Sotsiaalsete probleemide maskeerimine kultuurilistega ei lahenda kumbagi

Rein Raud

Kui järele mõelda, mis on Eestis viimase kahekümne aasta jooksul õnnestunud teha, siis on kõigepealt põhjust tunda uhkust paljude asjade üle, mis iga päev enam pähe ei tulegi,  sest oleme harjunud pidama neid iseenesestmõistetavaks. Tegelikult võib vist oletada, et kogu Ida-Euroopaks nimetataval alal on Eesti hüpe võib-olla olnud kõige pikem: meie lähtepositsioon oli kindlasti tunduvalt halvem kui näiteks Visegrádi riikidel või Sloveenial, aga lõpptulemusega oleme mõnest neist kõiges, mõnest üksikutel olulistel aladel kindlasti mööda jõudnud. Ehkki euroalaga liitus Eesti alles siis, kui selle ala jätkusuutlikkus kahtluse  alla sattus, siis võimalikuks sai see ikkagi vaid majanduslike tingimuste täpse täitmise läbi, millega kõik muud sama valuutat kasutavad riigid enam toime ei tulegi. Valgevenega ei ole meil mõtet end võrreldagi, ehkki ka siinse poliitilise maastiku erinevatel tiibadel liigub ringi inimesi, kes võimalusel kindlasti endast midagi Lukašenka-taolist välja kujundaksid. Ja kuigi meil on vägagi põhjust kurta sotsiaalse kihistumise üle, ei ole seegi Eestis mõne muu  Ida-Euroopa piirkonnaga võrreldes nii terav, ehkki põhjamaise ühiskonnani on veel üsna pikka tee minna. 

    

  Kui aga vaadata, mis on veel tegemata – mis meid ilma vägivaldse sekkumiseta oma  praegusse faasi kujunenud riiklik-rahvuslikest kooslustest eristab –, siis seda on siiski paraku rohkem kui tahaks. Kõige aeglasem on olnud edasiminek mentaliteedis. Mis on ju ka mõistetav: inimeste mõtteviis lihtsalt ei muutugi nii kiiresti, et võiks mõnekümne aastaga läbi teha mujal mitmeid põlvkonnavahetusi nõudnud arengu. Ent see pole päriselt see, mida me „Eestimaa laulule” või Balti ketti kogunedes arvasime. Siis tundus meile, et olemegi tegelikult  vaba rahvas, vaba vaimus ja mõtetes, lihtsalt ike on kaela asetatud ja kui see sealt ära võtta, küll siis õgvendub kõik muu iseenesest. Praeguseks on selge, et nii siiski ei läinud. Kes meist on õige eestlane, seda selgitatakse ikka veel koidikutel. Või teoreetilisemalt: igasugune narratiiv, mis seab sihiks ühiskonna ühendamist, on endiselt vastanduva iseloomuga, sest ainult nii suudab ta kedagi kõnetada. Mitmed neist liidritest, kes üritasid kunagi läänele kinnitada, et Eesti  asja ajamine ei vii suletud ühiskonna poole, on praeguseks avalikult positsioneerinud ennast kseno- ja homofoobidena, kusjuures jällegi mõistetavalt, sest niisugune käitumine garanteerib neile suurema hulga valijate toe nende seast, kes võiksid toetada nende majanduslikke eesmärke. 

Ja see teebki muret. Mitmel põhjusel: esiteks, suletuna ei ole Eesti ühiskond jätkusuutlik nagu praeguses maailmas ka ükski teine, sest ta ei suuda ise oma probleeme lahendada. Teiseks, suletud ühiskond ja sellega kaasnev sumbunud tigedus ei ole vastuvõetav ka ärksamatele ja edasipüüdlikele noortele Eesti elanikele, kes leiavad endale kergesti mõne muu asukohamaa. Kolmandaks, seetõttu, et see viib suhteliselt kiiresti poliitilise skisofreeniani: majanduslikud põhimõtted, mis on Eesti praeguse elatustaseme tekitanud, lihtsalt ei ole pikemas perspektiivis ühildatavad suletud ühiskonnakorraldusega, mistõttu Eesti osutub rahvusvahelises konkurentsis järjest vähem  edukaks. On väga tore, et uue Eesti üheks lipulaevaks peetava Skype’i Eesti osakond ei asu mõnes sellises linnas, kus muu kui eesti keele rääkimise eest võib õhtupoolikul peksa saada.       

Ja ometi teeb „õige” eestlane Londoni rahutustest järelduse, et kultuuride ja rahvuste kooselu pole võimalik, sest ka Eesti ajakirjandus jätab neid kajastades rõhutamata, et igale töökuulutusele Tottenhamis laekub keskmiselt 54 avaldust ning ainuüksi eelmise aasta jooksul kasvatasid Ühendkuningriigi 1000 rikkamat inimest oma varandust kokku 30% jagu – mitte et see kuidagi võiks õigustada vägivalda. Sotsiaalsete probleemide maskeerimine kultuurilistega  ei lahenda aga kumbagi ja seda peaks ka Eesti edasise arengu kavandamisel selgesti teadvustama.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming