Stalin ja tema meeskond

Jaak Valge

Inglise ajakirjaniku suurepärases uurimuses esildub deemonite liha ja veri.

Stalinit ja eriti Hitlerit käsitleva teabetulva ühisomaduseks on nende kujutamine deemonlike olevustena, pooleldi hullumeelsetena, kes mingil pooljuhuslikul kombel on võimu usurpeerinud ning seda siis erakordselt pahelisel viisil kuritarvitama asunud. Nagu need, kellega koos ja kelle suhtes nad seda võimu rakendasid, oleksid mingid vahakujud või robotid. Niisuguse pildi loomine rikkalikku allikabaasi ei vaja. 

Kõnelune raamat on teistsugune. Simon Sebag Montefiore, sedavõrd mahuka ja põhjaliku raamatu (inglise keeles ilmunud 2003. a) autorina üllatavalt noor (s 1965) ajakirjaniku taustaga uurija, on kasutanud kogu teemakohast ajaloolase uurimisvarustust, millest ilmselt olulisemad, aga kindlasti uudsemad on Presidendiarhiivis säilitatavad dokumendid. Eriti Stalini, tema kaaskondlaste ja nende pereliikmete kirjad. Nende põhjal on ta esitanud vapustava ning allikate rohkusest tulenevalt ka usaldusväärse pildi XX sajandi ühest kõige kuritegelikumast jõugust, kus portreteeritud isikud ei ole deemonitest kriipsujukud, vaid lihast ja verest inimesed. Tegemist on kahtlemata uue uurimistasandiga. Ka tõlkija Rein Turu ja toimetaja Linda Uustalu kohta tuleb ainuüksi kiidusõnu öelda. Resultaat on erakordselt põnev lugemine sellest, kuidas elasid, töötasid, õppisid ja kellega magasid Koba, Raudperse, Raudne Lazar, Buhhart?ik, Külavanem, Kirit?ka, Pianist, Je?evika ja teised ehk Stalin, Molotov, Kaganovit?, Buhharin, Kalinin, Kirov, ?danov, Je?ov jt. Raamatu uudsemad osad on just need, mis puudutavad Stalini suhteid lähedaste (kui neid nii võib nimetada) ja võitluskaaslastega. Mahukalt ja uudselt ? bol?evike tippjuhtkonna silmadega nähtult ? käsitleb autor ka Stalini juhitud riigi välis-, sise- ja sõjapoliitikat. 

1920.aastatelõpul koosnes Stalini meeskond noortest, 30 ? 50aastastest idealistidest, kes soovisid tõemeeli Venemaad ja maailma oma ja Marxi tahte järgi ümber pöörata. Ettevõtlik ja lõbus kamp veetis ka töövaba aja koos. Need karastatud noored revolutsionäärid olid kogenud tsaarivõimu tagakiusamist ja kodusõja õudusi, õigemini olnud nende loojad, ent näib, et nad ei olnud veel küünikuteks muutunud. Vägivald võis neile näida hädavajaliku vahendina teel üldise õnne poole. Stalin oli selle meeskonna juht ning tema autoriteet ei põhinenud mitte ainult võimul, vaid ka empaatiavõimel ja vaimsel üleolekul. Koba ei olnud kuiv bürokraat, nagu teda Trotskile ja Leninile vastandades tihti on kujutatud, vaid sõpradest-kolleegidest hooliv karismaatiline liider. Kahtlemata ka intellektuaal või nagu Montefiore ilmselt õigustatult väidab, Venemaa kõige suurema lugemusega valitseja, alates Katariina Suurest ja lõpetades Vladimir Putiniga. Nii ei olegi näiteks imekspandav, et ta ei vaimustunud Gorki järjekindlatest ettepanekutest panna nõukogude kirjanikud maailmakirjanduse klassikalisi teoseid sotsialistliku realismi vaimus ümber kirjutama. Et ta meid niimoodi ilma jättis võimalusest neid ?edöövreid nautida, on muidugi kahju. Ise tegi ja nautis ta nalja omal moel küll, ähvardades näiteks Krupskajat, et kui too korralikult ei käitu, määrab Poliitbüroo Lenini leseks kellegi teise, ning kiusas Teherani konverentsi banketil Churcilli ja Roosevelti lõbustades Molotovi: ?Tule siia, Molotov, ja räägi meile, mis pakti sa Hitleriga sõlmisid.?

Nende meeste-naiste suhted, mis olid varem olnud suhteliselt sõbralikud, muutusid järsult kollektiviseerimise ajal. Tapatalgud ja näljahäda tekitasid tippjuhtkonnas pingeid. Need teravnesid ka Stalini abielus. Nade?da enesetapp oli Stalini isiksuse ja kogu Nõukogude riigi poliitika kujunemises kahtlemata üks olulisi pöördepunkte. ?Pärast 1932. aastat muutus Stalin teistsuguseks,? tõdes Kaganovit?.

Uue terrorilaine, nüüd juba ka oma kaasvõitlejate vastu, vallandas Stalin pärast Kirovi surma. Vaenlaste ja konkurentide halastamatu hävitamine ongi türannidele omane, nagu ka vihahood lähikondlaste vastu, kuid metoodiline ja pikaajaline kaasvõitlejate tapmine ilma selge põhjuseta on küll iseloomulik ainult Stalinile ja kommunismiprojektile. Näidisprotsesside pealavastaja, 151 sentimeetrit pikk Kolja Je?ov oli omapärase huumoritajuga tüüp, kes lõdvestas end vabal ajal näiteks komissaridele tuhatooside tühjakspeeretamise võistluste korraldamisega. 

Terror muutus tõeliselt mastaapseks. Regioonid said Poliitbüroo kinnitatud kvoodid nõutavate mahalastavate ja asumisele saadetavate arvuga. Kremli võimumehed käisid tapamasina koordineerimiseks veristel ringreisidel. Vähestel jätkus julgust (või tahtmist?) tapamasina vaatevälja sattunud sõprade eest seista. Mikojan kurtis siiski Stalinile, et uurijad peavad tema sõpra Andreasjani sellepärast Prantsuse agendiks, et tolle eesnimi on Napoleon.

Kui kvoodid täis said, nõuti ?altpoolt? täiendavaid arve. ?Parem rohkem, kui ebapiisavalt,? ütles oma meestele Je?evika, kes käis terroriaastatel 1100 korda Stalini juures. Kohalik initsiatiiv mitmekordistas mahalastavate arvu. Je?evika ägas ränga füüsilise ja psüühilise koormuse all. ?Helistad talle ministeeriumi, öeldakse, et läks Keskkomiteesse. Helistad Keskkomiteesse, öeldakse, et läks ministeeriumi. Saadad käskjala tema juurde koju ? ja seal ta on, maani täis,? kurtis Stalin.

Varsti jõudis järg Stalini lähikondlaste kätte. Enne pöördusid võitluskaaslased Je?evika vastu, kelle liiderlik naine oma tütre päästmiseks enesetapu tegi. Je?evikal endal niipalju närvi ei olnud: temast sai mõneks ajaks ?Kremli tilluke tont?, kellest võimumehed eemale hoidsid ning kes lohutas end oma Kremli korteris kuni arreteerimiseni perverssete joomapidudega. Je?evika keeldus siiski end süüdi tunnistamast. ?Parem on lahkuda siit maa pealt ausa mehena,? väitnud see üks ajaloo suurimaid timukaid. Muide, kui Je?ovi tütar 1998. aastal andis sisse avalduse Je?ovi rehabiliteerimiseks, lükati see tagasi. Ehkki ta ei olnud kindlasti süüdi spionaa?is Poola mõisnike, Inglise lordide ja Jaapani samuraide kasuks, mille eest ta maha lasti. 

Arreteeriti Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe Kalinini naine, Eesti päritolu Jekaterina Ivanovna. Riigipea Kalinin, ?rahvakangelane, ere ja täiuslik isiksus? nagu teda 1979. aastal eesti keeles välja antud eluloos nimetatakse, sai nüüd lisaargumendi arvukatele abipalvetele vastamiseks: ?Ma ei saa isegi oma naist millegagi aidata, kuidas veel siis teie naist!? 71aastasena, enne oma surma, söandas ta siiski nõretavalt paluda Stalinit oma naine vabastada, mis ka sündis, muidugi pärast seda, kui too oli süü omaks võtnud ja armu palunud.

Sama halvasti või veel halvemini läks paljudel teistel Stalini lähedastel. Pärast Bronka Poskrebõ?eva arreteerimist olevat Stalin oma kantseleiülemale öelnud: ?Ära muretse, me leiame sulle teise naise.? Tapeti Stalini naise õemees, Stalini käsul rööviti ja tapeti marssal Kuliku naine, hiljem arreteeriti Stalini endine armuke ?enja Allilujeva koos tütrega, Molotovi abikaasa jt. Pärast sõda sai Kobast lõplikult kõikide oma kaaskondlaste jaoks seltsimees Stalin. Ta käis vaimselt alla, ?võttis endale kõrgeima juhi olümposliku rolli?, kasutades nooremate ja auahnete tegelaste ohjamiseks salatsemist, kapriise ja ebamäärasust. Tema käitumine muutus ettearvamatuks, ta ilmutas silmatorkavaid seniilsuse märke, naeris labaste naljade peale. ?Oli vana ja juhm ja me kaotasime tema vastu lugupidamise,? ütles Hru?t?ov. Vene rulett aga ei peatunud, tippjuhtidest mõrvati Kuznetsov ja Voznessenski.

Nii nagu lõpmatu arvu taevakehade lõpmatu hulga kokkupõrgete tulemusena tekib ilmatu hulk erinevaid kehandeid, sealhulgas ükskord ka näiteks giljotiin, on Jossif D?uga?vili sarnase ajukeemiaga olendi füüsiline sünd teatava regulaarsusega vältimatu. Staliniks nad ei saa, isegi Kobaks mitte, jäädes D?uga?vilideks, headeks preestriteks, sünoptikuteks või aednikeks. Ka Stalin ei sündinud mitte 1879. aastal Gruusias, vaid kujunes XX sajandi esimesel poolel Venemaal.

Seltsimees Stalini kujunemiseks oli vaja erilisi tingimusi, eelkõige suure osa Vene ühiskonna võimet millessegi fanaatiliselt uskuda. Ainult hirm või omakasu ei saanud panna miljoneid kommunismi suurprojekti nimel peaaegu tasuta töötama või näidisprotsesside ohvreid jaburate süüdistustega nõustuma. Samasugune fanatism, mis hüüdis seina ääres ja püssitoru ees seisvate eestlastest kommunistide suu läbi 1920. aastatel ?Elagu maailmarevolutsioon!?, paneb tänapäeval plahvatama islamiäärmuslastest surmaminejate pommivestid. Võib-olla on seesugune fanaatiline usk midagi sellist, mis kuulub iga ühiskonna arengu teatava etapi, ühiskonna puberteediea juurde? Ning Stalini, tema meeskonna ja kogu kommunismi suurprojekti allakäik, mõttetult vägivaldseks ning iseenda vastandiks ja hiljem naeruväärseks muutumine peegeldab Vene ühiskonna ja eriti selle liidrite puberteedieast väljakasvamist. Fanatismi haihtumisega kadusid näivadki eeldused suurprojekti teostamiseks. Varasema tohutu vabatahtliku energiamassiga loodud riik toimis aga veel pikka aega, kuna seda hoidis koos tollest varasemast pühendumusest ehitatud identiteedikarkass. 

Hain Rebas on arvanud, et Montefiore raamatu eesti keelde tõlkimine vähendaks nostalgitsemist sovetiaastate üle. ?Sest pärast Montefiore paljastava töö üldist teatavaksvõttu tahaks küll näha, kellel jätkuks jultumust või siis juba tobedust kiita NLKPd, ta oblastitasemelist EKPd ja nende ?saavutusi? Eestis!?

Tõsi, Montefiore raamatus näeme Stalini kaastöötajaid, eriti hilisemast perioodist, küll üsna armetute isikutena. Ent erinevalt Venemaast ei panda Eestis nõukaaja ja Stalini aja vahele võrdusmärki. Raamatu väärtus on selles, et see aitab mõtestada üht väga keerulist nähtust. Nagu usaldusväärne käsitlus ikka. Millal kirjutatakse samasugune teos Hitleri kohta? 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming