Sotsialism on surnud, elagu kommunism

J?Lipping, Hent Kalmo

Intervjuu Itaalia poliitilise mõtleja Antonio Negriga

Kahekümnendat sajandit on tihtipeale nimetatud katastroofiliseks, mitmel puhul tundus maailm täiesti koost lagunevat.  Venemaa president Vladimir Putin on nimetanud Nõukogude Liidu kokkuvarisemist koguni eelmise sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks. Eestis aga tajuti seda sündmust pigem vabanemisena. Arvata võib, et lõpparve tegemine minevikuga ei lõpe niipea. François Furet’ sõnul: kommunismi matusetseremoonia saab olema pikaldane, häälekas ja rahvarohke. Mida teie sellest arvate?

Tahaksin vastata nagu Eric Hobsbawm, et XX sajand oli lühike, aastast 1917 kuni aastani 1989, minu arvates isegi lühem, aastani 1968. XX sajand sünnib sotsialistliku vabanemise utoopia teostumisest imperialistlike jõudude vahelises hullumeelses sõjas. Selles valguses – mis on justkui sõjasähvatus – hävitas kodanlus ennast ise, imperialism neelas alla liberalismi, rahvuslik suveräänsus osutus hüsteeriliseks kriisiks. Oktoobrirevolutsioon on giljotiin tordi kohal. Ometi, kõik see ei peatanud valitsevaid klasse, kes olid teinud liberalismist imperialismi, liberaalsest demokraatiast purustusmasina ning sotsiaalpoliitikast sõja pikenduse. Nad sünnitavad pärast 1917. aastat fašismi kui äärmusliku ja meeleheitliku vahendi oma võimu kaitsmiseks. Nad muudavad demokraatlikud režiimid eriolukorra režiimideks, piiravad sisse tegeliku sotsialismi kuni selle lämmatamiseni välja. Ma olen täiesti teadlik, et eestlased tajusid Nõukogude Liidu lõppu vabanemisena. Minu probleem seisneb küsimuses, miks ei võinud see vabanemine aset leida Nõukogude Liidu sees ning miks pidid eestlased vabanemiseks taas hõimuks muutuma.

Lühikesel sajandil domineeris esmalt sotsialistlik klassivõitlus kapitalistlike tootmissuhete vastu, seejärel aga reformid, millele kapitalism (kui see polnud muutunud fašismiks) enese allutas. See oli tõeline paradoks: kapitalism pidi lähenema sotsialismile, et vältida revolutsiooni. Mõnedel kapitalistlikel gruppidel see õnnestus. Samas ei suutnud nõukogude revolutsioon oma arengusse hõlmata seda vabaduse vaimu, mis oli saatnud selle tekkimist. Nõnda Nõukogude Liit langeski: õigustatult, kuna ilma vabaduseta ei saa rahvad olla isegi mõõdukalt õnnelikud. Antud juhul lisandub sellele veel üks paradoks, mis seondub majandusliku arengu ja tehnoloogiliste revolutsioonidega, mida see nõuab: ilma vabaduseta pole ka rikkuse tootmist. Nõukogude Liit oli esimene raskeinformaatika tootmises, suutes taevasse saata inimesi ja koeri, kuid ilma vabaduseta ei olnud võimalik luua kommunikatsioonivõrke, mis oleksid ainulaadsed, vabad ja rõõmsad, loovad ja ühised. Kahju!

Tegeliku sotsialismi lagunemisest sündisid või taassündisid kodanlikud, kapitalistlikud, suveräänsed rahvusriigid. Samas leidis see taassünd aset olukorras, kus kodanluse ja suveräänsuse mõisted ja tegelikkus on muutunud ebakindlaks ning kus (sõjaline, rahanduslik, energeetiline) globaalne kapitalism püüab rajada üha ebainimlikumaid ja reaktsioonilisemaid domineerimissuhteid. Globaalne kapital on rahanduslik, selle käsutusala ja kontrollimeetod aga imperialistlik. Kui väikesed on rahvusriigid – mitte ainult Eesti, vaid ka Prantsusmaa, mitte ainult Prantsusmaa, vaid ka Ameerika Ühendriigid – kapitalistliku valitsemise muutumise keerises! Kapitalistlik valitsemine on rahanduslik, kuid erinevalt sellest, mida arvasid klassikalised majandusteadlased (ja nende hulgas ka Marx), ei kujuta finantskapital endast enam sellist raha „autonoomiat”, kus peegelduksid tegelikud tootmissuhted ja eluvormid. Finantskapital on muutunud vahetuks käsuvõimuks eluvormide ja tootmise üle. Vaatamata sellele, mida arvas Keynes 1929. aasta kriisile järgnenud suure kapitalistliku ümberkorralduse ajal, pole aset leidnud „rantjee eutanaasiat” – kaugel sellest, tänapäeval on just finantstulu kuhjumine see, mis seisab vastu demokraatia arenemisele maailmas. Seesama kapitalism, millele usaldati vabaduse saatus, kujutab endast nüüd täieliku biovõimu äärmuslikku funktsiooni.

Nõukogude Liit lagunes, kuna ei suutnud ega osanud üle minna fordismilt postfordismi, tööstuskapitalilt teadmiskapitalismi, distsipliinivalitsuselt kontrollivalitsusse. Üle korrates, ilma vabaduseta ei ole immateriaalse tootmise maailmas rikkust: NL exit. Siiski võitis sotsialism ühe suure ülemaailmse lahingu, sundides lääne liberalistlikule kapitalile peale hoolekande (welfare), töölisklassi ja kõigi töötajate tunnustamise mitte üksnes tehases, vaid kogu ühiskonnas; sundides peale selle nõrga, kuid kõikjal oleva sotsialismi, mida konservatiivse revolutsiooni jõud ei suuda täna purustada. Just sellest pole Furet koos kõigi „uute filosoofide” ja neokonservatiivsete ideoloogidega ehk aru saanud.

 

 

Räägime veel suveräänsusest. Carl Schmitti järgi on suverään see, kes otsustab erakorralise seisukorra üle. Selle käsitusega haakudes on teie kaasmaalane Giorgio Agamben jõudnud järeldusele, et tänases maailmas on eriolukorrast saanud norm ning poliitiline võimukorraldus vastab seetõttu oma struktuurilt koonduslaagri omale. Kas teie arvates pole Agambeni diagnoos liialt pessimistlik?

Jah, suveräänsus on nüüdseks kõigest fiktsioon. Kunagi öeldi: Washington = sõjaline jõud, New York = finantsvõim, Los Angeles = ülemaailmse kultuuri tootmine…  Hüva, kõik see – või vähemalt suur osa sellest – on läbi saanud. Rääkides pidevast „eriolukorrast” ajab Agamben segamini kapitalistliku (akumulatsiooni ja sõja) võimu jõhkruse ja meie üle tänapäeval domineerivate finantsjõudude „demokraatliku korruptsiooni”. Mitte et viimane oleks vähem jõhker, kuid see näitab paratamatult oma irratsionaalsust ja arulagedust sellega, et toodab ebakindlust ja delegitimeerib igasugust võimu, mida toodab. Silmitsi niisuguse globaalse irratsionaalsusega eksib ja müstifitseerib tegelikkust igaüks, kes võtab omaks rahvusriikliku suveräänsuse kui keskse mõiste. Tegelikult pole suveräänsusest järel muud kui globaalne politsei, Impeeriumi politsei, või siis rahvusriikide võimuritele delegeeritud lokaalne politsei.

 

Te olete öelnud, et elame interregnum’i ehk vahevõimu ajastul, mis lahutab rahvusriikide ja Impeeriumi domineerimist. Kas see tähendab, et rahvusriigid kuuluvad nüüdseks minevikku? Ometi näivad need siiani mängivat vägagi silmapaistavat rolli. 

Võib tekkida küsimus, kas interregnum tähendab rahvusriikliku suveräänsuse kriisi ja püüdu legitimeerida juhtimist kõrgemal tasandil (Impeeriumi tasandil: Ameerika Ühendriigid, kontinendi tasandil: Euroopa Liit …)? Võib-olla. Kuid altpoolt vaadates tähendab interregnum ka võnkumist, kõikumist vastandlike lähtepunktide vahel: Impeerium vs. rahvusriik, turg vs. sotsialism, globaalne vs. lokaalne jne. Oluline pole mitte kõikumine, vaid aines (kired, subjektid, territooriumid), mida hõlmatakse, vallutatakse, vapustatakse valitsemisvormide võnkumisega. Siin ilmuvad (neis biopoliitilistes seostes, millest oli varem juttu) eluvormid, mis määratlevad poliitilise analüüsi valdkonna teisiti. Ehk ei pea interregnum’i uurimise käigus kirjeldama lihtsalt ülemaailmsete ja kohalike võimude suhteid, vaid ühiskondlike liikumiste ja rahvahulkade vastupanu arengut, ühesõnaga Impeeriumi vastu suunatud demokraatlike jõudude väljenduste arengut. Juristid on tänapäeval hakanud meile rääkima, et interregnum on õiguse „liiasuse” ala (mis on lõputult olulisem täidesaatva võimu eranditest), kudum pidevalt muutuvast ja viimaks „ilma valitsuseta” konstitutsioonist. Vahest peame me ootama, et juristid, kes on tavaliselt nõnda reaktsioonilised, kuulutaksid lõpu poliitikale, selle ammendunud narratiividele, liigpaljude isandate teenimisest õõnsaks muutunud mõistetele?

 

Hiljutises intervjuuraamatus „Goodbye Mr Socialism” („Hüvasti, hr Sotsialism”) väidate, et kuigi sotsialismist on nüüdseks tõesti saanud halb mälestus, kujutab kommunism endast ainukest alternatiivi postmodernismile ja koguni uue tsivilisatsioonitsükli algust. Teie teoreetilise sõnavara hulgas (Impeerium, rahvahulk jne) tundub tõepoolest üks kesksemaid olevat ühisuse (comune) mõiste, mis jääb ometi üsna tabamatuks.  Kuidas te seda mõistate, ning millise seose võiks see luua ühe teatava „kommunismiga”?

Püüame esiteks selgusele jõuda, mida tähendab ühisus. Meie pärimuses ei näi olevat midagi muud peale omandamise, mis leiab aset kas eraviisiliselt või siis avaliku võimu ehk riigi kaudu. Ühisuse määratlus on seevastu teistsugune, ja see tõepoolest eksisteerib. Edenemaks selles valdkonnas pöördun ma ühe uusaja olulise autori poole, kes esindab alternatiivi kodanlikule projektile ehitada üles kapitalistlikule akumulatsioonile sobiv ühiskond. Jutt on Spinozast. Me teame, kuidas Spinoza puhul kaldub subjektiivsuse loomine – teisisõnu, meelelisest pürgimusest (conatus) mõistusliku armastuseni (amor) viiv protsess – esinema sotsiaalsuse tekkena. Kuid Spinoza juures on ka midagi enamat: sotsiaalsuse teisenemine ühisuseks. See tähendab, et subjektiivsuse loomine, mis hõlmab ja rikastab sotsiaalsuse koostegevat loomist, võib muutuda ühisuse loomiseks, kui paneme endi hulgas maksma ühiskonna radikaalselt demokraatliku korraldamise.

Võttes arvesse seda spinozalikku ühisuse loomist (mis kujutab endast uusaega kuuluvat seesmist ja jõulist alternatiivi), tuleb meenutada, kuidas kujunesid uusajal privaatse ja avaliku kategooriad. Need valitsevad kategooriad rajati töö mõistele. Locke’i puhul on era määratletud kui individuaalselt teostatud töö ainuisikuline omastamine: era on juriidiliselt tagatud vormis „oma” (proprio), eraomand. Mis puudutab avaliku mõistet, siis paigutub seegi uusaegses kultuuris samadesse parameetritesse. See on paradoks, mis pole seetõttu sugugi vähem tõhus: avalik võõrandab „oma”, et tagada selle püsivus. Avaliku mõiste rajaneb seeläbi jällegi „oma” mõistel. Uusaja müstifikatsioon seisneb seega kahe termini, mis vastavad kahele ühisuse omastamise viisile, peaaegu pidevast väljapakkumisest. Esimene neist on pöördumine „era” kategooria poole, teine on pöördumine „avaliku” kategooria poole. Esimesel puhul on omand ühisuse omastamine üksikisiku poolt, see tähendab, kõigi teiste omandist ilmajätmine ehk Rousseau sõnul: esimene inimene, kes ütles ceci est à moi, see on minu… Tänapäeval seisneb eraomand inimeste ühise õiguse eitamises sellele, mida on võimalik luua üksnes ühise tööga. Eraomandi suhtes oli Rousseau nõnda karm, kuna nägi selles kogu inimliku rikutuse ja kannatuse allikat.

Mis puudutab aga teist, avaliku kategooriat, siis siin kaotas tubli Rousseau pea. Ühiskondliku lepingu probleem on modernse demokraatia probleem: kuna eraomand tekitab ebavõrdsust, kuidas leiutada selline poliitiline süsteem, kus kõik, mis kuulub kõigile, ei kuuluks mitte kellelegi? Ei kuulu mitte kellelegi – just selles väljendubki avalik. See, mis kuulub kõigile ja eikellelegi, kuulub teisisõnu riigile. Kuid riik pole midagi sellist, mida me loome ühiselt, mida me leiutame ja korraldame kui ühisust. Riik suunab meie identiteeti ja loomust, haarates neisse ühisuse mõiste. Nõnda ei kuulu ühisus enam meile – olla ei tähenda tõepoolest omada. Ühisuse äravõtmine riigi poolt, mida nimetatakse avalikuks halduseks, delegeerimiseks, avalikuks esindamiseks, on tegelikult vaid teistsuguse võõrandumisvormi loomine ja õigustamine. Teisiti öeldes rajaneb avalik ikkagi „omal”, mis on muudetud üldiseks – see rajaneb Ühel kui üksikisikute orgaanilisel kogumil. Avalik põhineb era mõistel ja nõnda tungib sellesse liberaalne ideoloogia oma kõige tihedamal ja tavapärasemal kujul.

Ühisuse mõiste tõstab mässu era (ja seega ka enese avaliku allutamise) vastu – kujutades endast vahendit korraldada radikaal-demokraatlikult kõike seda, mis moodustab ühiskondliku tegevuse (ja seega üksikisikute läbikäimise) kudumi, singulaarsuste koostöö ja tootjate vabaduse. Ühisus on „oma” eitamine äratundmise kaudu, et üksnes singulaarsuste koostegevus moodustab sotsiaalsuse ning et üksnes sotsiaalsuse ühine korraldamine tagab selle pideva uuenemise.

 

Kuidas siis mõista selle valguses „tegeliku sotsialismi” kogemust? Lõppude lõpuks oli ju samuti tegemist katsega pääseda kapitalistlike tootmis- ja omandisuhete haardest, rajada tööprotsess teistsugustele alustele. Kahtlemata õnnetu kogemus, mis sunnib küsima: millises vahekorras asetsevad kapitalism ja kommunism tänapäeval, kus töö iseloom näib olevat põhjalikult teisenemas?

Tegelikus sotsialismis taandus ja mandus ühisuse kategooria riigi ja avalikkuse kategooriaks. Kogu Nõukogude Liidu ja tegeliku sotsialismi kestel ei jõudnud õiguslike institutsioonide loomise püüded ühise kujundi juurde, ehk kui, siis ainult retooriliselt, populistlikul moel. Ometi võib see projekt teostuda nüüd, kui seda saadab ekspluateerimise ajaloost lähtuv poliitiline püüdlus, töötajate soov taasomastada toodetud rikkus. Me võime täheldada kolme tingimuse aktualiseerumist: 1) Tööjõu üha põhjalikumat teisenemist intellektuaalseks jõuks, mis toob enesega kaasa vabaduse, 2) Võrgulaadne tootmisvorm, mis tehniliselt allutab tootmise ühisuse hegemooniale (selle tehnilise tingimuse, millega on lahutamatult seotud tootmise vabaagentide olemasolu, tulemusel on totalitaarsete võimuvormide väljapakkumine üha raskem, kui mitte lausa võimatu; natsism ja stalinism paistavad olevat jäänud lõplikult minevikku, 3) Kas sellest lähtudes võiks arvata, et tööjõud on kapitalistliku käsutamise alt vabanenud?

Sellele küsimusele vastamaks alustame mõnede märkustega. Kes toodab? Tänapäeval on selleks rahvahulga masin (machina della moltitudine). Tootmine on ühiskondlik. Tootliku töö hegemooniline vorm on teadmistöö. Me oleme selgelt vastamisi uue jadaga: elav töö, teadmistöö, ühistootmine (ehk sotsiaalne koostöö), tootmise biopoliitiline kude jne, jne. Seos tööjõu „tehnilise koosluse” (TK) ja „poliitilise koosluse” (PK) vahel on muutunud erakordselt keerukaks. Kunagi kujutas TK endast sellele vastava PK võimalikkust: vahel üksnes mõeldavat, vahel tegelikku. Seevastu meie kaasajal, selle asemel et üksteisega kohanduda ja kutsuda esile isomorfisme, TK ja PK segunevad ja hübridiseeruvad. Näiteks esines töölisnarratiivides teatud dialektika ajaloolisest seosest klassi (TK) ja partei (PK) vahel, mis teostus klassivõitluses – oma kõrg- ja madalpunktidega, ent eeskätt oma tsüklilisuses. Nüüd, praeguse biopoliitika tingimustes, seda dialektikat enam pole – või kui, siis palju vähem. Biopoliitiline kude ajab sassi TK ja PK suhte, kuid ühtlasi ka laiendab seda, katkestab selle sõltuvuse tootmiskorraldusest, mille alusel toimis väga tõhusalt otsene kapitalistlik käsutamine.

Arvestades neid tähelepanekuid, oleme viimaks võimelised mõistma kriisimomenti: praegusel ajal toimuvates suurtes muutustes ei allu elava töö uus kujund enam käsutamisele. Elav töö muutub biopoliitikas singulaarseks ja sotsialiseerub nüüdsest sõltumatult kapitalistlikust töökorraldusest. Just siin olemegi vastamisi teise tänapäevase paradigmaga.

Samal hetkel, kui kapital allutab biovõimuna täielikult endale kogu ühiskonna, demüstifitseerub ka tööjõu kapitali sisenemise protsess, osutudes pettemanöövriks, ning tööjõu lahutatus kapitalist muutub äärmuslikuks. Töötaja väljendab oma biopoliitilist ja tootlikku võimet ühiskondliku tootmise terviktsükli piires; keha muutub siin ühiskondlikult aktiivseks ja hing materialiseerub tootlikus töös. Selle tulemusel on tervik see, mis annab mõtte igale üksikule tööpanusele, nii nagu teiselt poolt annab üksik keeleline panus tähenduse keeletervikule. Kapital ja tööjõud suhestuvad täielikult elus eneses, bios’es, just nimelt siin kapital ja töö aga eralduvad teineteisest nagu biovõimu süsteem contra biopoliitiline kudum või vägi.

Selle tulemusel leiab töötaja end kapitaliga vastamisi üksnes kaudsel ja abstraktsel kujul, see tähendab tuluga ehk kapitaliga, mis mitmekordistab võõrandamist üldisemal, territoriaalsel tasandil; või siis finantskujul, see tähendab, kapitaliga, mis võõrandab enesele töö kogu ühiskondliku väärtuse, mida on võimalik rahas väljendada. Sellest vaatenurgast hinnates, võttes arvesse suhtelist iseseisvust, mille kognitiivne ja sotsiaalselt ühistegev töö on omandanud, ei leia töötaja end enam vastamisi mitte lihtsalt kasumiga, vaid tuluks muutunud kasumiga. Teisisõnu, ta ei leia end enam vastamisi mitte üksiku kapitalisti kui ekspluateerimise korraldajaga, vaid kollektiivse kapitalistiga kui ühiskondliku töö rahandusliku müstifitseerijaga.

Nii, nagu Marx kõneles „kapitalisotsialismist”, pidades silmas aktsiaseltside sündi, võime meie metafoorselt välja pakkuda teatud liiki „kapitalikommunismi”, kus kapitalism loob täieliku müstifikatsiooni väärtusest, mis ülalöeldut arvestades on vahetult ühine ning mis ekspluateerib otseselt ühiskondlikku osavõttu väärtuse loomisest (see ekspluateerib niisiis töötaja ühiskondlikkust). Seepeale võib küsida: kas see sünnib parasiitlikul moel? Võib-olla. Kindel on, et kuigi kapital ekspluateerib ja müstifitseerib ühist rikkust, ei korralda ta siiski enam selle tootmisprotsessi. Kapital esineb jätkuvalt võimuna ning kuna tootmine on tunginud elusse, siis biovõimuna. Tänapäeval teostub ekspluateerimine seega biovõimude korraldamise kaudu. Pole suuremat vahet, kas see on parasiitlik või mitte.

 

Michel Foucault’ mõtetest inspireeritud biovõimu ja biopoliitika eristamine ulatub teie puhul tegelikult kaugemale. Spinozast lähtudes eristate te kahte vastandlikku võimuvormi potestas (võim) ja potentia (vägi, võime, potentsiaal): kui esimene viitab tavapärasele hierarhilisele võimukorraldusele, siis teine märgib ühiskondlike jõudude pidevat liikumist, nende spontaanset, eneseküllast ja kollektiivset organiseerumist – Spinoza võiks nimetada seda absoluutseks demokraatiaks.  Ent kuidas saab selline piiramatu valitsemisvorm teostuda tegelikus maailmas?  Või on siin tegu üksnes eetilise, utoopilise visiooniga?

Meil on vastamiseks paar juhtlõnga. Esimene neist on kriitilist laadi: eesmärgiks on taastada väe (potenza) demokraatia, see tähendab, tootlike jõudude demokraatia potestas’e ehk tootmissuhete kinnistumise vastu. Nõnda jõuame me klassikaliste võimuvormide kriitikani ning anname kriitilise hinnangu ka suveräänsuse mõistele. Ma annan siin sellega lõpliku kuju kaalutlustele, mille esitasin juba teie eelmistele küsimustele vastates.

Samas on esitatud küsimusele vastamiseks ka teine viis. Vastus pole enam kriitilist, vaid positiivset laadi ning puudutab uute institutsioonide loomist, mis tõlgendaks, toodaks, arendaks ühiseid „eluvorme”. Klassivõitluse või üldisemalt öeldes liikumiste käigus kujunevad välja alt üles loodud institutsioonid. Institutsioonideks võib neid pidada siis, kui need tegelikult väljendavad norme, kui neid tunnustatakse normide loojatena ning kui need omavad legitiimsust kasutada jõudu nende normide rakendamiseks ja kaitsmiseks. Kõik see leiab aset ühiselt üles ehitatud pinnal, mis pole sugugi utoopiline, vaid on pigem täiesti operatiivne. Õigupoolest on siin tegemist progressiivse tööga ühisuse loomise normatiivse projekti kallal, mis oleks jätkusuutlik. See on tee, mis viib asutavast võimust asutatud võimuni, teisesuse ja ühiste eluvormide tunnustamise kaudu, läbi võitluste ja solidaarsuse. Sellesse protsessi on kätketud teatav materialistlik teleoloogia, mis loob institutsionaalsust alt- ja seestpoolt.

Ma arvan, et pinnal, millel me liigume, pole võimalik vältida institutsiooni avatust ja/või karileminekut. Anarhism ja kommunism on vastandlikud ja vaenulikud asjad. Just need tõed leiame ulatuslikul kujul juba Spinoza teostest, aga ka üldisemalt öeldes nendest alternatiivsetest poliitilistest väärtustest, mis kuuluvad uusaega. Kuid see oli uusaeg: meie aga elame kaasajal, millel on kõigi eespool nimetatud omaduste tõttu vähe ühist uusajaga, nagu ka hüper- või post-modernsusega. Kas on tõesti utoopiline püüda mõtestada seda poliitilist üleminekut, milles me elame ning mida ülevalt valgustab üleilmastumine ja alt teadmistöö võrgustik ning töö immateriaalne vägi? Kui soovida selle projekti teostumist, siis on see utoopia. Kui anname aga endale aru nendest tingimustest, mis määratlevad käsutamist ja vabanemispüüdu, siis on lootus disutoopiline – teisisõnu, me saame teadlikuks sellest, mida on vaja teha.

 

Te olete poliitiline mõtleja, ent ka radikaalne aktivist ja koguni poliitiline agitaator tehaste tasandil. Ernesto Laclau on teid kritiseerinud selle eest, et käsitate poliitilist subjekti – rahvahulka – spontaanse liikumisena, mille ühtsus ei vaja poliitilist vahendamist ning on seetõttu justkui taeva kingitus. Milline peaks üldse olema poliitilise filosoofi avalik roll?

Ma võiksin vastata lihtsalt, et see on kriitiline roll, mis väljendab programmilist joont, põhineb analüüsil ja on esitatud strateegia kujul. Mõistan siiski, kui abstraktne oleks niisugune vastus. Minu kogemuses on poliitiliseks filosoofiks saamine tähendanud eeskätt proletariaadi võitluste ja kapitalismi arengu analüüsimist. Üks on lahutamatult seotud teisega. Küsimus on õigupoolest selles, et tuleb olla keset ühiskondliku olemise dialektikat. Olla seal selleks, et see dialektika haaraks ka meid ennast.

Ma usun, et sellest piisab selgitamaks, kui kaugel ma olen Laclau seisukohtadest (ehkki ma hindan seda panust, mille ta on andnud XXI sajandiga haakuva sotsialismi uurimisse). Laclau arvab, et ilma avangardita pole poliitilised muutused võimalikud ning usub, et selle eelväe ülesandeks on ehitada üles poliitilise projekti kavandamise kaudu teoreetiline hegemoonia. Hegemoonia ja avangardism on tõepoolest olnud Itaalia kommunismi Gramscist lähtuva suuna jaoks huvitav masin, mille abil luua reformistlikku tööliseliiti. Nägime ülalpool, et niisugusele vaimulaadile ja poliitilisele praktikale pole tänapäeval kahjuks enam eriti kohta. Poliitiliste institutsioonide seisukohalt võime tõesti öelda, et enam pole eelväge, sest tänapäeval pole enam isegi järelväge: vasakpoolsus on olematu. Klassianalüüsi vaatepunktist hinnates pole immateriaalsele tööle vastavat avangardimõistet veel leiutatud, rääkimata selle proovilepanemisest. Niisiis, kui täna räägitakse hegemooniast, siis räägitakse millestki, mis on veel varjul, mis tuleb alles esile tuua ning mis saab paratamatult olema revolutsiooniline. Laclau teoretiseeritav hegemoonia on ühiskondlik süntees, kuid ühiskondlik süntees on tänapäeval reaktsiooniline. On vaja minna edasi, kaugemale igasugusest abstraktsest sünteesist, praegu toimuvasse rahvahulkade ümberkoondumise ja ümbermõtestumise protsessi. Sellest aga räägime mõni teine kord.

Laclauga jõuab niisiis lõpule sotsialistlike eliitide teekond. Nüüd on vaja võidelda ühisuse revolutsiooni eest. Hüvasti, hr Sotsialism! Ent tulevikust rääkides jääb ikkagi võimalus rääkida kommunismist.

 

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming