Sugu ja soolisus

Ürgtunge ümber ei programmeeri, aga soorolle on võimalik suunata ja vormida.

ALLAN AKSIIM

Kolm asjaolu on vaieldamatult tõesed: mehed ja naised on anatoomiliselt ja füsioloogiliselt erinevad, need erinevused on geneetilised ja koos kultuurilise ning sotsiaalse enesepildiga on neil suur mõju sellele, kuidas meie identiteet üksikisikutena kujuneb.

Siddhartha Mukherjee¹

Soolisus näib olevat meie aja kultuuripoliitiliste vaidluste üks keskseid küsimusi. Kahjuks on arutlused sel teemal harva kooskõlas teaduskirjandusega. Püüan seda tühimikku osalt täita. Pean ette hoiatama, et mu tähelepanekute ja teemade haare on kitsas ja erapoolik: vaatlen põhiliselt meeste ja naiste bioloogilisi erinevusi ja sarnasusi, evolutsiooni taaka ning kõige selle keerulisi tagajärgi ühiskonnale.

Psühholoogias tuntakse terminit „sünnipärane“ (innate), mis laias laastus märgib (inim)loomuse seda osa, mis on tulnud kaasa loodusega ega muutu suuresti ka siis, kui teiseneb keskkond või kultuur. Sünnipärane käitumine pole aga täielikult deterministlik. Tegu on pigem statistilise seaduspärasusega: reegel enamasti kehtib, kuid sel on siiski erandeid. Sünnipäraseid sugudevahelisi bioloogilisi erinevusi on võimalik täheldada nii aju ehituse kui arengu, käitumise, suremuse ja eeldatava eluea, füüsilise võimekuse ja valutunde puhul, aga need ilmnevad ka rasvkoe jaotuses kehas, vastuvõtlikkuses haigustele ja raviviisidele. Kokku on hiljuti tuvastatud üle 6500 eri valku kodeerivat geeni, mille toimes avaldub selge suguline erinevus, kusjuures tegemist pole sugukromosoomidega. Suur osa neist – tervelt 6000 – on seotud rinnanäärmega, kuigi ühele kindlale organile pühendunud eristuvalt väljendunud geene on peaaegu kõigis kudedes ajuni välja.²

Erisused geenides ja kudedes on otseselt seotud erisustega käitumises. Raamatu „Miks sugu loeb“ ³ autor Bobbi S. Low on öelnud, et inimkäitumise mõistmiseks on vaja vastust ainult kahele küsimusele: kuidas ellu jääda ja kuidas järglasi saada? Sugudevaheliste erinevuste tuum peitub asjaolus, et naiste ja meeste arvates on kasulik teisele küsimusele erinevalt vastata. Õigemini on seda teinud evolutsioon nende eest. Tegu on pimeda ja väärib rõhutamist, et ka moraalivaba protsessiga, mis vastab neile kahele küsimusele, kuid enamasti pärilusinfo ehk geenide vaatevinklist. Oli neid, kel õnnestus minevikukeskkonnas piisavalt kaua elus olla, et järglasi saada, ja meie oleme evolutsiooni kaudu nende järeltulijad.

Low toob välja, et on tõenäoline, et inimkonna arenguloos oli naiste väärtus geneetiliselt vaadatuna seotud võimega saada lapsi (kes oleksid omakorda edukad samas ülesandes). Mehe väärtus seisnes aga võimes koguda ressursse ja avaldada sellega muljet naistele, et omakorda saada lapsi. See tähendab, et meie esivanemate silmis oli kõige kõrgemas hinnas 17aastane kuni varastes 20ndates eluaastates naine, kelle vööümbermõõdu ja puusade suhe oli 7 : 10 või 8 : 10 (n-ö liivakella kuju, mis viitab mh ka sellele, et tegu pole rasedaga). Meeste puhul hinnati jälle füüsilist tugevust ning valmidust riskida ressursside kogumiseks, sealhulgas teiste isaste alistamiseks. Ka välist ilu ei tasu kummagi soo puhul unustada: sile nahk, terved juuksed ja sümmeetriline nägu ja keha viitavad pärilike ja muude haiguste ning parasiitide puudumisele.

Paljud tunnused, mida võib pidada kõrvalisteks või iseloomu osaks, viitavad kaudselt sellele, mis on naise või mehe puhul evolutsiooniliselt kasulik olnud. Low’ hinnangul (ja viidates omakorda arvestatavale teadusuuringute korpusele) viitab huumorimeel intellektile ja intellekt potentsiaalile jääda ellu ja koguda rumalama konkurendiga võrreldes nutikamalt ressursse. Viimane kehtib mõlema soo kohta. Ka kehasse saab koguda ressursse. Naised ladestavad neid rohkem kui mehed ja seda paljuski oma keha rasvkoesse: puusadesse, rindadesse ja tuharatesse. Naiste rasvkoe suhe veega on 60 : 40, meestel on suhtarvuks 40 : 60 (rasedus ja imetamine on naisele energeetiliselt kulukas ülesanne ja tagavara on kasulik). Tuleb tunnistada, et inimkonna evolutsiooniline taust ja selle kaudu vormunud geneetika on kõige tugevam jõud, mis ei kujunda mitte ainult bioloogiat, vaid ka soorolle ja soolist identiteeti. Kui oleks teisiti, siis ei sigiks inimkond järjekindlalt edasi ega hindaks mõlema soo puhul paljuski samu tunnuseid, mida meie esivanemad.

Tõenäoliselt ka seetõttu on soo­identiteedi ümberprogrammeerimise ajalooline kogemus tume. Üldine konsensus tänapäeva meditsiinis (ka Eestis) on määrata ebaselgete sugutunnuste puhul sugu sugukromosoomide järgi (naisel kaks X-kromosoomi ja mehel X- ja Y-kromosoom). Inimesele jääb võimalus teha soovahetusoperatsioon täiskasvanu­eas. Meditsiinis on sotsiaalse ümberprogrammeerimise tuntuim näide Bruce Reimer, kelle enesetapp 2004. aastal on leidnud kajastamist arvukates meditsiiniõpikutes. Geneetiliselt meessoost (XY) Reimeri suguorganid said ebapädeva ümberlõikamise tõttu imikueas püsivalt kahjustada, nii et neid ei saanud taastava kirurgiaga korda teha. Vanemad lahendasid olukorra Johns Hopkinsi ülikooli psühhiaatri John Money, tuntud soolise käitumise (gender studies) uurija külastamisega. Money oli sotsiaalse ümberprogrammeerimise usku, soovitas lapse kastreerida ja kasvatada teda tüdrukuna – Bruce’ist sai Brenda.

Nelja-aastaselt lõikas Brenda kääridega oma roosad ja valged kleidid puruks, eelistas alati poiste mänguasju nukkudele ning ärritus igasuguste katsete peale panna ta käituma tüdrukulikult. Täiskasvanueas tegi ta soovahetusoperatsiooni, kuid seegi ei toonud meelerahu. 2005. aastal uuriti Columbia ülikoolis suure valimiga uuringus, mis oli saanud kõigist ebaselgete sugutunnustega naisena kasvatatud XY-meestest. Selgus, et enamik oli lapse­põlves kogenud eakaaslastega võrreldes rohkem stressi, depressiooni ja nad tundsid end osana meessoost. Mitmed vaadeldavad tegid täiskasvanueas soo­vahetusoperatsiooni. Kui aga ebaselgete sugutunnustega XY-mehed kasvatati üles poistena, siis sellist negatiivset efekti ei tuvastatud.

Meeste ja naiste sarnasus

Peale erinevuste toob Low ka välja, et suuruse ja kaalu osas on mehed ja naised paljude teiste liikidega võrreldes teineteisega üllatavalt sarnased. Näiteks mitmete linnuliikide puhul on emased ja isased arvatud eksikombel lausa eri liikidesse – nõnda suured on erinevused suuruse, kaalu ja käitumise osas. Erinevuse ja samasuse määr oleneb alati sellest, kelle või millega kõrvutada. Inimesel on hinnanguliselt 19 000–20 000 valke kodeerivat geeni.⁴ Kui lisaks sugu­kromosoomidele väljendub nendest veel 6500 suguliselt erinevalt, siis väljenduvad ülejäänud ju samamoodi. Banaalne on seda välja tuua, aga erinevusi otsides need ka leitakse.

Teise äärmusse kalduv ehk samasusi kinnitav ja sooliste erisuste otsimise osas kriitiline on Cordelia Fine oma raamatus „Soo pettekujutelmad. Tegelik suguliste erinevuste teadus“ („Delusions of Gender: The Real Science behind Sex Differences“), rünnates paljusid bioloogilisi erinevusi rõhutavaid uuringuid. Fine’i meelest on süüdi ennekõike teaduslikke uuringuid kallutanud stereotüübid, konteksti arvestamata jätmine, valepidise põhjuslikkuse eeldamine (tema arvates ei vii testosterooni kõrgem tase juhtpositsioonini, vaid juhtpositsioon tõstab testosterooni taset), aju õppimisvõime (neuroplastilisus) eiramine, liigne toetumine ebaselgele ajuskannimisele, suuri inimgruppe võrreldes leiab nende vahel alati erinevusi jpm. Paljuski võib osutatuga nõustuda, välja toodud küsitavused pole iseloomulikud ainult soouuringutele. Väikese valimi, otsitud probleemide ja halva statistikaga uuringud kimbutavad psühholoogiat ja muid sotsiaalteadusi juba mitu viimast aastakümmet.

Pärilikkuse ja keskkonna vastasmõju

Enamik biolooge ja psühholooge usub praegu, et inimkäitumine on tõenäoliselt pärilikult kaasa saadu ja keskkonna (sh sotsiaalse keskkonna) omavahelise vastasmõju tulem. Selle väitega on nõus nii Bobbi Low kui ka Cordelia Fine⁵. Vaidlusküsimus on määr. Ajaloolane Yuval Noah Harari on sedastanud, et bioloogia võimaldab, kultuur keelab. Väljatoomist on väärt Harari järgmine tsitaat: „Bioloogia võimaldab naistel lapsi saada – mõnedes kultuurides nõutakse selle võimaluse kasutamist. Bioloogia võimaldab meestel omavahel seksi nautida – mõnedes kultuurides keelatakse selle võimaluse kasutamise … Tõeliselt ebaloomulik käitumine, mis läheb loodusseadustega vastuollu, pole võimalik. Ükski kultuur pole keelanud meestel taimede kombel fotosünteesida või naistel joosta kiiremini valguse kiirusest või negatiivselt laetud elektronidel teineteise külge tõmbuda … Meie arusaamad loomulikust ja ebaloomulikust pärinevad kristlikust teoloogiast, mitte bioloogiast.“

Alguses toodud Reimeri juhtumile vastupidine näide on Swyeri sündroom: naistel, kes on anatoomiliselt ja füsioloogiliselt naissoost, pole oma soo osas kõhklusi, kuigi kannavad kõikides rakkudes XY-kromosoome. Mutatsioon on vaid Y-kromosoomi ühes geenis SRY (sex-determining region Y), mis tundub reguleerivat paljude teiste sugutunnuseid määravate geenide avaldumist. Siddhartha Mukherjee kirjutab oma raamatus selle kohta nõnda: „Swyeri sündroomiga naised pole naised, kes on lõksus mehe kehas, vaid nad on naised naise kehas, mis on kromosoomide järgi meessoost (välja arvatud üks geen – SRY).“

Märkimisväärne on ühe geeni võime mõjutada peale väliste sugutunnuste (mida saab ka naissuguhormooni östrogeeniga tekitada) ka sooidentiteeti. Ka erinevate geenide avaldumise arv pole tõenäoliselt tähtis, nii arengubioloogiliselt kui käitumuslikult on suguhormoonidel üsna suur mõju. Kui täiskasvanueas hakatakse tundma, et ollakse teisest soost, siis on see tihti tingitud asjaolust, et looteeas oli aju hormonaalne tasakaal paigast ära.⁶

Siinkohal on kasulik tutvuda Ray Blanchardi 1989. aastal välja pakutud soo määramise üheksa astmega: a) kromosoomid (XX naistel, XY meestel), b) gonaadid ehk sugurakke tootvad organid (meestel munandid, naistel munasarjad), c) hormoonid (naistel rohkem östrogeeni, meestel rohkem testosterooni), d) suguorganid (meestel peenis, naistel tupp ja emakas), e) teisesed sugutunnused (meestel näokarvad, naistel rinnad jne), f) ajustruktuur, g) sooidentiteet (soov olla mehelik või naiselik), h) sooroll (mida tähendab olla mees või naine konkreetses ühiskonnas) ja i) erootilised eelistused.⁷ Igal astmel võib toimuda midagi, mis jääb statistilisest normist välja: näiteks võivad naised olla ühe X-kromosoomiga, nagu Turneri sündroomi puhul, või on jäänud aktiveerimata mingi geneetiline ühik, sõltumata kromosoomidest, nagu eelmainitud Swyeri sündroomi puhul.

Bioloogiliselt on soo määramine osutunud seetõttu viimase paari aastakümne jooksul üllatavalt keerukaks. Kuigi 1990. aastal avastatud SRY-geen on selgelt kõige suurema mõjuga sootunnuste ja sooidentiteedi kujunemisel, on siiski avastatud hulk geene, mis soosivad Blanchardi astmetel kalduma kas naiselikkuse või mehelikkuse poole sõltumatult SRYst⁸. Keerukuse haldamiseks on kõige ebamäärase jaoks loodud vihmavarjukategooria intersex (sellel puudub eesti keeles hea vaste) ning sõltuvalt definitsioonist on selliseid inimesi ühiskonnas 1,7%⁹ kuni 0,018%.¹⁰ Suurema protsendi korral on arvesse võetud rohkemat, sh Turneri sündroomi, ning väiksem näit hõlmab ainult neid sündroome, kus genotüüp ehk geenide pakutu ja fenotüüp ehk kehas väljenduv erinevad selgelt. Mõlemal juhul on jäetud kõrvale erootilised eelistused, mis põhjustavad nii ühiskonnas kui ka poliitikas palju ärevust.

Eesti keeles ei kiputa eristama anatoomilist ja füsioloogilist sugu (ingl sex) soorollist (ingl gender). Soorolli võib võtta kui mudelit, mis kätkeb sisendina nii bioloogia pakutu kui ka ühiskonna ja kultuuri nõudmised ning selle, kuidas psüühika peaks need tervikuks siduma. Olukorda hägustab veel enesetunnetus oma seksuaalsuse osas – sooidentiteet (ingl gender identity). Enamasti need kolm kategooriat ühtivad, kuid on mõned olulised ägedaid vaidlusi tekitavaid erisused, mistõttu on kasulik mõelda nii bioloogiast kui ka kultuurist ja kategooriatest, kus need töötavad ja kus mitte.

Kuid ega keegi väga hästi tea, kus on piir geenide soositu ja kultuuri nõutu vahel. Inimesi ei saa uurida laboris kultuurist ja teistest inimestest sõltumatult ning teha nende käitumise kohta lõplikke järeldusi. Eriti keeruliseks läheb, kui võtta vaatluse alla Blanchardi taksonoomia viimased astmed. Pärilikkuse mõju on kindlasti suurem, kui kultuur arvab, kuid ka siin on pilt keerukas, kuna paljugi määrab mitme geeni ühismõju ja keskkond, mis kas soosib või ei soosi nende geenide väljendumist. Lisaks sooliselt teisitimõtlejad (gender non-conformist).

Chris Crocker on näidanud, et vähemalt kultuuriliselt on soolise käitumise piirid vajadusel hägusad ning selliste inimeste keskel elades peab tunnistama, et sotsiaalset keskkonda loome pidevalt uuesti ise ja oleme seejuures mõjutatud teistest. Kindel saab olla vaid kahes asjas: a) inimese mõtlemist ja käitumist uuriv sotsiaalteadus, mis ei lähtu psühholoogiast, bioloogiast ja geneetikast, on vaid spekulatsioon ning b) geneetika, bioloogia ja psühholoogia tundmine ei tähenda lihtsamaid kategooriad, vaid avab suurema keerukuse.

Siinkohal tasub taas süveneda Bobbi Low’ raamatusse „Miks sugu loeb“, kus ta on välja toonud inimese evolutsiooni universaalid: a) ressursid on kasulikud inimliigi ellujäämiseks ja soojätkamiseks, b) sooliselt eristub selgelt, kuidas kasutavad ellujäämiseks ja soojätkamiseks tarvilikke ressursse mehed ja kuidas naised ning c) see, kuidas iga sugu need eesmärgid saavutab, sõltub nii pärilikkusest kui ka keskkonna erinevustest: näiteks pole tuvastatud eraldi geene, mis suunaks mehe polügüünia (üks mees mitme naispartneriga) poole, kuid paljudes (enamasti traditsioonilistes) kultuurides kasutab meessugu võimalust nii käituda – tervelt 83% antropoloogide uuritud kultuuride hulgas on sellised.

Kahe soo mudeli kasulikkus

Nii siin kui ka mujal on kasulik kahe soo mudelist kinni hoida, sest mudeli headus ei seisne selle õigsuses, vaid võimes seletada maailma. Seejuures kipuvad paljud segamini ajama mudelit ja maailma, kaarti ja territooriumi. Mudeli kasulikkus ei tähenda, et see on õige kõikjal ja alati. Bioloogiliste argumentide teisendamine moraalseteks on pälvinud lausa oma termini „naturalistlik eksiarvamus“ (naturalistic fallacy) ja seda peetakse enamasti mõtlemisveaks. Rollide osas saab jätkata küsides, kui palju valikuid on meile jäetud, kui arvestada bioloogiaga. Susan Pinker on raamatus „Sugude paradoks. Miks on poisid teistsugused kui tüdrukud?“¹¹ toonud välja, et ühiskonnas, kus inimene saab päriselt valida, ilmneb sooline lõhe eelkõige ootuste ja reaalsuse vahel. Statistiliselt kipuvad naised vabas ühiskonnas valima karjääri, kus saab inimestega suhelda, selmet raha teenida ehk ressursse koguda. Ühiskonna tasandil ei kerki probleem mitte sellest, et naised ja mehed tahavad statistiliselt erinevaid töid teha, vaid tahtmatusest maksta kõrgemat palka töö eest, mida teevad enamasti naised.

Soost tingitud probleeme ühiskonnas jagub. Hiljuti võttis blogija Mark Manson sel teemal sõna: mehed sooritavad enesetapu viis korda suurema tõenäosusega kui naised ning teismelised poisid üheksa korda suurema tõenäosusega kui tüdrukud. Mehi tabab ka depressioon neli korda suurema tõenäosusega samaealiste naistega võrreldes. Enamikus riikides on kaks kolmandikku kodututest mehed ning kaks korda suurema tõenäosusega võivad saada neist alkohoolikud, meestel on ka kolm korda suurem tõenäosus langeda narkomaania lõksu.

Mansoni hinnangul on meeste enesehinnang bioloogiast tingituna seotud teiste kaitsmise, toiduhankimise ja soojätkamisega. Kes sellega hakkama saavad, kuulutatakse edukateks, tippu aga kõik ei mahu. Olukorda raskendab asjaolu, et tänapäeva ühiskonnas on üha raskem neid tunge rahuldada ja täita nendega seotud rolle. Ürgtunge ümber ei programmeeri, aga rolle saab suunata ja vormida. Viimaste aastakümnete ühiskonna teisenemine ja majanduse struktuuri muutumine on nii mehe kui ka naise rolli tugevalt muutnud, lammutanud senise peaaegu täielikult, jättes aga segaseks, mis on see õige uus ja parem.¹²

Seega, mida selle teadmisega peale hakata? Minu soov oli välja tuua, et inimestel on geenidest tingitud soolised erinevused, sarnasused ja keerukus ning neid erinevusi, sarnasusi ja keerukust tasub uurida ja teadvustada, kui arutatakse ühiskonna tundlike teemade üle. Geenide edukuse valem jääda ellu ja paljuneda on kasulik prisma, mille kaudu saab selgitada paljutki inimkäitumises, kuid mitte kõike.

Nagu võib paari näite najal järeldada, siis on anatoomilise ja füsioloogilise soo määramine lihtne ainult juhul, kui vältida süvenemist. Soorollide määratlusi ja vajalikkust ei hakanud siinkohal lahkama: las ühiskond vaidleb, kuid seejuures olgu meeles ka inimese evolutsioon ja bioloogia kogu selle keerukuses. Identiteet on seejuures kõige keerukam nähtus ning minu seisukoht on vabameelne: inimese vabas enesemääratluses mina kurja ei näe ja lihtsate mudelite korral (nt meesteks ja naisteks jaotav binaarne soomääratlus) olgu meeles tegelik bioloogiline keerukus, ent ka asjaolu, et binaarse määratluse alt jääb välja äärmiselt väike protsent inimestest.

1 Siddhartha Mukherjee, The Gene: An Intimate History. Scribner, NY 2016.

2 Hea ülevaate saab hiljutisest artiklist Moran Gershoni, Shmuel Pietrokovski, The landscape of sex-differential transcriptome and its consequent selection in human adults. BMC biology 2017, nr 15/1, lk 7.

3 Bobbi S. Low, Why sex matters: A Darwinian look at human behavior. Princeton University Press, 2015.

4 Multiple evidence strands suggest that there may be as few as 19 000 human protein-coding genes. – Human molecular genetics 2014, lk 5866–5878.

5 https://www.theguardian.com/commentisfree/2017/apr/06/anti-sex-difference-scientific-rigour-gender-research-feminism

6 Melissa Hines, Sex-related variation in human behavior and the brain. – Trends in cognitive sciences 2010, lk 448–456.

7 Ray Blanchard, The classification and labeling of nonhomosexual gender dysphorias.”Archives of sexual behavior 1989, lk 315–334.

8 Claire Ainsworth Sex redefined. – Nature 2015, lk 288.

9 Melanie Blackless jt, How sexually dimorphic are we? Review and synthesis. – American Journal of Human Biology 2000, 12.2, lk 151–166.

10 Leonard Sax, How common is lntersex? A response to Anne Fausto-Sterling. – Journal of sex research 2002, 39.3, lk 174–178.

11 Susan Pinker, The sexual paradox: Men, women and the real gender gap. Simon and Schuster, 2009.

12 https://markmanson.net/whats-the-problem-with-men