Sotside neoliberaalne manifest

SDE muutumine enne valimisi kõikvõimalike ühiskonnas harali suundade parteiliseks katuseks on põhjustanud selle erakonna häiriva ideoloogilise hägustumise.

Ero Liivik

Aastate jooksul on välja mõeldud ja valitsuses, ministeeriumides ning omavalitsustes valmis treitud kümneid ja sadu arengukavu, visioone ja plaane. Valitsuse netilehe andmeil suunab Eesti arengut tervelt 53 strateegilist dokumenti. Reguleeritavaid valdkondi on seinast seina: perepoliitika, rahvuslik julgeolek, demokraatia ja kaasamine, sotsiaalne turvalisus, haridus ja teadus jne.1 Lisaks peame arvesse võtma ka kõigi nende strateegiate rakenduskavad. ELi kõikvõimalikest gigantomaansetest generaalplaanidest pole mõtet rääkima hakatagi, see on reakodanikule juba täiesti hoomamatu paberimass või bitihulk.

Valitsuskoalitsioon sulandumas.

Valitsuskoalitsioon sulandumas.

Mati Hiis / Õhtuleht / Scanpix

Justkui sellest kõigest oleks veel vähe, on nüüd lisandunud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna (SDE) nimekirjas riigikokku kandideerivate Tanel Talve ja Ott Pärna poliitiline manifest „Riigi­reform”. Mis parata, on kujunenud nõnda, et riigikogu valimisteks mõeldakse välja ja tuuakse päevavalgele uusi lubadusi, loosungeid ja programme. Muide, ükski seadus või määrus kedagi selleks ei kohusta, mõtete puudumine ei takista iseenesest asumast parlamendi liikme kohuseid täitma. Siiski usutakse, et visioonid lisavad saadikukandidaatidele visionäri oreooli ning tõmbavad potentsiaalsete valijate tähelepanu. Nii on tavaks ja nii tehakse, see on nagu loomariigi paaritumisrituaal. Sotside peasekretär Indrek Saar avaldas arvamust: „Talvel ja Pärnal on värsked ideed pikalt veninud riigireformi osas. Usun, et need ideed panevad inimesi meie tuleviku osas mõtlema ning avaldama oma arvamust selle osas.”2 Nii ongi juhtunud: lugesin selle dokumendi läbi ning tekkis ka mõtteid.

„Riigireform” ei luba rohkem ega vähem, kui anda Eestile uue hingamise. Nimetatud paberi autorid tahavad ambitsioonikalt „leppida kokku tulevikueesmärkides, panna paika valdkondi ühendava arengupoliitika, korrastada riigiaparaadi ja suurendada selle võimekust ning last but not least, anda riigi rahvale tagasi”.3 Piltlikult öeldes soovitakse tõmmata ühe suletõmbega joon alla kogu senisele bürokraatlikule arengukavandamise maaniale ning asendada see enneolematuga. Süvenedes ilmneb, et paraku ei ole siiski tegemist millegi uuega, vaid neoliberalismi tehnokraatliku vormi taastulemisega. Peaaegu kõike väljapakutut oleme juba näinud ja kuulnud.

Puudulik rohujuuretasand

Töös on mitmed tähelepanuväärsed lausungid, näiteks: „Riigikogu kujundamine seadusmasinast tuleviku­arutelude keskuseks, muutes selleks töökorraldust, kutsudes analoogselt Soomele ellu tulevikukomisjoni ja vähendades liikmete arvu 71ni”. Lausest võib teha järelduse, et „tulevikuvisioonide” tegemine on justkui korrelatsioonis parlamendi liikmete arvu vähendamisega. Sarkastiliselt võiks ju lisada, et parem, kui lõpuks jääkski vaid üks seadusandlik visionäär, kulub vähem aega ja raha. Tegelikult töötabki riigikogu ju minimeeritud koosseisuga, kuna nende poliitiliste jõudude, kes ei ole jõudnud marjamaale, s.t ei kuulu koalitsiooni, visioon ja arusaam tegelikkusest ei jõua ju tavaliselt mingisuguse väljundini peale vastuhääletaja punase nupu. Praegusesse koalitsiooni kuulub umbes 55–60 inimest (sõltuvalt hääletusest). Ja ega nende „ülejäänud” liikmete palgalehelt mahavõtmine suures mastaabis mingit eriti arvestatavat kokkuhoidu ei annakski. 71 liikmega parlament süvendaks aga veelgi senise nelja liiderpartei mudeli legitiimsust ning võim kontsentreeruks üha väiksema seltskonna kätte.

Aga võib-olla soovitaksegi elitaarse demokraatiamudeli süvenemist? Näiteks ei hakanud mulle silma, et visiooni realiseerumisel oleks võimalik hakata kasutama otsedemokraatiat või soovitaks seadustada rahvaalgatus, kuigi kontekstis räägitakse mitmes kohas „kaasamisest” ja „otsustest rohujuuretasandil”. Kirjeldus ja ettepanekud on kui skisofreeniliselt vastandlikud: ühelt poolt tajutakse, et masside esindatus ja osalus poliitikas on Eestis puudulik, teiselt poolt soovitakse esindusdemokraatlikku struktuuri veelgi õgvendada. Manifestis räägitakse küll „uuskogukondlikkuse (nt asumiseltsid) kui fenomeni rolli mõtestamisest ühiskonnas ja kandepinna laiendamisest”. Paraku on see fantaasia. Manifesti autorid ei anna endale aru Eesti vabakonna struktuursetest probleemidest.

Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja Kari Käsper kirjutas hiljuti, et Eesti kodanikuühiskond on nõrk, lisades, et „selle põhjusteks on sõltuvus projektipõhisest rahastusest; paradigma, mis väärtustab lühiajalisi üksikuid tegevusi ja formaalsete eesmärkide saavutamist, mitte jätkusuutlikkust või kompetentsi ja inimvara arendamist. Eesti vabakond ei ole seetõttu vaba, pigem kammitseb vabaühenduste tegevusvabadust rohkem reegleid ja nõudeid kui keskmist riigiasutust. Paljud vabaühendused on kolmas sektor vaid nime poolest, sest neist on saanud meie õhukese riigi käepikendus, riigi poliitika ja tahte elluviija”.4 Eestis puudub toimiv horisontaalne protestiliikumise rohujuuretasand, rääkimata selle massilisusest ja vertikaalsest võimustamisest. Olukorda edukalt reflekteeriv näide on viimaste aastate nähtavaima kodanike protestiliikumise „Aitab valelikust poliitikast” kuhtumine: paariaastase tegevuse järel on see vaibunud või vähemalt ei ole selle tegevusest pikka aega enam midagi kuulda olnud.5 Kohalike omavalitsuste kodanikuliikumine (valimisliidud) on sageli kattevarjuks parteilisele tegevusele või siis vastavalt ärakasutatav. Ammugi ei ole meil niisugust vabakonda, millest räägib Ernesto Laclau, kirjeldades pärast 2001. aasta kriisi uute ühiskondlike jõudude (La Fábrica Recuperada, Piqueteros) arengut Argentinas. Viimased keelduvad poliitilisest diskursusest, laiendavad ühiskondlikku protesti horisontaalselt, aga ilma mingi soovita siseneda poliitilisse süsteemi vertikaalselt. Nende moto poliitilises süsteemis seesolijate suhtes on: „que se vayan todos” ehk „et nad kõik kaoksid”.6

SDE neoliberaalsed seisukohad

Juba eespool mainitud viited osutavad seostele liberalismiga. Kui aga lugeda manifesti majandustegevust suunavat osa, on tegemist selgelt neoliberaalse diskursusega. Ettepanekute põhiline eesmärk paistabki olevat kapitalistliku akumulatsiooni kiirendamine, globaliseerumise võimendamine, rahulolematus Eesti kapitalistliku arengutee senise tempoga. Start-up-firmadest ehk uue laine kapitalistlikest ettevõtetest rääkimine osutab puhtalt eesmärgile tõmmata mängu kõige ahnem ja spekulatiivsem kapital. Neoliberalismile osutab ka soov näha haridussüsteemi kapitali teenistuses valdkonnana, mille eksistentsi peamine mõte on eelkõige kapitali tööjõuvajaduse („inimvara”) rahuldamine. Mingist vaimus suurekssaamisest siin ei kõnelda.

Programmis leidub ka idee, mis minu arvates viitab otseselt taotlusele erastada veel alles jäänud Eesti riigiettevõtted: „Riigifirmade valitsemise süsteemi muutmine ja depolitiseerimine (vastutuse koondamine, efektiivsus, sünergia ja arengumõju suurendamine majandusele).” Tavaliselt seostuvad just niisugused märksõnad neoliberaalses diskursuses privatiseerimisega. Unistatakse Eesti kui kosmopoliitse maksuparadiisi staatusest („Eestist rahvusvahelise äri „E-Luksemburgi”/„E-Delaware” tegemine”). Manifestis ilmneb paljuski see, mida J. K. Gibson-Graham iseloomustab kui olukorda, kus kapitalistlik diskursus konstrueeritakse „normaalsusena”.7 Manifesti keel on maksimaalselt tehnokraatlik, robotlik: see tähendab, et autorite eesmärk pole mitte masside kaasahaaramine, innustamine, vaid see ongi plaan, mille alusel „ühiskonna insenerid” ise hakkavad muutusi rakendama, kellegi heakskiitu ootamata.

Ernesto Laclau ja Chantal Mouffe kirjutavad raamatus „Hegemoonia ja sotsialistlik strateegia: radikaalse demokraatia poole”: „Tänapäeval [peetaksegi] vaesust, hariduse puudumist ja suuri lahknevusi elutingimustes vabaduse rikkumiseks. Just seda soovibki neoliberalism küsitavaks seada.  Hayeki järgi on „demokraatia olemuslikult vahend, utilitaristlik abinõu riigisisese rahu ja indiviidi vabaduse turvamiseks”. See katse pöörduda tagasi vabaduse traditsioonilise käsituse juurde, mis iseloomustab viimast kui mittesekkumist piiramatu omastamise õiguse ja kapitalistliku turumajanduse mehhanismi suhtes, teeb suuri pingutusi, et mustata igasugust „positiivset” vabaduse käsitust kui potentsiaalselt totalitaarset. Ta kinnitab, et liberaalne poliitiline kord saab eksisteerida üksnes kapitalistliku vabaturumajanduse raamistikus. „Kapitalismis ja vabaduses” kuulutab Milton Friedman, et see on ainus ühiskonnakorralduse tüüp, mis austab individuaalse vabaduse põhimõtet, kuna kujutab endast ainsat majandussüsteemi, mis on võimeline koordineerima suure hulga inimeste tegevust, ilma et peaks kasutama selleks sunnijõudu. Igasugust riiklikku sekkumist, välja arvatud küsimustes, mida pole võimalik turu kaudu reguleerida, peetakse kallaletungiks indiviidi vabadusele. Sotsiaalse ehk ümberjaotava õigluse arusaam, niivõrd kui sellega õigustatakse riiklikku sekkumist, on üks neoliberaalide soositumaid sihtmärke.”8

Puuduvad sotsiaalsed ideed

Manifesti autoreid iseloomustavad pigem eelkirjeldatud püüdlused. Seda, et tegu on neoliberaalses vaimus kirjapanduga, näitab ka peaaegu täielikult igasuguste sotsiaalsete ideede puudumine, kui mitte arvestada mingite „sotsiaalsete võlakirjade” käibeletuleku ja haigekassa ning meditsiinisüsteemi likvideerimisega. See on sümptomaatiline ning mõtlemapanev. Autorid kirjutavad: „Haigekassast tervisekassa – inimese tervisest 50% sõltub elustiilist, 20% keskkonnast, 20% on pärilik ja 10% ravist ja ravimitest.” Siit saab järeldada, et kuna ravist ja ravimisest sõltub inimese tervis väga vähe, siis puudub ka vajadus riikliku tervishoiusüsteemi järele üleüldse: igaüks on oma õnne ja tervise sepp. Ei mingit solidaarsust. Tegelikult on see jutt ka Eestis päris tuttav, kõige markantsemalt väljendatud Siim Kallase nn kodanike riigi manifestis juba 1995. aastal: „Olemas­olevat ravikindlustussüsteemi pole raske erakindlustuseks ümber profileerida, tervis­hoius on turumajandus juba üsna jõudsalt arenema hakanud. Tervishoid on teenus, mida osutavad vastavad asutused ning mille eest nii või teisiti tuleb maksta. Valik on jällegi selles, kuidas ja kes maksab. [—]Arstiabi ei vaja iga inimene iga päev, söömata ta aga olla ei saa. Selle loogika järgi peaks ka toit ühis­konnas „tasuta” olema.”9

Reformierakonna „isake” võis ju aastakümneid tagasi niimoodi kirjutada, kuid mulle jääb täiesti arusaamatuks, et „Riigireformi” autorid osalevad valimistel SDE nimekirjas (kuigi ei ole erakonna liikmed), kuigi selle erakonna ideoloogiline laetus on hoopis teistsugune: sotsiaalne, vasakpoolne. Kas neile ei laiene sotsiaaldemokraatia eesmärgid? Kui seotud on nad näiteks erakonna valimisprogrammiga? Tõenäoliselt näeme olukorda, kus ideoloogilise hägustumise on põhjustanud SDE muutumine enne valimisi kõikvõimalike ühiskonnas harali suundade parteiliseks katuseks. Selliste tendentside jätkudes tuleks SDE nimest eemaldada sõna „sotsiaal-”, poliittehnoloogiline kaubamärk „demokraatlik” võib jääda. Viimane, nagu teada, on „tühi tähistaja”.

1 https://valitsus.ee/et/eesmargid-tegevused/arengukavad

2 http://uudised.err.ee/v/eesti/8d40527a-35f9-492b-89fd-dcceca4e21e1

3 http://riigireform.ee/#home

4 http://arvamus.postimees.ee/2988415/kari-kasper-eesti-mottetu-kodanikuuhiskond

5 http://et.wikipedia.org/wiki/Aitab_valelikust_poliitikast

6 http://www.vikerkaar.ee/demokraatia-hegemoonia-ja-uued-projektid-ladina-ameerikas/

7 J. K. Gibson-Graham, A Postcapitalist Politics, 2006.

8 http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/demokraatia-vastane-ofensiiv/

9 http://www.reform.ee/UserFiles/File/Manifest.pdf

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming