Sügavamale talveunne

Hasso Krull

Küll oleks mõnus pugeda talve tulles kohevasse pessa, tõmmata end kerra ja vajuda ebamäärasesse poolunne, nii et kõik, mis ümberringi toimub, läheb meile korda veel vaid hõredalt ja osaliselt. Kehatemperatuur langeb, hapnikuvajadus ja süsihappegaasi tootmine vähenevad. Hingamine aeglustub, aeg-ajalt tekivad hingetõmmete vahel mitmeminutilised pausid, mis lõpevad võimsa vabastava ohkega. Kaovad kõik psüühilised pinged, niinimetatud argised mured, mis enamasti keerlevad vahetusväärtuse  ümber, ja isegi metafüüsilised pained, millele tänapäeva inimene tihti ei oskagi õiget sõnastust leida. Saabub talveuni, mõnedele loomadele omane talvine tegevusetus, ebatäielik hibernatsioon. Ja kui see seisund kord möödub, on ümberringi sillerdav kevad, vete vulin, rõõm, joobumus ja armastus.

Niisugusest mõnusast talveunest võivad põhjamaa inimesed praegu veel ainult unistada. Meie evolutsioon on kohmakas, me lihtsalt ei ole jõudnud oma sotsiaalseid harjumusi, bioloogilisi vajadusi ja klimaatilisi tingimusi  õigesse vastavusse viia. Selle asemel sebitakse ikka agaralt kandiliste majade vahel, mis on vooderdatud tihedamalt kui koopad ja köetud ülearu soojaks; kui võimalik, rännatakse hoopis lõunasse justnagu rändlinnud, aga mitte nii organiseeritult, mitte kõik üheskoos kauniste ridadena, vaid kaootiliselt, igaüks isemoodi ja omal ajal. Kõik see pole kuigi energiasäästlik ja jätab meid pealegi ilma pikkadest unenägudest, mida me hiberneerudes nädalate kaupa võiksime jälgida.

Asi võib olla halvemgi. Üleköetud pesadesse kobides  võidakse anduda intellektuaalsele talveunetusele, lõpututele mõttekäikudele, selgitustele ja vaidlustele, mis üksnes väsitavad ega vii iialgi tegudeni. Ehk nagu kunagi kirjutas Theodor Adorno essees „Autentsuse žargoon” („Jargon der Eigentlichkeit”, 1964): „Inimesed lohutavad end, või lasevad end lohutada mõttega, et kui nad on küllalt rääkinud sellest, mis neid rõhub, siis ongi juba midagi ära tehtud. Arutlemine pole enam abinõu, et milleski selgust saada, vaid muutub iseenda eesmärgiks ja asendab selle, mis sisuliselt oleks pidanud talle järgnema.” Kardan,  et just nõnda reageeritakse Eestis kõigele, mida üldsõnaliselt on hakatud nimetama „rasketeks aegadeks”, mis on meile justkui kusagilt pilveservalt kaela kukkunud, ilma et me ise selles kõige vähematki süüdi oleksime. Võtame oma saatuse vastu, hädaldame, haliseme ja räägime hästi palju, ja las valitsusse kogunenud parempoolsed, paremparempoolsed ja veel parem-paremad parempoolsed kasutavad juhust ja teevad ära viimasedki toredad tembud, mis neil seni tegemata on jäänud. Küll me kõik kinni maksame, oma elu ja vaevaga. 

Keegi võiks ju tulla mõttele, et kui Eesti riigil on raske, siis võiksid talle rohkem maksta need, kes riigi olemasolust kõige rohkem kasu saavad. Miks ei võiks me taastada juriidiliste isikute kasumi tulumaksu? Mis kentsakas pühadus see on, mis 2000. aasta 1. jaanuaril korraga lihtsalt jõustus ja mida ei liiguta nüüd enam paigast ei ussi- ega püssirohi? Mis õnne see ainulaadne seadus meile on toonud? Kas see on meid säästnud ühestki majanduslikust hoobist? Kas see on veidigi leevendanud kroonilisi probleeme, mis meie hariduselu või tervishoidu lakkamatult  kummitavad? Ei ole. Aga iga parempoolsete poliitikute vusserdis on meile püha.

Mõtelda võiks veel kaugemalegi. 1998. aastal loodi Prantsusmaal rahvusvaheline liikumine ATTAC, mille eesmärk on saavutada demokraatlik kontroll rahaturgude üle ning maksustada börsitehingud, et luua kodanike aitamise fond. ATTAC tegutseb rohkem kui neljakümnes riigis, tegeldes nüüd juba terve rea muudegi küsimustega, võitleb näiteks pensionifondide ja tervishoiuasutuste erastamise vastu. Eestisse pole see liikumine seni jõudnud, kuigi  minu meelest on selleks küll viimane aeg. Õieti piisaks alguses väga vähesest. Me peaksime lihtsalt nõudma, et Eesti riik, mis on oma kodanikke õnnistanud nii avangardsete ja unikaalsete parempoolsete seadustega, millegi eest ometi ükskord ka vastutaks.

Aga võib-olla on seda siiski liiga palju nõutud. Võib-olla peaksime ikkagi mõtlema sellele, kuidas talveunne jääda, et kõik ebameeldivad asjad hiberneerudes mööda saata. Teame ju, et teadlased teevad selles suunas juba pingutusi. Ja milleks magada üksnes talvel, kui suvel võib jätkuda  sama jama? Kõige parem oleks tukkuda aasta läbi. Ja kuni see veel teostatav ei ole, hädaldame ja kurdame lihtsalt niisama, ja las poliitikud teevad oma tegusid edasi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming