Sosnovõi Bor – elu tulemäe all

?o Mattheus

Leningradi aatomielektrijaamas on vananenud seadmed ja lokkab korralagedus. Leningradi aatomielektrijaamast (LAEJ) Sosnovõi Boris ei räägita Eestis palju. Ometi on küllaga põhjust, miks peaksime LAEJ pärast muret tundma. Jaam jääb Eesti piirist vaid 70 kilomeetri kaugusele, Soome lahe kaldast lahutab jaama jäätmebasseine napp 90 meetrit. Tänaseks  on neisse kogunenud 4000 tonni kõrge radioaktiivsusega  jäätmeid. Tuumafüüsiku ja kohaliku keskkonnaktivisti Oleg Bodrovi hinnangul on nende radioaktiivsus võrdne 50 Tšernobõli katastroofiga.¹

 

Lekke- ja plahvatusoht

Avariid LAEJs algasid  juba kaks nädalat pärast töölehakkamist 22. detsembril 1973. aastal, kui toimus plahvatus esimeses energiaplokis. Selle tagajärjel purunes radioaktiivse gaasi filtreerimisseadme betoonist korpus.

Vaid kuu aega hiljem purunes 6. veebruaril  esimese energiaploki reaktori kontuur, millest välja purskunud keev radioaktiivne vesi tappis kolm töölist. Keskkonda pääsenud saaste määr on siiani teadmata.

Esimest korda kuulis avalikkus mõnest avariist alles 1992. aastal, kui 24. märtsi rikke tõttu pihkus atmosfääri radioaktiivseid gaase. 1996. aasta jaanuaris avastati radioaktiivse vee leke, mistõttu sattus keskkonda 12 liitrit radioaktiivset vett ööpäevas.

Eriti tõsiseks intsidendiks võib pidada 2002. aastal juhtunut, kui kolmanda energiaploki kapitaalremondi käigus paigaldati selle reaktorisse 241 juba varem kasutuses olnud kulumõõturit, mis lakkasid reaktori käivitamisel üksteise järel töötamast ja mille tulemusel kadus sisuliselt kontroll reaktori tegevuse üle. Reaktor õnnestus siiski peatada. Ligi 30 aastat Leningradi AEJ’is töötanud aatomienergeetik Sergei Haritonov võrdleb 2002. aastal toimunut diversiooniaktiga, millel oleksid võinud olla etteaimamatud  tagajärjed.

Kõige viimane teade ohtliku olukorra kohta Leningradi aatomielektrijaamas on 2005.  aasta 11. jaanuarist. Venemaa uudisteagentuuri Rosbalt järgi  peatati 11. jaanuaril 2005. aastal kell 15.00 kohaliku aja järgi jaama kolmanda energiabloki turbogeneraator number 5. Põhjuseks oli reaktori gaasjahutussüsteemi ülekuumenemine.

 

Vanaraud ehk reaktor РБМК

 

LAEJ ehitust alustati 1967. aastal. Esimene energiaplokk läks käiku detsembris 1973. Tegemist on maailma vanima РБМК-1000 (реактор большой мощности канальный) tüüpi reaktoriga, mis on samast seeriast Tšernobõli reaktoritega.

Teine plokk valmis 1975., kolmas 1979. ja neljas 1981. aastal. Nende energiaplokkide projektikohane kasutusaeg on 30 aastat. Esimene energiaplokk oleks pidanud lõpetama oma tegevuse 2003. aastal, kuid selle kasutusaega otsustati pikendada 15. aasta võrra. Käesoleval aastal sai projektikohane kasutusaeg täis ka teisel energiaplokil, mis on praegu remondis. 13. augustil lülitati  plaanikohaseks remondiks välja ka 4 energiaplokk, kuid see on kavas taas käivitada 26. septembril.

РБМК tüüpi reaktorite kasutamise ja ehitamise peamiseks põhjuseks oli Haritonovi väitel nende odavus ja universaalsus – sama tüüpi reaktorit saab kasutada nii elektrienergia kui ka tuumapommides kasutatava plutooniumi tootmiseks.  РБМК tüüpi reaktori teeb odavaks asjaolu, et see ei vaja nii tugevat ja suure maksumusega korpust, nagu seda kasutatakse veesurve all töötava ВВЭР (водо-водяной энергетический реактор) tüüpi reaktori puhul. Projektikohaselt talub РБМК-1000 survet vaid 0,4 kg/cm² kohta. Seetõttu ei pea korpus avariile vastu ja  radioaktiivne saaste võib avarii korral pääseda keskkonda. Oleg Bodrovi väitel puruneks reaktori nõrk betoonkorpus ka juhul, kui keegi otsustaks seda lennukiga rammida, nagu juhtus New Yorgis 2000. aasta 11. septembril. Kokku ehitati endises NSV Liidus 17 niisuguse reaktoriga energiablokki. Pärast 2010. aastat on plaanis ehitada Lenigradi AEJs Venemaa esimene uut tüüpi ВВЭР-1500 reaktor. Seni jätkub töö vanade reaktoritega.

 

Reaktorite kõrval on relvalaod

 

Lenigradi AEJ lähedal on kaks kaudset, kuid ülisuurt ohuallikat. Umbes  20 kilomeetri  (Peterburist  14 km) edasi on Krasnaja Gorka kindluses Esimese maailmasõja aegne laskemoonaladu.  Sealt mõne kilomeetri kaugusel Bolšaja Išoras  tegutseb  aga kaasaegne relvade utiliseerimise tehas. 1915. aastal Peterburi kaitseks ehitatud kindluses toimus 1919. aastal Judenitši pealetungi ajal plahvatus, mis paiskas  laod ja kasematid osaliselt segi, kuid ei hävitanud seal paiknenud miinivarusid. Kuigi ametlikult kuulub Krasnaja Gorka ladude territoorium Leningradi mereväebaasile, on see tegelikult maha jäetud ja ilma valveta. Kohaliku ajaloolase Aleksandr Senotrussovi kinnitusel on sealsed 280- ja 450-kilosed mürsud suures osas täiesti töökorras ja võivad sisaldada kergesti plahvatavat lõhkeainet meliniiti, mida Vene armees kasutati esimese maailmasõja ajal. Mürskude arv pole teada, kuna dokumente selle kohta pole säilinud. Kohalike hinnangul on aga ladustatud  lõhkeaine kogus määratu ja selle plahvatuse tagajärjed võivad olla ettearvamatud. Katakombides uitavad vabalt ringi lapsed ja värvilise metalli korjamisest elatuvad kohalikud elanikud. 

Mürskude kahjutukstegemine on väga keeruline, kuna tegemist on kergesti plahvatava lõhkeainega ja suur osa mürske on korrodeerunud. Mürskude lõhkamine kohapeal ei ole aga võimalik, kuna laod asuvad liiga lähedal nii Lenigradi AEJile kui ka Bolšaja Išora sõjaväeladudele. Samuti asuvad läheduses mitmed külad ja linnad.

Bolšaja Išora sõjaväetehnika utiliseerimise  tehase kohta on vähe avalikku teavet. Tegemist on ladudega, kuhu koondatakse ja kus hävitatakse aegunud ja kasutuskõlbmatut sõjatehnikat. Huvipakkuvast episoodist teatasid 2003. aasta 31. juulil  uudisteagentuurid Gazeta.ru ja Lenta.ru. Nimelt pidasid  FSB ja Venemaa kaitseministeeriumi töötajad kinni kaitseväelase, kes varastas Bolšaja Išora  relvalaost kümme õlalt lastavat seniitraketikompleksi Strela, mis sõjaväe pressiesindaja teatel olnud küll kasutamiskõlbmatud. Samas pole korda rakettide arvelpidamises, kuna algul teatati üksnes nelja kadumisest

 

Kriminogeensus

 

Haritonovi raporti kohaselt algatati kriminaalasi 1995. aastal  21 ja 1996. aastal 7 LAEJ töötaja vastu, põhjuseks vargused, narkootikumide ja lahingumoona omamine jms. Kainestusmajas viibis 1995. aastal 140 LAEJ töötajat ja 1996. aasta kuue kuuga  91 töötajat. 1998. aastal suri kaks jaama töötajat heroiini üleannuse tagajärjel.

Suureks probleemiks on kaadrivoolavus ja tööjõu nappus.  2003. aasta kümne kuuga võeti tööle 226 inimest ja vallandati 313. Kui näiteks hüdroturbiinitsehhis on vaja normide järgi 459 töötajat, siis tegelikult oli seal 2003. aasta oktoobris vaid 178 töötajat, mistõttu osa vajalikke tööülesandeid jäeti täitmata, rikkudes sellega seadmete ekspluatatsiooni reegleid. Haritonovi järgi  väheneb pidevalt ka aatomijaama töötajate haridustase ja kasvab kaadri keskmine vanus.

Eriti pikk ja mastaapne on varguste rida. 1995. aasta augustis varastati LAEJst 237 meetrit roostevabu torusid maksumusega 94 miljonit rubla. 1996. aastal läks AEJi valvatud territooriumilt kaduma viis roostevaba konstruktsiooni kogukaaluga 100 tonni. 2002. aastal varastati reaktori seadmeid 640 000 dollari eest ja järgmisel aastal 480 000 dollari eest. Need faktid panevad tahes tahtmata küsima, kuidas see tuumajaam ilma nende materjalideta üleüldse töötada saab?

Ka kogu linnas on kriminogeensus kõrge. Elektrijaama häälekandja Vestnik LAES kirjutab 18. VII 2003 kohaliku miilitsa andmetele viidates, et Sosnovõi Boris peetakse kinni keskmiselt 300 – 400 isikut nädalas, põhiliselt kakluste tõttu.

Mis toimub LAEJis just praegu, on raske öelda, kuna jaam on tänaseks sulgenud kõik infokanalid. Terrorismiohule viidates ei lubata jaama territooriumile enam ka avalikkuse esindajaid. Inimesed, kes ei kartnud LAEJist tõtt rääkida, on Haritonovi väitel kõik vallandatud.

LAEJil on siiski tulevikku ja elektrienergia tootmine on seal vältimatu, kuna Peterburi suudab ise toota vaid 60% vajalikust elektrienergiast ja ülejäänud 40% saab linn Leningradi oblasti jaamadest, peamiselt LEAJist ja Kiriši SEJist. Just sellepärast ongi LAEJ kahe energiaploki tööaega pikendatud 2020. aastani ja kavandatakse kahe uue energiaploki rajamist.

Veelgi enam, 19. augusti uudis  teatab, et Venemaa Minpromenergo kavatseb paigutada Soome lahe põhja merekaabli, et transportida kuni 8,7 miljardit kWhm elektrienergiat Soome. Kotkasse suunduv kaabel saab alguse LAEJi jaotusvõrgust Kernovos. Ministeerium usub, et elektri müük Soome loob Leningradi oblastisse uusi töökohti ja tugevdab kahe riigi suhteid. Mõistagi pole välistatud, et tegemist on osaga Venemaa laiaulatuslikust energeetikaekspansioonist, mille eesmärk on jõuda Euroopa energiaturule.

1 Enamik siin esitatud andmeid tugineb Oleg Bodrovi raportile “Характеристика Ленинградской АЭС2” (http://www.greenworld.org.ru/rus/proj/danger/laes/index.html) ja Sergei Haritonovi raportile (http://www.bellona.no/data/f/0/37/02/0_9811_1/lnpp.pdf).

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht