Sotsiaalsuse mitu tahku

Mathura

Kas sotsiaalne närv või sotsiaalne närvilisus? Kirjanduse kui nähtuse omaduseks on see, et ta on sotsiaalne. Tegu on ühe inimese (autori) sõnalise eneseväljendusega teisele (lugejale, kuulajale) ning seega eeldab kirjandus suhtlust, nende kontakti. Rääkides sotsiaalsusest kirjanduses (või sotsiaalsest kirjandusest), peetakse tavaliselt silmas siiski midagi muud, ühiskondliku olukorra, ühiskondlike küsimuste ja probleemide kajastamist ja käsitlemist. Eesti viimaste aastate kirjandusest, eriti luulest rääkides on tihti selle erilise omaduse ja väärtusena esile tõstetud kirjandusloome nn sotsiaalset närvi. Siinkohal väike pilguheit selle teema mõningatesse tahkudesse.

 

Mitut moodi sotsiaalsus

Ei kunst ega kirjandus ei saa kulgeda, või vähemasti ei peaks see nii olema, oma ajast lahus. Teatud, kas või äraspidine suhestumine oma aja ja sotsiaalse olukorraga tundub loomeinimese jaoks paratamatult vajalik ning kunsti ja kirjanduse sotsiaalset mõõdet võib seega pidada üheks nende elujõulisuse tunnuseks. Kuna Eesti ühiskond on viimase paari kümnendi jooksul muutunud tavatult kiiresti ja palju, võib sotsiaalse temaatika esiletõusu pidada üsna loomulikuks, kui mitte paratamatuks nähtuseks. Mõistagi võib siinkohal ühtlasi arvestada faktorit, et ehkki ka nõukogudeaegses kirjanduses oli sotsiaalne kriitika vägagi olulisel kohal, tuli seda enamasti väljendada n-ö ümber nurga. Järgnenud aeg oli seega osalt selline paisu tagant väljapääsemine, mis pakkus rohkelt uusi võimalusi enese otsekoheseks sotsiaalseks väljendamiseks. Ning kõige tipuks on sotsiaalsete teemade eendumise üheks ajendiks olnud ilmselt ka kiire muutumine globaalsel tasandil.

Ometigi tuleks mõista, et oma kaasajaga suhestumiseks ja selle kõnetamiseks kirjanduses on mitmeid viise. Lihtsustatult oleks üheks neist ümbritseva olukorra või sündmuste kirjeldamine, puudustele osutamine – see, mida enamasti nimetataksegi sotsiaalseks kriitikaks. Teine viis oleks seevastu osutamine millelegi, millest autori nägemuse kohaselt ühiskonnas vajaka jääb, millelegi, mis on põhjustanud probleemid. Tinglikult võiks seega öelda, et kui üks viis tegeleb tulemusega, siis teine pigem tulemuse taga seisvate põhjustega.

Viimast sorti luule (või muus žanris kirjandus) ei pruugi määratleda end üldsegi sotsiaalsena või olla seda pealispinnal. Selle temaatilises haardes võib aga sotsiaalne mõõde ometigi sisalduda. Sellest vaatepunktist lähtudes võib omamoodi sotsiaalne olla isegi loodus- või armastusluule, sest kas luuletus naftalekkest on lõppkokkuvõttes palju sotsiaalsem ja ajakohasem kui luuletus inimese suhtest sellesama merega (või selle suhte puudulikkusest) enne katastroofi?

 

Individuaalne kogemus ja üldistusjõud

Kumbki nimetatud tee sisaldab autori jaoks mõistagi ka mõningaid ohte, millega jännijäämine võib teda nii kirjanduse kui ka ta enese loomingulisest arengust kaugemale viia. Nii võib näiteks loodus- või armastusluule (või muu selletaoline loome) suubuda unelemisse, mis hakkab eitama ümbritsevat reaalsust, olgu siis isikliku mugavuse, mõne sisutühja aate või mis iganes muu asjaolu tõttu. Kirjeldades aga vaid “sotsiaalset resultaati”, on kirjandusel oht päädida kriitikaga, mis sügavamal vaatlemisel kritiseeritavale ei vastandugi. Pean silmas seda, et autor võib osutada veale ühiskonnas, pöördumata tegelikult millegi suunas, mis seda viga transformeeriks või erineks sellest kvalitatiivselt. Seda laadi niinimetatud sotsiaalne kriitika hakkab lõpuks kirjeldatavast sotsiaalsest probleemist hoopiski elatuma – siis, kui autor kaotab küündivuse näha probleemist kaugemale ja öelda midagi ka selle puudumisel.

Lahendust pakkuvaid tegureid on siinkohal eelkõige kaks. Esiteks omandab igasugune loome, sealhulgas kirjandus, oluliselt suurema kõnetamisjõu ja reaalsustunde, kui see toetub ühel või teisel moel autori individuaalsele kogemusele. On ehk lõppkokkuvõttes isegi väheoluline, kas see kogemus pärineb füüsiliselt, emotsionaalselt, peenmateriaalselt (niinimetatud “maagiline realism”) või mis muult tasandilt – eksistentsi kihte, millest ühel või teisel inimesel puudub kogemus, ei tasuks ju ebaolulistena kõrvale heita ainuüksi põhjusel, et neid ise aduda ei suudeta. Teine oluline tegur on aga loodava üldistusjõud. Läbi nimetatud isikliku aspekti peaks autori looming suutma puudutada midagi üldinimlikku, midagi eksistentsiaalset ning kõnetada inimest kui sellist. Kui uskuda Mark Rothkot, üht ekspressiivse abstraktsionismi rajajat maalikunstis, siis ongi looja ülesanne või missioon leida need eneseväljenduse viisid, mis oleksid tema ajas kõige optimaalsemad ning suurima üldistusjõuga. Ka kirjandus ei peaks seega piirduma vaid päevapoliitiliste uudiste (ironiseeriva) edastamisega, olgu siis raamatus või ajalehe veergudel. Loomele on antud eripärane võime puudutada hetke ja ulatuda ühtlasi sellest määramatult kaugemale.

Neid asjaolusid eirates võib juhtuda, et kirjanduse ja kunsti sotsiaalne närv päädib hoopiski sotsiaalse närvilisusega, mis ei rikasta ei autorit ennast ega lugejat-vaatajat-kuulajat. See, mida peame vooruseks, käändub siis hoopiski puuduseks. Progressist saab staatika, ühe ja sama teema või väljenduslaadi taaskasutamine ilma uue isikliku värskuse ja mõttestatuseta. (Muide, hoopis sümpaatsem oleks ehk termin “sotsiaalne värv”.)

Oluline on ära tabada hetk, mil edasi minna, sest loomeinimese ehk olulisimaks väljakutseks on avastusi oma elus ning ka loomes alati jätkata. Seda, et Viru keskus nimetab end kultuurikeskuseks, ei tohiks aga liiga tõsiselt võtta. Pigem on see hoiatuseks, et meie kultuur ei tohi muutuda Viru keskuse kultuuriks. Vastasel juhul tuleb loomeinimese  positsiooni devalveerumist ühiskonnas paraku pidada osalt ka tema enese teeneks.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht