pidime 1990-ndate alguse majanduslanguses läbi murdma. Majandusteadlased on tõsiselt hoiatanud, et senist neoliberaalset majandusmudelit fetišeerides, peost-suhu-poliitikat jätkates ning müütilistesse edulootustesse klammerdudes ei ole Eestil võimalik langusest kiiresti üle saada ega uut arengurada leida” (lk 454, kirjutatud  31. XII 2008). 

Viimases näites on kinnihakatavat ja vaieldavat rohkesti. „Võivad oodata” – muidugi võivad, kuid on üpris ebakorrektne väita, et  Eesti olukord oleks ligilähedalgi olnud N Liidu kokkuvarisemise aja majandusliku kollapsiga, ajaga, mil meil polnud ei raha (ei isiklikku ega üldse ringluses), elementaarseid toiduaineid, õigusruumi, toimivat riigiaparaati, maksustatavat ettevõtlust. Ajakirjanduses ilmunud tekste tuleb muidugi vaadata omas ajas ja kontekstis. Ajalehekolumnis kõlbavad kirglikkus ja kunstilised liialdused kasutada küll, ka ülikooli professorile. Kuid kas sotsioloog  peab ikka kaasa kiitma oma uurimisobjektide informeerimata arvamusele? Leheküljel 454 väidab Lauristin, et „40% elanikest on hirmul”. Väga halb, muidugi, et on, aga sellest ei tohiks sugugi järelduda, et hirmuks on ka mingeid ratsionaalseid põhjusi või et kui juba neljal hingel kümnest hirm on, siis järelikult on valitsuse poliitika tingimata vale. 

Lauristini tekstid on poleemilised ja olen nii mõnelegi ka ise lehtedes vastu kirjutanud. Näiteks on minu meelest sobimatu sotsiaalteadlastele üldomane kergekäelisus sõna „kriis” kasutamisel. Küll on meil „eetiline kriis” (lk 437, aastal 2006), „usalduse ja arengukriis” (lk 401, aastal 2001), „vaimne kriis” (lk 375, aastal 2000). Jätkem äärmuslikult paks värv ikka  kollasele meediale. Millist sõnavara kasutada siis, kui asi juhtumisi tegelikult tõsiseks läheb? Või siis see obsessiooni mõõdus arusaam siinsete vähemuste igavikulisusest, venekeelse meedia hädavajalikkusest, „aprillišokist”, mis muutnud kõike. Sotsioloogile ei tohiks olla jäänud märkamata, kui palju lapsi sünnib stabiilselt segaperedesse (kuni 15%), ega hüpoteesina mõtlemata mõte, et suurele osale eestlastest ei lähe nn vene küsimusega tegelemine  absoluutselt korda, kuna nad peavad assimileerimist praktikas toimivaks mudeliks ega mõista, miks sellele loomulikule suunale vastu töötatakse.     

Nüüd, kui need tekstid on ajalooliste dokumentidena  raamatus, võib-olla polegi kohane enam nendega vaielda. Õigem oleks tunnustavalt kübarat kergitada julgustüki ees tuletada publikule vanade kirjatööde abil meelde oma ekslikkust ennustamise alal – ja seda nii poliitiku kui teadlasena. Viimases osas ei ole küsimus isegi niivõrd teadlase enda, vaid tema distsipliini halvas või väheses ennustamisvõimes. Sellekohaseks poliitikaväliseks näiteks sobivad hästi artiklid „Eestlane raamatuostjana”  (1985) ja „Raamatunõudlus ja kirjanduskultuur” (1986), kus sotsioloogilistele uuringutele toetudes hinnatakse nõudlusele vastavat trükiarvu menuprosaistide puhul vahemikku 60 000 – 100 000 eksemplari. Tuntumate luuletajate puhul annaks „väljakujunenud nõudlus 40 000 – 50 000-lise tiraaži läbimüügi tagatise” (lk 206). Nõudlusmiinimum jääb 25 aastat tagasi 20 000 eksemplari juurde. Muljetavaldav!       

Ja tarvitses vaid väliskeskkonna mõnel põhinäitajal (vabadus, turg, tehnoloogia) muutuda, kui kogu ettevaatav osa tööst kaotas sisu. See, mida pakuti miinimumiks, on praegune maksimum. Luule võrdluses võib  trükiarvu erinevus siis ja nüüd olla sajakordne. Probleem on selles, et küsimusi, mis võinuksid viidata inimeste huvile mitte niivõrd suure trükiarvu, vaid nimetuste hulga vastu, ei olnud toona üldse realistlik ega mõttekas esitada. Vastulauseks kõlbab siinkohal, et ega siis täppis- või loodusteaduste ennustustega ole lugu parem, kui mõelda kas või avalikult tuntuima, kliimamuutuste teema peale. Tõesti, kliimamudelites on muutujaid sedavõrd  palju, et pikema ennustuse usaldusväärsus on vähene. Sotsioloogide uurimisobjekt – inimühiskond – on täpselt samuti liiga suure muutujate hulgaga, et ennustada pikema aja peale ette. Küsitlustulemused võivad ju näidata nii mõndagi, kuid ikka seda, mismoodi inimesed arvavad olevat, mitte, kuidas objektiivselt on. Ja sellele näivusele ei saa rajada kogu poliitika planeerimist.       

Kuid, nagu öeldud, ei ole ennustustäpsuse puudumine mitte Marju Lauristini kui sotsioloogi või (veel vähem) poliitiku puudujääk. Eesti sotsioloogiale on üldisemalt omane viimati ehk XX sajandi lõpukümnenditesse hädaga sobinud iseseisvus ja -päisus. Praegusel, bioloogia sajandil oleks tulemuslik sotsioloogiliste  uurimismeetodite hoopis ulatuslikum kombineerimine evolutsioonibioloogia ja -psühholoogia ning teiste teaduste universaalse teadmisega. Kui seda teha, siis jäävad ka esitamata ekslikud ennustused „sallimatuse võimendumise” kohta (lk 384) Eestis pärast nn aprillisündmusi või siis et „seisame maailmasõja lävel” (lk 269, kevadel 2006).       

Kogumikku koondatud artiklitest 18 on kirjutatud eelmisel ning 29 sel sajandil, s.t viimase 10 aasta jooksul. Ma ei tea, miks on valik just niisugune saanud, kuid sellest on kahju ses mõttes, et just varasemad artiklid on lugejatele praegu raskemini mujalt kättesaadavad  ning üllataval kombel on vanemate tekstide seas neid, mis on ajale paremini vastu pidanud kui uued lehesabajutud. Pealegi, mälestusteoseid ostes ja lugedes otsime neis ju eeskätt minevikku, ühe mõtleva inimese mõtlemise ja olemise ajalugu, mitte tänapäeva. Marju Lauristini puhul on ses mõtlemises olnud suurust ja suhtumises suuremeelsust küllalt selleks, et vanu tekste mitte nüüdki häbeneda. Sest need kõik on ju kirjutatud põhimõttel: „Mulle  on tähtis mitte minna kaasa massivoolude, emotsioonide ja eelarvamustega. Püüda tõsta vaatepunkti kõrgemale, näha asju natuke üldisemalt tasandilt” (lk 140).     

Ühtlasi, isikliku arve mahamaksmise korras loodan, et lahtunud on ka hirm, mida Marju Lauristin aprillis 2006 kirjeldas: „Neile, kes veel mäletavad seda, kuidas nõukogude ajakirjandust kasutati poliitilise malakana, on näiteks õõvastav näha viimasel ajal Sirbi veergudele ilmunud „paljastavaid karikatuure” ja lugeda juhtkirju, mis meenutavad stalinlik-leninliku  propaganda kallaletunge rahvavaenlastele” (lk 436). Karikatuurid ja juhtkirjad ilmuvad endiselt, ühtki rahvavaenlast pole mu teada nende alusel vangi viidud ega hukatud. See on vaba ühiskonna avaliku mõttevahetuse loomulik element. Või siis samasugune vaatepunkti tõstmise püüd, mis on Lauristinigi läbi elu kannustanud. Ja eks ole siinkohal lõppev lugugi ikka tunnustus, mitte hukkamõist.   

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming