Sotsiaalprobleemid Lõhavere prügimäel

Kaarel Tarand

Marek Strandberg Nii kirglikku turunduskampaaniat, nagu on osaks saanud koguteose „Eesti ajalugu” jõuluks ilmunud 2. köitele, nägi Eesti viimati mõne aasta eest, kui üks kaubandushiid uue poe avamise puhul kiireimatele 50 krooniga televiisori ära andis. Küll oli seal tallumist ja löömist! Teisipäeval Suurgildi hoones toimunud ajaloolaste mõõduvõtmisel „ajaloolise tõe” väljaselgitamiseks pääsesid kõik terve nahaga ning keskaja vaimu ja kombeid eirates ei viidud ühtki renegaati Võllamäele ega isegi mitte häbiposti Raekoja ees. Veider asja juures on see, et turundus tabas just teost, mis seda üldsegi ei vaja, sest esiteks on autorid juba ette sihtfinantseeritud ning teiseks pole väljaandjaks mõni kasumit taotlev äriühing. Loomulikult võivad autorid neile ootamatult appi sirutunud nähtamatu käega kaasa mängida, kuigi on kaheldav, kas kogu tants toob argikäibesse ühegi seni varjul olnud fakti või teooria. Ajakirjanduses, kus aiaaugust rääkimine ei taha ega taha raugeda, sõnavõtnute (valdavalt ajaloo ala kõrgema eriharidusega inimesed) enamusel on palju õigust, hoolimata välja paisatud väidete omavahelistest ebakõladest. Õigus on neil, kes on üllatunud sellest, et aastaid teada olnu, tarkadesse raamatutesse ja koguni kooliõpikutesse jõudnud käsitlusviisi muutus nüüd kellelegi veel üllatus saab olla. Ja õigus on ka neil, kes arvavad, et ega sõit saa poolele teele seisma jääda. Kui värskendatakse vaade keskajale, ei pääse sellest ka uuemad ajad, võib-olla koguni pühaduste pühadus, kustumatu hiilgusega Võnnu lahing ise. Ja eriti õigus on neil, kes teavad, et teaduses ei ole midagi püha ning kui teaduse vahenditega on mõni pühadus või puuslik jälle käibelt korjatud, on töö korda läinud.

Kui tahes suur poleks praeguste rääkijate kirg, ajaloost meieni jõudnud fakte ja meie väidetavate esivanemate elatud elu see tagantjärele ei muuda. Oma ebaprofessionaalset arvamust „muistse vabadusvõitluse” asjus ei tahaks asjatundjate jutu vahele toppidagi, mainin vaid, et mu arusaam kattub suurel määral dokumentaalfilmis „Malev” esitatud haruldaste kaadrite sisuga. Paarile paradoksile on kiusatus siiski tähelepanu juhtida.

Teatavasti ärkab keskmine eestlane (tänapäeval 15 aastat koolitatud bakalaureus) hommikul kahe mõttega. Esiteks, eelmisel õhtul enne uinumist kuuldud anekdoodis võis ju elevant eestlasest lõpuks hästi arvata – aga täna? Ja teiseks, mis on täna seitungiveerul „Teised meist”? Juba aastaid loeb siinmail rohkem suvalise ränduri pealiskaudne repliik teemal „kõik eestlased on …” kui mis tahes omakäelise arvutustehte tulemus. Koht mõne konsultatsiooniäri rahvusvahelises pingereas maksab palju rohkem me oma teadlaste kogutud ja analüüsitud andmetest.

Võib öelda, et välismaine, teise vaatepunkt on eestlastele oluline. Kui nii, siis miks küll minna leili sellest, et me oma ajaloolased pakuvad nüüd meile ka ajaloost uut pilti, mis tekib, kui natuke kaugemalt ja vähem emotsionaalselt vaadata? Kas me siis seda ei ootagi, et meile nähakse ette koht suuremas pildis, mis sest, et me suhteline suurus niiviisi kahaneb? Kas me siis ei olnudki teadlikud sellest, et hoolimata arvututest ekspeditsioonidest metsa ja põllule pole teadlastel õnnestunud tuvastada Maailma Naba paiknemist kuskil Järvamaal? Kas tõesti on küsimus ainult alaväärsuskompleksi järjekordses teisendis, välismaalasele (Jupiterile) lubatud kõnepruugi ja hinnangu sobimatuses omameeste (härgade) suhu?

Teine paradoks eestlaste enesepildis on see, et ühest küljest peame end (vähemasti tehnoloogia osas) progressi vedurrahvaste hulka kuuluvaks, seejuures võtame aga visa järjekindlusega omaks ajaloo- ja maailmaseletusi, millest keeldusime siis, kui selle võõramaised esitajad siin võimu ja iseennast kehtestasid. Oleme mentaalselt iseendast pidevalt põlvkonna jagu maas. Nõukogude okupatsiooni ajal kulus marjaks ära „Pätsi kuldaja” romantiline, mitte punane kodu- ja ilmapilt, tarvitses aga okupatsiooniahelail pudeneda, kui selle toodetud moonutused ajaloo seletamises rahvakehale hoopis armsamana hakkasid tunduma kui uue ja vaba teadmise pealt tehtud järeldused rahva olust. Huvitav küll, miks me praegu oma ja põhiliselt võõra raha eest neid kümneid mõisa- ja kirikumaju üles ehitame, kui vaid sajanditagust ulatuslikku vandalismi nende kallal, nii isiku- kui ka varavastaseid kuritegusid uhkuse asjana meenutame?

Sajanditetagused kroonikud kohtlesid rahvast kahtlemata ebaõiglaselt. Nad ei kirjeldanud keskmist inimest, ei toonud esile suurtele andmekogudele toetuvaid analüüse. See asjaolu lubab igal tänapäeva inimesel end nagu muinasjutus samastada mõne üksiku, näiteks Läti Henriku mainitud ülikuga. Tegelikus elus ei saa aga kõik kuidagi kuningad ega isegi maavanemad olla. Seega, kui tahame oma identiteedi kargu tänapäeval toetada 800 aasta tagusesse aega, siis peaksime ehk kohe välja valima need, kes on mõtteliselt Vootele ja Manivalde mantlipärijad, ja need teised, kelle saatuseks olla linnusevalli taga prügi söömisest elatunud alkohoolikust põhjakihi-eestlase idee ja tõrviku edasikandja.

Nõrga inimesena ei ole ma kunagi suutnud otsustada, mille üle ajaloos ja esivanemate tarkuses kõige enam uhkust tunda. Kas üldine kirjaoskamatus on suurem auasi keskaegse hügieeni tasemest? Või väärivad enim esiletõstmist hoopis veretasu reguleerinud arenenud õigus ning mehised mehed, kellele tabav kirvelöök naaberküla jussi lagipähe oli nagu lonks karastavat allikavett palaval suvepäeval? Talvine ühiselu samas ruumis lehma ja kanadega on vaieldamatult ökoloogiline chic.

Teadusena on ajalugu sündinud vastukaaluks aastatuhandeid kestnud ühiskonna ajupesule mütoloogiatega. Viimastes käis elu alla, teadus aga kinnitab meile vastupidist, et oleme kunagistest roppudest ja primitiivsetest oludest imepäraselt kaugele-kõrgele jõudnud. Mis mõte peaks küll olema püüul ajalooteadust mütoloogiate naivismi tagasi paisata?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming