Šotlased kõigutavad ilmasambaid

KAAREL TARAND

Mullu sügisel, kui toimus Šotimaa iseseisvuse referendum, lubasid mõlemad, nii Ühendkuningriigist lahkulöömise pooldajad kui ka vastased, et tulemusega lepitakse ja see jääb kehtima terve inimpõlve jaoks. Nii siiski ei läinud ja ka korralistel saareriigi parlamendivalimistel 7. mail oli jäme ots jälle šotlaste käes, mis sest, et neid on alla 10% kogu elanikkonnast (ca 5 miljonit). Dramaatiliselt öeldes on šotlaste pantvangiks korraga nii Ühendkuningriik kui ka Euroopa Liit ja Nato. Osalt on selleks ajaloolised ning globaalmajanduslikud põhjused ja riigi poliitilise süsteemi omapära, osalt aga ka riiki kordamööda ja segamatult juhtima harjunud suurparteide strateegilised valearvestused ning oskamatus end kohandada põhjamaist tüüpi paljuparteilise ja koalitsioone ehitava võimumudeliga.

Igapäevaste ja rohkete küsitluste järgi toetab nii konservatiive kui ka leiboriste vaid kolmandik briti elektoraadist, mistõttu kaheparteisüsteemist rääkimine on enam kui kohatu, sest tähendaks ju iga kolmanda valija tahte ignoreerimist. Lõppenud valimis­kampaania alguses aga andsid mõlemad „vaalad“ endast kõik, et meediapildis, eriti teledebattides vana kaheparteilist süsteemi arvestav kord jätkuks. Partei­juhid, eeskätt konservatiivist peaminister David Cameron, jonnisid, halvustasid nii vastutustundetuid valijaid kui ka nende uusi poliitilisi sümpaatiaid ja tegid end muul viisil naeruväärseks (argumendid ei erinenud palju ka millalgi Eesti rahvusringhäälingule peale surutud mallist, mille järgi „väikeparteid saavad omaette saate“). Lõpuks, kui mõnesse stuudiosse ikka kokku tuldi, väljus sealt võitjana ja publiku lemmikuna hoopis Šoti rahvuspartei praegune juht Nicola Sturgeon.

Erinevalt varasemast ei ole tele­debatid ja üldse kogu valimiskampaania olulisi muutusi valijaskonna meeleoludesse toonud. Nii nagu kaks suurt mõne kuu eest ligikaudu võrdse toetusega alustasid, nii ka lõpetasid. Üldine toetusprotsent ei peegeldu brittide majoritaarse, ühemandaadiliste ringkondadega valimissüsteemi puhul, milles enim hääli saanu koha võidab, muidugi üksüheselt mandaatide jaotuses. Aga ühegi uuringu järgi ei moodustata seekordsete valimiste järel üheparteilist enamusvalitsust ja võimatu paistab ka, et konservatiivide viimased viis aastat toiminud koalitsioon liberaalidega võiks enamuse saavutada. Sama vähe on lootust leiboristide enamusele, pealegi puudub neil n-ö naturaalne liitlane.

Konservatiivide hädad algasid euro- ja immigratsioonivastase UKIPi (Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei) esiletõusust juba mõne aasta eest. Hoolimata sellest, et selle erakonna toetus on kõrghetkedel küündinud isegi 20 protsendini ning kõikus valimiste eelõhtulgi 14-15% mail, ei konverteeru see toetus mandaatideks. UKIPile arvestatakse hea õnne korral vaid kolm-neli mandaati ja ka erakonna esimehe Nigel Farage’i koht parlamendis ei olnud sugugi ette kindel. Asi on muus – UKIP on end maailmavaatelisel skaalal defineerinud konservatiividest parempoolsemaks ning sellel on kaks tagajärge. Esiteks on edukalt söödud endisi tooride hääli just kõige parempoolsemate valijate hulgas, teisalt on UKIPi tõus tekitanud konservatiivide tagapingimeeste seas suurt ärevust ja nõnda on erakond tervikuna nihkunud häälte tagasivõitmiseks tsentrist kaugemale, mitte selle suunas, nagu käsiks võimulolijat poliitikateaduslik loogika. Viimane on omakorda konservatiivide juurest peletanud tsentristlikke valijaid, kes on eriti õnnetud seetõttu, et ka tsentrist vasakul poolel on hõredavõitu, kuna Ed Milibandi juhitud leiboristid on Tony Blairi aegadega võrreldes samuti tsentristlikumad vaated maha matnud. Kokku on UKIPi olemasolu tekitanud olukorra, kus nn parempoolne hääl jaguneb ja võib mitmel pool, kus võistlus pingeline, tekitada olukorra, kus varem kindel konservatiivide mandaat libiseb nüüd leiboristidele.

See olukord mitmel pool Inglismaal võiks vasakpoolse laagri hõiskama panna, kui vaid seda Šotimaad ei oleks. Nii, nagu paarikümne aasta eest šotlased lõplikult ja täielikult hülgasid konservatiivid, nii on nad otsustanud nüüd hüljata leiboristid. Uuringute järgi teeb Šoti rahvuspartei oma territooriumil puhta töö, nende esindus võib praeguse kuue asemel olla järgmises parlamendi alamkoja koosseisus 54liikmeline. Paradoksaalselt võtavad rahvuslased Šotimaal mandaadid leiboristidelt ära ettekäändel, et leiboristid ei ole piisavalt vasakpoolsed ega taha Šotimaa peale piisavalt kulutada. Seega tuleks justkui välja, et tänapäeva šotlased on maailma ainus üdini vasakpoolne rahvus ja just seetõttu ei saa leiboristid valitsuse moodustamiseks vajalikul hulgal mandaate.

Kui maailmavaade on lähedane, peaks loogiline lahendus olema leiboristide ja šoti rahvuslaste koalitsioon, kuid mida lähemale tuli valimispäev, seda jõulisemalt hakkas (parempoolsel survel) Ed Miliband šotlastega kokkuleppimist välistama. Keegi ei taha olla Šotimaa pantvang ja tehingut ei tule, kuulutas ta. Pigem jäägu valitsus moodustamata, kui et sügisese referendumi üsna napist allajäämisest (45 : 55) innustatud šotlastele aina uusi eriõigusi kinkima peaks. Aga vähemaga šotlased ei lepi. Briti süsteem võimaldab patiseisu puhul korraldada veel samal aastal kordusvalimised ja selle võimalusega on viimastel päevadel üha enam spekuleeritud, varasemad harvad kogemused kinnitavad aga, et ega valija poole aastaga oma eelistusi ulatuslikult muuda ning kordamisel saadakse sisuliselt sama tulemus.

Igal juhul seisab Ühendkuningriigi valija silmitsi hulga soovimatute tagajärgedega, mis tahes otsust ta ka ei tee. Ta saab kas koalitsioonivalitsuse, milles väiksem partner määrab helistiku, või vähemusvalitsuse või üldse mitte midagi. Kui praegusel valitsuskoalitsioonil õnnestuks imekombel jätkata, järgneks paratamatult referendum Euroopa Liidus jätkamise või sealt lahkumise küsimuses. Selle on David Cameron lubanud korraldada ja hiljuti on sellele toetust avaldanud ka liberaalid. Pole sugugi kindel, et valija võtab aru pähe ja oskab hinnata Euroopa tasakaalu üldist kasu. Sel juhul toimuval referendumil on lisatähendus, sest eurofiilsed šotlased on lubanud igal juhul Ühendkuningriigist lahku lüüa, kui see eurosidemed katkestama peaks. Teema oli ka sügisese iseseisvusreferendumi keskne küsimus. Toona organiseerisid hispaanlased jt isiklike koduste probleemide kartjad euroliidu keskusest sõnumi, et tükeldunud Ühendkuningriigi osade pääs ELi on peaaegu võimatu. Jah, kunagi kuulutati võimatuks ka endise Nõukogude Liidu osade ELi pääsemine, aga siin me oleme juba terve kümnendi!

Keegi ei saa šotlaste moraalse õiguse vastu teostada oma vaba tahet oma äranägemise järgi. Kui Brüsselis on leitud viis Balkani poolsaare rahutute uudisriikide pääsemiseks ELi liikmeks, siis kui pikalt seda varianti šotlastele suudetaks keelata? Vahe on selles, et šotlaste otsuste tagajärjed kõigutavad kogu maailma. Briti impeerium on küll terve sajandi oma meretaguseid alasid loovutanud ja vabaks andnud, aga nüüd käib jutt emamaa ihust endast. Rahvastiku ja majanduse suuruse järgi maadleb Ühendkuningriik globaalpoliitikas niikuinii traditsiooniliselt liiga raskes kaalus. Kui kaua seda sallitakse, kui kodused asjad korras pole? Ja eriti kui end meeleheitehoos ka oma suurimatest liitlastest vabatahtlikult isoleeritakse. Kuidas see mõjutab habrast ja paljude kaaluvihtide täpsel seadmisel püsivat globaalset tasakaalu? Kes võtab üle Ühendkuningriigi kahaneva rolli Aafrikas, Lähis-Idas, kaugemal Aasias?

Olukorda ei lihtsusta sugugi asjaolu, et liitriigi osana on Šotimaa tuumariik, mis aga oma senisest staatusest iseseisvuse saavutamisel lahti tahaks saada. Tridenti programmina tuntud Briti tuumaheidutus rajaneb allveelaevadel paikneval tuumarelval, mille kodu­sadam on paraku Clyde’i sõjaväebaas Šotimaa läänerannikul. Loomulikult ei näe ükski Londoni ehk üleriigiline erakond kahaneva kaitse-eelarve tingimustes ette tuumarelvast loobumist ega selle kulukat ümberpaigutamist.

Arvata võib, et Šotimaa staatuse võimalik muutumine koos sellest järelduvaga tuumarelvale ei sisaldu ka üheski Nato kaitseplaanis ega strateegias (aga mõni USA mõttekoda on küllap ka kõik Šoti stsenaariumid läbi mänginud). Veel paar aastat tagasi oleks šotlastele võinud ju pakkuda Ukraina tuumarelvast vabastamise skeemi, aga nüüd oleks selline jutt ülim künism.

Vanad Euroopa riigid on muule ilmale ikka vaadanud kui millelegi, mida saab vastavalt olude muutumisele ümber kujundada, sh riigipiirid, riigikorraldus ja põhiseadus. Iseennast aga peetakse igavikuliselt kindlaks ning seetõttu ollakse täiesti ettevalmistamatud olukordadeks, millesse näiteks Šotimaa on pannud mitte ainult oma unioonikaaslased Londonis, vaid millega seisavad silmitsi ka Pariis, Berliin, Rooma ja Madrid.

Eesti olukord on mõnevõrra lihtsam. Meie arusaam rahvaste enesemääramisõigusest on kirjas me iseseisvuse manifestis. Meie lähikümnendite ajaloos on läbi mängitud kõik lahkulöömiste ja uuesti liitumiste plussid ja miinused. Kuni järgmiste referendumite aeg Ühendkuningriigis pole kindlaks määratud, oleks Euroopa Liidul aega tegeleda õigusliku raamistiku ettevalmistamisega n-ö abstraktse tulija, mitte Šotimaa jaoks. Aga siin on algatust vaja. Keegi peab teema välja tooma. See on vihje ideepuuduses vaevlevale Eesti valitsusele, kes ei tea, mida võiks ettevalmistusena ELi eesistumiseks 2018. aastal küll ette võtta peale ühe kongresside palee ehitamise.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht