Sotsiaaldemokraatia on võrsunud ametiühinguliikumisest, mis oli nõukogude ajal kompartei ripats

Aili Aarelaid

Üks rootsieestlane kõneles, kuidas tema ema oli veel paar aastakümmet pärast paadipõgenikuna võõrsile jõudmist punast värvi peljanud. Nii punaste kampsunite kui punaste tomatite näol kummitasid teda kõikjal kommunismitondid. Ka koolipapa Maurus arvas, et sotsiaaldemokraatiast sotsialismini on vaid üks samm. Kremli-meelse sotsialismi kokkuvarisemine sünnitas siinmail samuti nii ulatusliku punapelguse, et tööliste nimel kõnelemine või sotsiaaldemokraatia kuulutamine tundusid moraalse kuriteona. Pärast järske ajaloopöödeid pole kitsukese vaatevälja kehtestumine mingi ime: nii läks ka sotsialismijärgse Eestiga, kus pikalt on õhatud vaid liberalismi järele.

Tänase Eesti sotsiaaldemokraatia ebakindlus tuleneb üsna selgelt olulisest tsiviilühiskonnalisest arengupeetusest, nimelt, kogu XX sajandi kidunud ametiühingulisest liikumisest. Eriti Põhjamaades, aga ka sellistes vanades Euroopa maades nagu Inglismaa, Prantsusmaa, Itaalia jt on väga oluliseks demokraatia sepikojaks olnud just töölisliikumised ja ametiühingud. Nii tsaariajal kui ka iseseisva vabariigi alguskümnendeil vaadati aga Eestis tööliste poliitilisele organiseerumisele viltu, paremaks peeti vabrikuisetegevust ja töölisspordiühinguid. Eesti talupoegkond, kes oli ärkamisajast saadik olnud varmas lööma kaasa rahvavalgustuslikus seltsitegevuses, ei olnud ka veel 1930. aastateks valmis poliitiliseks süva-analüüsiks. Euroopast sisse toodud sotsiaaldemokraatlikud ideelaenud leidsid esimese iseseisvuse ajal sisulist arendamist alles tärkava noore intelligentsi ringkondades.

Okupatsioonidest räsituna polnud Eesti NSV nimelises paigas sotsiaaldemokraatlike mõtteavaldustega midagi peale hakata. Sõjaeelsel ajal noorsots olemine võis sõja järel koguni paragrahvi kaela tuua. Aastatel 1940 ? 1970, mil just Põhjamaade ametiühingud tegid heaoluühiskonna reeglite paikapanemisel suuri tegusid, jagasid nõukogulikud ametiühingud süsteemitruumatele korteriordereid, tuusikuid ja vaibaostulube. Nõukogulik ametiühing oli partei haarats, mitte kodanikualgatuse tegutsemisväli. Paar põlvkonda eesti inimesi võõrutati edukalt sotsiaaldemokraatlikust mõtteviisist, mis ennegi polnud kuigivõrd tugev. Sotsialistlik ideoloogia tootis küll kohalikku kontraideoloogiat, kuid see oli selgelt orienteeritud okupatsioonivõimude vastu, mitte nõukogulike riiklike hüvede (tasuta haridus ja tervishoid, elamufondide loomine ja kasutamine jms) jaotussüsteemi kriitikale. Teisi sõnu, dissidentlikumalt meelestatud inimesed olid sotsialismi ajal antitotalitaristid ja rahvusõiguslased, sotsiaaldemokraatiast kantud vastupanuliikumist eesti praktika ei tunne. 

Eesti Vabariigi taaskehtestamine tõi kaasa parteistumise buumi ? ühel ajahetkel oli meil koguni 33 parteid. Analoogiliselt enamiku postsotsialistliku Euroopaga toitsid ka Eesti vohama kippuvat, ent nõrgukest ?parteipuud? kaks lätet: rahvusmeelsus (ka venelaste oma) ning siit-sealt kokkulaenatud eeskujud koos rahanutsukestega mitut sorti parteidelt välismaalt. Parteide loomeaegade virvarris tekkis küllaltki kummastav ?keskele kaldumise? efekt, vaid paar üksikut julges deklareerida oma vasakpoolsust, mõneti hõlpsam oli olla selgelt paremäärmuslane. Eestis võttis vormi ka sotsiaaldemokraatlik partei, kes aga kippus kannatama papa Mauruse kompleksi käes ja soovis koos paljude teiste parteidega kõndida samuti kindlal keskteel, mitte vasakul teepervel. Sotsiaaldemokraatia ideedega kesiselt kursis valijaskond ei suutnud kuigivõrd aru saada mõõdukate kavalatest vangerdustest ning mitmesugustest ?leiva ühte kappi panemistest?. Minugi tuttav Virumaalt oli üksjagu hämmingus, kui sai ?kontorist? teate, et pole maksnud demarite aastamaksu: sellisesse parteisse polnud ta kunagi astunudki! Tema valik 1990ndate alguses oli olnud talupidajate partei. Milliste nippidega ta ?hing? nimekirjast nimekirja oli venitatud ja kuidas olid lood vahepealse kümnendi maksudega erinimeliste parteide koosseisus, sellest ei olnud mehel õrna aimugi.

Eesti sotsiaaldemokraatia nõrkus on paljuski ajaloolise loomusega: kus on meil see põlvkond, kes on kaasa teinud kas või Põhjamaade sotsiaaldemokraatia kasvuraskused? Meie keskel on tarku inimesi, kes on ennast kurssi viinud nii sotsiaaldemokraatia arenguloo kui tänapäeva trendidega. Samas puuduvad meil perekondlikud  traditsioonid kanda isalt pojale üle sotsiaaldemokraatlikke (loomulikult ka liberaalseid, konservatiivseid jne) maailmavaatelisi tõekspidamisi. Isegi meie praegune gümnaasiumiõpetus on liiga pealispindne, et õpetada kooliskäijaid otsima ja leidma maailmavaatelisi pidepunkte. Väga suur osa aurust läheb ikka veel ?punase mineviku? paljastamisele, mis aga ei seondu mitte kuidagi sotsiaaldemokraatiale paremate levitingimuste loomisega. Vahel tundub, et ihkame sellist põhjamaist heaoluühiskonda, kus ei tohiks sees olla mitte kübetki sotsiaaldemokraatiat.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming