Stressisurmast on väljapääs

?o Mattheus

Lõviosa kõigist arstide juurde tehtavatest visiitidest on ajendatud eelkõige stressist 200 aastat tagasi leiutas üks kaasaegse psühhiaatria eelkäijaid Benjamin Rush (kes kirjutas muuhulgas alla Ameerika iseseisvusdeklaratsioonile) rahustava tooli, mille külge köideti patsiendid mitmeks nädalaks. See olevat väga hästi rahustanud maniakaalsete hoogude all kannatavaid haigeid. Tooli alla oli kinnitatud parask loomulikeks vajadusteks ja pea oli pistetud kasti, mille ees olevast avausest sai patsienti sööta.

Umbes 100 aastat tagasi hakkas Emile Durkheim huvi tundma, miks inimesed sooritavad enesetappe. Sellest huvist sündis tänase sotsioloogia üks peamisi suundi, mis uurib, kuidas ühiskond mõjutab üksikindiviidi. Ligikaudu samal ajal äratas Sigmund Freudi tähelepanu seksuaalsetes luuludes vaevlev hüsteeriline naine Anna O., keda ravis tema õpetaja Joseph Breuer.  Sellest sündis alateadvuse- ja psühhoanalüüsiteooria.

Kaaseaegsest vaatepunktist valitses enne neid teooriad ja meetodeid tükk tühja maad, millele eelnes… täielik tühjus. Inimesed, kes mingil seletamatul põhjusel olid ohtlikult agressiivsed, löödi lihtsalt maha; teised, keda tabas langetõvehoog või kes muidu oli “saatanast vaevatud”, heideti tuleriidale või aheldati vangikongi, kuhu sattusid ka kurjategijad ja prostituudid.  “Hullumeelsuse ajaloo” autori Michael Foucault’ arvates ei olnud enne XIX sajandit sellist mõistet nagu hullumeelsus üldse olemas. Ühiskond isoleeris ühteviisi kõik, kes selle toimimist segasid: leeprahaiged, süfiliitikud, maniakid.

Kuigi esimene arvatav vaimuhaigla Bethlehem Hospital  rajati Londonis 1247. aastal, jõuti alles XIX sajandil seisukohale, et paljud vägivallatsejad, mõrvarid ja muidu imelikud on tegelikult vaimuhaiged ja nendegi õige paik on raviasutus. Tõsi, meetodid, mida raviks kasutati, olid vägagi radikaalsed. Sajandeid turgutati “nupust nikastanuid” kuuma, külma ja piinamisega, sest tõdeti, et see oli ainus, mis neile üleüldse mõju avaldas. Hea meetod oli näiteks hullude kukutamine spetsiaalse sillakese pealt jääkülma vette, sest usuti, et šokiteraapia raputab mõistuse paika tagasi. See usk piina ja šoki “imepärasesse” mõjusse ei ole päriselt vaibunud praegugi – elektrišokiravi on psühhiaatrias igapäevane nähtus. Tõsi, seda rakendatakse siis, kui miski muu enam ei aita.

 

Väljapääs peitub inimeses endas

 

Kuid ka šokiteraapiast on olemas väljapääs. David Servan-Schreiber osutab oma raamatus “Stressist vabaks ilma ravimiteta” (Varrak, 2005), et väljapääs peitub inimeses endas. Autor on veendunud, et depressioonist ja stressist ülesaamiseks pole vaja võtta ravimeid, minna psühhoanalüüsile ega taluda elektrišokke.

Meditsiini- ja filosoofiadoktori kraadiga Servan-Schreiber on õppinud ja praktiseerinud lääne ülikoolides psühhiaatriat 20 aastat, kuid oma veendumuse inimeses endas peituvast tervendavast jõust on ta ammutanud eelkõige tiibeti ja hiina meditsiinist. Ta on ilmselt üks esimesi, kes osutab, et enne kaasaegsete meetodite juurutamist ei olnud mitte tükk tühja maad, vaid inimkonna enam kui kolme tuhande aasta pikkune kultuurilugu, mis seejuures ei alanud hoopiski mitte Kreekast, vaid palju kaugemalt. Tema raamat toimib ühendava kultuurisillana, mis ei pudenda lugejat jääkülma vette, vaid võimaldab tal näha inimene olemise  probleeme ja tegelikult kogu elu uuest vaatenurgast.

Autor tõdeb, et 50 – 75% kõigist arstide juurde tehtavaist visiitidest on ajendatud eelkõige stressist ja et surma põhjustavate riskifaktorite hulgas on stress tõsisem kui näiteks suitsetamine. Kõige enam tarbitakse läänes aga ravimeid stressist tingitud hädade leevendamiseks: need on antidepressandid, rahustid, uinutid, antatsiidid kõrvetiste ja maohaavade vastu, vererõhku ja kolesterooli langetavad ravimid.

Eesti Ekspress (21. VII 2005) osutab ravimiametile viidates, et möödunud aastal müüdi  Eestis iga päev 10,11 defineeritud doosi antidepressante tuhande elaniku kohta ja viimase kümne aastaga on antidepressantide tarbimine kasvanud 6,3 korda. 

“Aastal 2005 kirjutavad Eesti arstid patsientidele meeleolurohtusid rohkem kui eales varem – ainuüksi esimeses kvartalis jõudis Haigekassasse 44 865 täiskasvanute ja 1299 alaealiste välja ostetud antidepressandiretsepti. Kui suund samamoodi jätkub, on jõuludeks tänavuse aastanumbri sees Eestis antidepressante välja kirjutatud vähemalt 180 000 korral – vähemalt, sest kui palju retsepti saanuid teel apteeki ümber mõtleb, jääb teadmata,” kirjutab ajaleht.

Selle kõige taustal on Servan-Schreiberi raamat kui hüüdja hääl kõrbes: pääsemine ei ole mitte antidepressantides, vaid meis endas. Otsigem üles iseenda sisemine jõud või leidkem meetodid, kuidas oma psüühikat positiivses suunas mõjutada, veenab ta.

 

Emotsionaalne ja kognitiivne aju

 

Üks meeliköitvaimaid osi kõnealuses raamatus on kaose ja koherentsuse teooria, mis tugineb Portugali kaasaegse neuroloogi Antonio Damasio töödele emotsionaalse ja kognitiivse aju toimemehhanismidest. Kui emotsionaalse ehk limbilise aju ülesanne on tagada inimese ellujäämine ja soo jätkamine, siis kognitiivse aju eesmärk on juhtida inimese tegevust mõttetegevuse abil. Teatud piirsituatsioonides, kus inimese elu on ohus, võtab ohjad üle emotsionaalne aju, mis annab kiiresti vajalikud käsud ja suunab verre vajaliku koguse adrenaliini. Sellises olukorras on mõttetegevus pea täielikult välja lülitatud.

Sama asi juhtub inimesega, kes on väga tugevas stressis: pea on tühi, mõte ei tööta, hing valutab. Emotsionaalne aju lämmatab täielikult mõttetegevuse. Tihti juhtub see pärast ränka psüühilist traumat, kuid selleni võib viia ka kestev stress.

Stressi tulemuseks võivad omakorda olla häired südamerütmis ja infarkt. Servan-Schreiber toob näiteks patsiendi, kes suri infarkti 32aastaselt. Autori väitel üritas ta eelnevalt patsienti veenda, et too vajab stressi raviks ka psühhiaatrilist abi, kuid patsient ei soostunud abi vastu võtma. Infarkti põhjuseks võis meediku hinnangul olla stressist põhjustaud kaos südamerütmis.

Kaose vastandiks  on normipärane harmoonia ehk koherentsus, mille saavutamiseks soovitab meedik jälgida oma südame rütme ja tegeleda näiteks idamaise meditatsiooni või joogaga. Lääne psühhofarmakonidest paremaks peab autor ka hiina nõelravi ja Tiibetist tuntud homoöpaatilisi meetodeid. Elektrišokid soovitab ta aga välja vahetada kalaõli ehk oomega-3 vastu, mis tugevdab ta kinnitusel aju- ja närvirakke.

Servan-Schreiber teenis ta enda kinnitusel ära paljude oma kolleegide halvakspanu ja on enam kui selge, et tema raamat on rünnak ka medikamente tootvate suurkontsernide vastu, sest kui inimesed hakkaksid pillide neelamise asemel joogaga tegelema, sureks tulutoov antidepressantide tootmine välja.

Kõnealuse raamatu võlu peitub pigem siiski katses ületada lõhet erinevate kultuuride vahel ja julguses otsida vastuseid sealt, kus vaimse tasakaalu edendamisega on järjepidevalt tegeletud juba aastatuhaneid. Midagi olulist on lääne psühhiaatrias kindlasti nihkunud, kui doktorikraadiga, maailma kõige mainekamates lääne ülikoolides õppinud ja töötanud arst söandab oma töös tsiteerida Buddhat ja leiab, et inimolemise kõige täiuslikum harmoonia väljendub Buddha naeratuses.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming