Sume suveöö

TOOMAS PAUL

Miks lähevad lugejatele palju rohkem korda Enn Vetemaa, Kerttu Rakke ja Andrus Kiviräha Kalevipoja travestiad kui Kreutzwaldi eepos? Kas selle pärast, et regivärss ei ole enam uuel ajal moes? Ei usu. Mu meelest on asi pigem selles, et Kreutzwald tsiviliseeris meie esivanemate lööma- ja joomamehe ning tegi temast rahvuskangelase. See on vägev saavutus ning rööbitine eesti rahva tsiviliseerimisega. Kui lugeda Hupeli või Baeri kirjeldusi eestlaste armetust elust (lugenuid on küll vähe) ja panna nende kõrvale Tammsaare tegelased sajandi lõpust, siis on vahe pööraselt suur. Kreutzwaldi kange Kalevipoeg andis aluse tekkiva rahvuse enesehinnangule ja identiteedilegi. Kreutzwald koostas oma lugulaulu James Macphersoni jälgedes. Macphersoni ?Ossiani laulude? võimalike gaeli allikate täpne ja üksikasjalik uurimine paljastab, et kuigi ta kasutas osaliselt ehedat ?oti mägismaa suulist pärimust, ei jäänud ta sellele truuks. Tema poeetiline vabadus koos gaeli murde ilmse vääritimõistmisega viis kirjandusliku sigrimigrini, mis jäi suulisest stiilist üsna kaugele. Ta ise uskus, et rahva suust kuuldu oli iidse eepilise traditsiooni säilmed ning seetõttu andis ta oma parima, et panna need ühtsesse korrapärasesse vormi.

Tänapäeva folkloristid nimetavad ?võltsitud ja kokkukirjutatud teoste esitamist tõelise folkloori nime all? võltspärimuseks (fakelore). Kummatigi oli Macphersoni tehtul tohutu mõju. Ükskõik, kas Ossiani puhul oli tegu folkloori või feiklooriga, ärgitas see kogu Euroopas huvi lihtrahva poeesia vastu. XVIII sajandi uusklassitsism oli toetunud eranditult vanakreeka ja -rooma klassikalistele eeskujudele. ?oti mägismaa suulise poeesia esiletoomise võimalus tähendas seda, et eepiline luule ei pärinegi üksnes antiigist, vaid ka kaasaja harimatutelt talupoegadelt. Õilsa metslase ülistamine pärineb samast allikast. Nii sai alguse romantismi, primitivismi ja natsionalismi pentsik kombinatsioon, mis hakkas valitsema XIX sajandil.

Vennad Grimmid tahtsid luua saksa rahvuslikku mälestusmärki, ise sealjuures teeseldes, et nemad olid selle vaid avastanud, ja hiljem ei raatsitud seda mälestusmärki enam lõhkuda. Alan Dundes ütleb: ?Näib otse pühaduse rüvetamisena nimetada Grimmide kuulsaid muinasjutte võltspärimuseks, kuid arvestades seda, mil määral neid suulisi materjale on ümber kirjutatud, ilustatud ja viimistletud ning seejärel esitletud kui autentset puhast suulist pärimust, on meil tegu ilmselge võltspärimusega.?

Noor Friedebert Tuglas, tollal veel Mihkelson, kirjutas 1908. aastal pika ja põhjaliku analüüsi ?Põrgu väravas? meie eepose motiivide päritolust ja tegi selgeks, et rahva suus ringlevates pajatustes oli Kalevipoeg lihtsameelne ja tahumatu hiid, peletis ja naiste hirm. Aga see ei mõjunud Kreutzwaldi teose reputatsioonile, ei saanudki mõjuda tollal. Veel 1971. aastal, kui Vetemaa avaldas Tuglase materjalide põhjal oma ?Kalevipoja mälestused?, tekitasid need pahameelt. Nõukogude ajal olid ju Kalev ja ta poeg ning Lauluisa ja Emajõe Ööbik lubatud ja isegi soositud rahvuslikud sümbolid, nende nime kandsid raamatukogud, tehased ja kolhoosid.

Aga kõik käib ringi. Nüüdseks enam ei meeldi see ontlik onkel, kelleks lauluisa Kalevipoja disainis. Kultuurikiht on ju õhukene ja kipub alati pikapeale pudenema. Meie rahva hingele vastab pigem pikaresk, seega siis Kalevipoja travestiad, Kreutzwaldi kaval Reinuvader Rebane, halastamatu Kaval-Ants või siis uuemast ajast Rehepapp. Ühesõnaga: lood elukunstnikest.

Teiselt poolt ei ole reaalses ajaloos toimunu halastamatu lahkamine rahva enesetundele kõige kosutavam. Kui Martti Turtola ja Magnus Ilmjärv kirjutavad meie esimese riigivanema rahahimust ja reetlikkusest, siis on väga ebamugav tunne. Kes meile veel järele jääb?

Kui vaadata piisavalt puuriva pilguga, ei tarvitse tõepoolest midagi õilsat ega kedagi ausat alles jääda. Tartu rahulepingu sõlmimisega 1920. aasta 2. veebruaril tunnustas Nõukogude Venemaa esimese riigina Eesti Vabariiki ja vice versa. Jaak Valge ?Lahtirakendamine? kirjeldab, kuidas Vene kommunistidel oli tarvis murda nende vastu kehtestatud majandusblokaad. Bol?evistlikul riigil oli lademes kulda (1101 miljonit kuldrubla), kuid kuna see oli varastatud ja röövitud, blokeerisid Lääne börsid Vene kulda. Tartu rahulepingu alusel maksis Venemaa Eestile 15 miljonit kuldrubla kontributsiooni (meeldetuletuseks: hiljem rahu teinud Läti sai ainult 4 ning Leedu 3 miljonit kuldrubla). See oli köömes ? põhiline oli torgata auk blokaadi umbkuube. Nii kujunes Tallinn, Väliskaubanduse Rahvakomissariaadi Georgi Solomoni sõnul ?provintsilinn, mida ainult Eesti iseseisvuslaste lennukas fantaasia võis pealinnaks ülendada?, bol?evike valuutaoperatsioonide keskuseks ning esialgu ka ainsaks paigaks, kus Nõukogude Venemaa oma välisoste sooritas. Juba rahuaasta mai lõpuks oli Tallinna sadam ummistunud Venemaale määratud kaupadega täidetud laevadest ning kaubavool ületas Narva-Petrogradi raudtee läbilaskevõime. Suure osa neist laadungeist moodustasid relvad ning muu sõjavarustus. Kahe aastaga kulges Eesti kaudu läände vähemalt 683 miljonit kuldrubla ning müntidena 700 tonni kulda. Eestisse jäi ligi 50 miljonit kuldrubla, mis on peaaegu sama palju kui kogu Eesti Vabariigi aastate 1920 ? 1922 ekspordi väärtus.

Võib-olla on rahvusliku uhkuse kahanemise üks põhjusi just selletaolised ?okeerivad paljastused. Mis sa ikka hõiskad, et ?Eestlane olla on uhke ja hää?. Siia lisandub, mida Langemets väidab: ühemõttelise reimanlusega peletasid rahvuslased endast eemale suure hulga mo

dernistidest ja postmodernistidest haritlasi, kes tegelikult tahtnuks omal kombel Eesti asja ajada, ?aga konservatiivsuse ja kristlikkuse lipukiri jäi jäämagi võõraks?.

Aga identiteeti pakkuvat rühma on vaja. Kes ei taha või ei suuda leida hingesugulaste seltsi üle aja ja ruumi, peab kohapeal midagi originaalset organiseerima. Rajama oma identiteedi näiteks oma kodumurdele, seda ühiskeelele resp. riigikeelele vastandades.

Läti latgalite püüdluste taga on Urmas Sutropi meelest Vene eriteenistused. Vene riigile meeldiks, kui latgali murdele antaks regionaalkeele staatus, sest siis jääksid lätlased Läti riigis alla viiekümne protsendi ja vene keele võiks kuulutada teiseks riigikeeleks. Küllap Sutrop on veidi üle pingutanud. Aga mis oleks loomulikum kui see, et Venemaa süllelangenud võimalusest kinni hakkab?

Vahel on tunne, et me ei tea millestki mitte midagi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming